Marina astus imeliselt sooja sügisõhtusse. Märkamatult oli väljas pimedaks läinud, öösinisesse taevasse oli tõusnud täiskuu, sirasid üksikud tähed. Esimesed kollased lehed sahisesid ta jalge all. Marinal oli kuidagi väga kerge ja hea olla. Teda oli märgatud ja meeles peetud. Teda, väikest inimest, lihtsat koristajat. Lühike jalutuskäik bussipeatusesse, veidike ootamist, siis paarkümmend minutit sõitu, veel pisut astumist ja kodus ta oligi, tillukeses kahetoalises Männiku korteris, kus ootasid teda üheksakümnendale eluaastale lähenev memm, pensionärist mees, tütar oma elukaaslase ja kahe lapsega eelmistest kooseludest. Kuid korter oli Marina enda oma, mitte nagu paljudel teistel, kes pidid kodu üürima. Marina puhtusearmastus hoidis nende väikesteks sopikesteks jagatud korteri korras. Marina enda pelgupaik oli köök ja selle juures olev, ootamatult suur rõdu. Koht, mis suvekuudel oli Marinale aia eest. Tomatid, kurgid ja muidugi lilled. Ilus lill oli ka torditüki peal, mis Marina kotis koju jõudmist ootas. Carolin on ikka hea laps. Sama vana kui Marina enda tütar Ljuba. Armastuses sündinud, armastus nimeks (Lyubov), armastus südames. Nii oligi tütrel juba kolmas armastus käsil. Teine väimees Marinale ei meeldinud, oli raske käega. Esimene oli lapseohtu, Venemaale seiklema läks ja sinna seiklema jäi. Kolmas, tore ja lahtiste kätega poiss, ainult viinaviga küljes. Torditüki saabki ilusasti kuueks jagada. Kõik saavad suu magusaks. Marina ise ei tahagi, tema nokib karpi jäänud purukesed ära ja joob magusat teed peale.
Märkamatult oli Marina jõudnud bussipeatusesse. Ta vaatas kuud ja mõtles, kuidas Gagarin kosmoses käis. Marina oli siis üheteistkümne aastane. Nii nagu paljud teised, tahtis ka tema kosmonaudiks saada, aga elu tahtis midagi muud. Sellel hetkel peatus Marina ees buss ja uksed avanesid. Ta astus kärmelt peale ja istus kohe esimesse pinki. Talle meeldis ees istuda. Nii nägi ta, kuidas tee tuhises rataste alla. Buss oli soe ja valge. Korraga meenus Marinale, et ühiskaart tuli ju valideerida. Marina punastas kohmetult, kergitas end istmelt pisut ülespoole ja sirutas käe välja, kuni kostus oodatud piiks. Buss oli tühi. Marina vaatas koos juhiga üksisilmi teed. Buss peatus, inimesed tulid ja läksid. Uksed sulgusid ja kõlaritest kostus: “Järgmine peatus: Virve.” Virve? Marina oli segaduses. Tema koduteel ei ole Virve peatust? Ta oli istunud vale bussi peale. Ähmi täis tõusis ta püsti, haaras oma koti ja pöördus bussijuhi poole: “Vabandage. Mis liin?”
“Mis? Kolmkümmend kuus. Sa ei teadnud, kuhu peale ronisid?”
“Izvinite. Oi. Vabandage. Kolmkümmend kuus? Mina vaja viis. Palun kinni pidama. Mina vale buss.”
“Mida veel? Kohe on Virve. Lähed maha ja sammud tagasi. Pikk maa ei ole. Siis oled Järvel.”
“Aitäh, sõnotšik. Sposibo, pojake. Mina oma mõte.”
Marina astus bussist välja, imeliselt sooja sügisõhtusse ja hakkas auklikku kõnniteed pidi tagasi astuma. Õnneks ei olnud ta ehmatusega oma kotti bussi unustanud. Kõige olulisem, tort, oli ikka temaga kaasas. Carolin on ikka hea laps. Marina samm läks hoogsamaks. Väike seiklus ei olnudki paha. Millal ta viimati niimoodi jalutada sai?
Kaubanduskeskuse tuled särasid kutsuvalt. Marina püüdis neid tavaliselt vältida, aga nüüd tundus talle, et käes on just see päev, millal ta tahtnuks sinna sisse astuda. Ennast unustavalt kõndis Marina poest poodi ja vaatas kõiki neid ilusaid ja säravaid asju, mida ta endale lubada ei saanud, sest kuus suud tuli toita. Korraga nägi ta väikest klaasinglikest, rippumas muu pudi-padi keskel, mälestus eelmisest jõuludest, ootamas järgmiseid. Marina vaatas inglikese hinda. Üks euro. Selle raha eest saaks kätte juba poole nädala leiva. Marina vaatas inglikest, ajas selja sirgu, tõmbas kõhu sisse, astus kassa juurde: “Tere. Mina see ostab.”
Ta võttis rahakotist eurose mündi ja asetas selle letile sellise ilmega, nagu ostaks ta iga päev endale väikeseid klaasist ingleid.
Inglike tugevalt pihku surutuna, jalutas Marina juba tuttavana näivasse bussipeatusesse. Kui buss nr 5 ette sõitis, kontrollis Marina hoolega numbrit ja astus siis peale. Koduni oli veel viisteist minutit. Marina oli õnnelik.
