Jim Ashilevit on enamasti nimetatud multitalendiks. Peale selle, et ta on tegutsenud lavastaja, näitleja ja saatejuhina, on ta kirjutanud romaane, näidendeid ja luulet ning kaasa löönud videomängu “Disco Elysium” loomises. 2019. aastal oli Jim Drakadeemias minu loovkirjutamise õppejõud ja nüüd kohtusime videosilla vahendusel taas. Rääkisime oma südame loomingusse panemisest, kriitikast, kirjutamiskrambi võitmisest ja sellest, miks üldse on vaja nii palju kirjutada.

Tean, et Sulle meeldib autoritest näiteks Chuck Palahniuk. Mis Sind tema juures köidab?

Palahniuk oli esimene autor, kes mind kirjanduse juurde tõi. Vaatasin videokasseti pealt vist 10. või 11. korda “Fight Clubi” ja märkasin järsku algustiitreid lugedes, et see lugu põhineb romaanil. Võisin olla 17­–18-aastane. Tol hetkel ei suutnud ma ettegi kujutada, kuidas üks romaan saab olla nii päevakajaline, transgressiivne, julge, uus ja huvitav; nii terav, naljakas ja õudne. Kirjandustundide taak oli nagu turjal kuidagi. Ma ei näinud kirjandust kunstivormina, mis käiks tänapäeva eluga ühte sammu, see tundus pigem midagi ajalootunni rubriigist. Kõik kirjanikud tundusid olevat surnud vanamehed. Ja siis ilmus järsku välja päris elus kirjanik, kes kirjutas väga puudutavaid, naljakaid ja üllatavaid lugusid, mis olid nii värsked, et tundusid kohati isegi põnevamad kui kõige ägedamad filmid, sarjad või videomängud. Ostsin siis kohe samasuguse tinteka ja kaustiku nagu temal oli ja asusin ka romaani kirjutama.

Palahniuk on öelnud, et tema kohalikus raamatukogus polnud raamatuid, mis teda päriselt oleks kõnetanud – seepärast hakkas ise niisuguseid raamatuid kirjutama. Kõlab ülbelt, aga ma arvan, et ta ei mõelnud seda ülbelt. Iga põlvkond peab oma koha maailmas ise määratlema. Muidugi saab eelnevatelt põlvedelt midagi õppida, sul võivad olla eeskujud ja nii edasi. Aga keegi ei saa sulle valmis seada sinu kohta kirjanduses, kultuuris, ühiskonnas või maailmas – see koht tuleb endale ise luua. Või kui tahta sõjakamalt väljenduda, siis see tuleb endale välja võidelda. See on niisugune territooriumi hõivamine, võitlus inimeste tähelepanu nimel.

Ma arvan, et absoluutselt iga kirjanik läbib sarnase arengukaare. Alguses tunneb, et on mittekeegi, autsaider, siis hakkab oma lemmikutelt õppima ja neid matkima. Siis tunneb ta end teeskleja või petisena, heal juhul jüngri, õpipoisi või õpitüdrukuna. Ja siis peab toimuma mingi lävepaku ületamise moment, kus tekib see enesekindlus, et ei, ma ei ole enam katsetaja või eluaegne töötoas osaleja. Olengi täisväärtuslik kirjanik, kelle teosed võivad olla samal riiulil mu eeskujude omadega ja ma ei pea tundma alaväärsuskompleksi: et see ei ole mingi päris kirjandus, mida mina teen. Kirjanik peab oma hääle ja teemad ise lauale panema, sest keegi teine seda tema eest ei tee – selle julguse ma Palahniukilt saingi.

Miks seda julgust vaja on? Milleks üldse peab ilukirjandusega tegelema?

Ma arvan, et see toob meid üksteisele lähemale. Maailmas on nii palju sellist, mis meid eraldab, sunnib meid atomiseeruma ja isoleeruma. Inimeste kokkutoomiseks tuleb kasutada kõiki ettekäändeid, mis vähegi käepärast on. Meil kõigil on erinevad eeldused ja anded, aga mulle tundub, et minu ligipääs inimestele peitub peamiselt kirjanduses ja teatris.

Kirjandus ja teater on võimaldanud mul lahata väga isiklikke teemasid. Seeläbi olen saanud tulla tagasi iseenda ja ka teiste juurde. Kui oleksin lihtsalt lasknud neil ideedel vaikselt kaduda ja poleks üldse midagi kirjutanud, siis see oleks mul hinge seest söönud.

Kas kirjandus võib kirjutajale seega ka teraapiavahendiks olla?

Jaa, see element on kindlasti olemas. Ei pea üldse kuidagi varjama või häbenema, et mõnes mõttes on kirjutamine ellujäämismehhanism. Ma üldse ei arva, et raskekujulisest depressioonist ülesaamiseks on vaja alati raamat kirjutada, sest vahel aitavad pigem ikkagi ravimid ja terapeudi juures käimine. Aga jõuline kunst heidab kindlasti valgust inimsüdame kõige pimedamatesse soppidesse ja kunstiga on võimalik minna sügavustesse, kuhu teiste vahenditega nii kergesti ei pääse. Selles mõttes on kirjutamine hästi tänuväärne töö. Sa ei heida ju valgust ainult enda südamesse, vaid ka kõigi nende südametesse, kes lasevad su lool ennast puudutada. Mõnes mõttes teed seda kogu ühiskonnale. Mida avatumalt me kõigest räägime, seda lihtsam on inimesena üldse hakkama saada. Ja mida rohkem on salatsemist, häbi ja vaikust, seda rohkem on ühiskonnas lämbumist. Selline kultuur ei ole elujõuline.

Kuidas inimestele oma loominguga lähedale pääseda?

Tõnu Õnnepalu tõi ühes intervjuus välja huvitava paradoksi: mida isiklikum ja spetsiifilisem lugu on; mida vähem tundub, et see võiks kedagi teist peale autori kõnetada, seda universaalsemaks see osutub. Ja teistpidi, mida rohkem punnitada teha lugu, mis võiks kõigile sobida, seda vähem see kedagi kõnetab.

Kas keegi on Su loomingut ka kuidagi kritiseerinud?

Peaaegu iga mulle tähtsa teose pihta on keegi kuskilt nurgast kotitäie koerasitta visanud. See on alati olnud väga ebameeldiv ja valus. Aga ajaga olen õppinud sellesse mitte kinni jääma. Ma ei lase kriitikal dikteerida, mismoodi ma loon või millest lugusid kirjutan. Õigupoolest on see asjad isegi lihtsamaks teinud – see on sundinud mind aru saama, et nii, nagu ma kirjutan, nii ma kirjutangi. Mul ei ole tegelikult valikut.

Kas mingi juhtum on kuidagi eriti meeles?

No… Kõigi nimed on kirjas ja kõik on meeles (naerab). Üks väga tõhus viis, kuidas teistele haiget teha, on anda mõista, et see, mis nemad teevad, on väärtusetu ja/või tähendusetu. Kuni selleni, et annad välja luulekogu ja sulle öeldakse, et see ei ole luule. Või annad välja romaani ja öeldakse, et see ei ole romaan. Keegi võtab endale justkui kohtumõistja rolli: mina tean, mis on õige, mis vale. Et ma olen lugenud väga palju luuletusi ja see siin, mu sõber, ei ole luuletus. Mida aeg edasi, seda absurdsem tundub, et võiksin sellist tagasisidet üldse tõsiselt võtta.

Aga kui kriitik oma hinnangu hästi ära põhjendab, siis kas see pole mitte konstruktiivne?

Jah, siin on nüüd oluline eristada heatahtlikku konstruktiivset kriitikat ja ärapanemist.

Üldiselt ei peaks keegi kedagi õpetama, mis asi on luuletus või romaan, kui temalt pole seda eraldi palutud. Üks asi on Drakadeemia, kuhu inimesed vabatahtlikult näiteks teatrikriitika kirjutamist õppima lähevad. Nad on ise selle valiku teinud ja tahavad kuulda, kuidas õppejõud oma analüüsi mõtestab, sellele tehniliselt läheneb ja nii edasi. Teine asi on, kui keegi hüppab kuskilt nurgast välja ja hakkab sind õpetama. Tavaliselt on see inimene tegelikult kimpus mingi isikliku probleemiga. Tal on vaja midagi enda jaoks ära lahendada ja seepärast hüppab teistele kraesse. Sest kui inimene ise on rahul sellega, mida ta teeb ja tehtu kannab vilja, siis pole põhjust hakata kogu ülejäänud seltskonna loomingut kureerima. Et mina tean, ma olen kirjanduse aednik.

Üks varasemaid hoope oli mul siis, kui tegime Draamateatris “Portselansuitsu”-nimelist lavastust. Lauri Lagle lavastas seda ja mina olin näidendi autor. Olin enne just ühe auhinna ka veel saanud ja teatrikriitik kasutas mu kohta mingit ladinakeelset nimetust, poetus laureatus või midagi sellist. Sa saad kohe aru, et inimene lihtsalt üritab kuidagi uhkelt ära panna, kui ta hakkab ladina keeles rääkima. Ja ta ütles umbes, et “soovitan sellel poetus laureatus’el edaspidi sügavalt järele mõelda, millise garantiiga ta röövib inimese kordumatust elust ära kaks tundi, mida ta enam kunagi tagasi ei saa”. Mis siis on see tark järeldus, mida siit kaasa võtta? Et ma pean kuidagi jõudma mingisse jumala positsiooni? Pean arvesse võtma kõiki inimesi, kes vähegi võiksid kuidagi teatrisaali koperdada ja maha istuda; tajuma, mis on nende soovid, vajadused ja ootused – ja siis mu näidend peab neile kõigile vastama? Et jumala eest mitte ükski neist inimestest, kes elavad oma kordumatut elu, ei tunneks, et röövisin neilt kaks tundi, mida nad kunagi tagasi ei saa?

Kokkuvõttes kuulub see kõik minu arust lahmimise rubriiki. Vahel inimesele mingil põhjusel lihtsalt ei meeldinud või ei kõnetanud. Ja see ongi ju täiesti okei. Aga kui pidada kriitika tähe all loengut, mis seletab, kuidas asi tegelikult peaks käima, siis see on minu arust alati kahtlane, kui sa pole seda just ise palunud.

Drakadeemiast rääkides, oled seal andnud väga populaarset loovkirjutamise kursust, kus minagi osalesin. Millised olid Su esimesed mõtted, kui said ettepaneku loovkirjutamist õpetada?

Alguses kahtlesin, kas olen õige inimene seda tegema ja mida ma ikka pajatada oskan. Aga Mihkel ja Siret käisid peale ja nagu sa ilmselt isegi tead, siis neile on väga raske ei öelda. Siis pidingi mõtlema, mis õpetussõnad on mind aidanud või asju minu kui kirjaniku jaoks paika loksutanud. Sain aru, et paar asja on küll, mille juurde alati tagasi tulen, kui uue töö kallale asun, mis on mulle kindla jalgealuse andnud. Miks mitte neid siis ka teistega jagada?

Kuidas see kogemus Sind ennast kirjanikuna aitas?

See sundis mind läbi võtma kõik tarkuseterad, mille olen kuidagi tee pealt kokku korjanud. Need ununevad ju endal ka ära, kui pole motivatsiooni kokkuvõtteid teha ja süstemaatiliselt kõiki printsiipe üle vaadata. Tegelikult mind vahel isegi kummitab, et rääkisin neil kohtumistel inimestele, mida tuleks teha, ja siis ise ei tee nii. Sellepärast äkki ei toimugi praegu suurt midagi, et ma ise ka ei juhindu neist paarist kõige tähtsamast asjast, millest peaks.

Näiteks rääkisin, et kui sa midagi kirjutad, oleks hea teha seda järjepidevalt iga päev. Leia enda jaoks igas päevas hetk – kasvõi pool tundi –, kus istud korraks maha ja paned kasvõi sõrme vastu klaviatuuri või kirjutad mõne rea kaustikusse. Mul endal on ikka väga palju perioode, kus ei toimu üldse mingit füüsilist kirjutamist, käib ainult mõtlemine. Mis on ka protsessi osa. Aga see võib kergesti viia perioodidesse, kus need kirjutamismõtted asenduvad hoopis teiste mõtetega, siis möödubki juba paar aastat ja polegi midagi päriselt kirjutanud.

See poole tunni soovitus on väga hea. Anna palun veel mõni kirjutamisnipp.

Kusjuures, pool tundi on vist tegelikult liiga lühike aeg… Luule on hea kiire formaat, seda saab küll vahel kiiremate sööstudega kirjutada. Novelli mina päris niimoodi kirjutada ei oskaks, siis on ikka vaja paari tundi päevas, et midagigi tehtud saaks. Aga mis sa küsisid, et mis on need põhinipid, mida alati meeles pidada või?

Just. Mis on see kõige tähtsam asi, mida Sa Drakateegi lugejatele seoses kirjutamisega soovitaksid?

Väga tähtis on leida isiklik side looga, mida jutustad. Üks asi on see, et oskad lauseid ritta panna ja võib-olla tunned isegi grammatikat hästi. Aga teine asi on ikkagi see, kuidas oma süda päriselt teosesse panna. Mis ei tähenda, et iga teos peab tingimata olema autobiograafiline. Kuna mul on teatritaust, siis leian alati paralleele näitleja ja lavastaja eluga. Näitleja puhul tekib ju kohe küsimus, kuidas ta leiab enda seest üles karakteri, keda laval mängima peab. Teatud määral saab ka distantsilt mingit kuju mängida, kui endal side isiklikult puudub, aga kaugele niimoodi ei purjeta. Ikka on vaja leida kasvõi üks asi, mis sind kuidagi karakteri kehastamise juures käivitab. Ja veel parem, kui suudad seda karakterit empaatiliselt mõista, ükskõik kui õudne koletis ta ka poleks.

Mulle tundub, et kirjutamine ei ole laval toimuvast väga erinev. Kirjanik kehastub ju ka oma tegelasteks; lood, mida ta kirjutab, peavad kuidagi temast läbi voolama. Selleks, et kirjanik saaks loole oma isikupära või värvi anda, peab olema mingi hästi isiklik suhe. See on nagu number üks asi.

Kui inimesel on näiteks kirjutamiskramp, siis võib põhjus tihti seisneda selles, et pole enda sees mingit puutepunkti üles leitud. On suur kihk kirjutada, aga midagi ei tule ja kirjanik ei saa aru, mis paisu taga kõik kinni on. Siis tulebki kasuks sügavamale vaadata ja aru saada, mis kohas ma praegu üldse omadega olen. Kas ma üldse tahan jutustada seda lugu, mida arvan, et tahan? Või kas tahan üldse luule vormis väljenduda? Võib-olla on mul vaja praegu kirjutada hoopis midagi muud? See on pidev enesega kontaktis olemise harjutus.

Isiklikku puutepunkti ei pea alati oskama sõnastada, aga see peab kasvõi kõhutunde tasandil olema äratuntav. Kirjanikul peab olema mingi obsessioon, olgu see siis mingi konkreetne teema, karakter või raskestisõnastatav tunne. Ja tegelikult sa ju tunned alati ära, kas kirjutad päris asja. Kas sellega on praegu seotud mingi risk – et jutustad midagi, mida natuke isegi ei julge, ja siis ikkagi teed seda? See eneseületuse kaif, mis pärast tuleb, on nii selge ja võimas, et seda ei ole võimalik mitte märgata. Mingites olukordades on muidugi distantsilt ja kergemalt ka okei kirjutada. Kui sa näiteks reklaame kirjutad, siis ei pea iga kord oma südant sinna hambapastareklaami panema.

Kõik muu on juba individuaalsem. Kas kirjutada hommikul või õhtul; iga päev või ainult nädalavahetustel; tintekaga paberile või arvutisse; kas kuulata muusikat samal ajal või mitte. Mis iganes sind aitab, seda teegi.

Mida Sa lõpetuseks öelda tahaksid?

See, mida rääkisime, tõstatab küsimuse, kas on võimalik eraldada oma isik ja väärtus sellest, mida sa lood. Kui autori looming on jube isiklik, on täiesti arusaadav, kui kriitika teeb väga haiget. Kui keegi ütleb, et see pole luuletus, mille kirjutasid, siis võib tekkida tunne, et sa polegi kirjanik ning sealt on juba lühike maa mõtteni, et sa pole inimesena siia tahetud. Kui enda määratlemine kirjanikuna on sulle eluliselt tähtis, siis võib tunduda, et sulle öeldakse: “Sinu koht ei ole siin, sa ei ole üks meist”. Ja see võib väga haiget teha. Aga inimesel on vaja olla vankumatu ja ise aru saada, et teatud eraldusjoon tema isiku ja loomingu vahelt ikkagi jookseb. Et ma võin välja anda luulekogu, mis mõnele ei meeldi – ja nii juhtubki alati, see ei saagi kõigile meeldida. Aga see ei tähenda, et mina oleksin inimesena kuidagi väärtusetu või et minu vaatepunkt ei loe. Kehtetu on looming ainult siis, kui see jätab külmaks.

Kokkuvõttes on ju ainus jätkusuutlik ja eluterve lähenemine niisugune enesesõbralik ja eneseusku täis edasiliikumine. See, kuidas igaüks oma jõu või julguse üles leiab, ongi igaühe isikliku teekonna osa. Kahjuks ei ole ühte toimivat retsepti, kuidas saada kuulikindlaks. Aga see on otsuse küsimus: kas teen oma asja edasi või ei tee. Kokkuvõttes keegi teine seda sinu eest teha ei saa.

*

Intervjuu kaanefoto: Ekvilibrist