Fjodor istus läppunud näoga kõrtsitoolil ning kuulas külastajate jutuvada ja röökimist. Kuu aega tööd alandaval tööpostil oli läbi saanud ja sellele oli järgnenud, nagu ikka, alandav palgapäev. Ees seisis alandusi täis õhtu, mille jooksul ta prassimise ja hasartmängude peale kulutas reeglina ära enamiku oma rahast. Sellele järgnes kohe päris kindlasti alandav hommik kodus.

Vahel mõtles Fjodor jumalast. Miks ikkagi pidi see nii olema? Jumala hääl ei olnud teda kõnetanud. Kuigi ta oli kuulnud lugu naaberkülast, kus üks noor mees väitis, et elab sünkroonis jumala tahte ja sõnaga. Fjodor nägi läbi suitsuvine pöörlevat ruletilauda ja taipas, et see ei olnud sünkroonis laes keerleva suure ventilaatoriga. Ka tema taskus olev rahapakk ei tahtnud kuidagi olla sünkroonis õllekruusidega, mida ta enda ümber nägi. Midagi oli kogu aeg valesti. Kogu elu. “Kas üldse, nagu põhimõtteliselt, on see võimalik, et Jumal mulle andestab?” oli ta küsinud viimati kirikus pihil käies. Läbi kardina adus ta kirikuõpetaja nägu – see näis sel hetkel tarduvat, veidi kergitatud lõuaga, justkui oodates, et Fjodor jätkab.

Öösel hiilis ta koju. Jumalat ei olnud. Oli hoopis Olga. Õnneks Olga magas. Hommikul ärkas ta seepeale, et Olga tuuseldas voodi ees tema pintsakutaskute kallal. Fjodor pigistas hirmus silmad täiest jõust kinni. Oma vaimusilmas nägi ta kirikuõpetaja avanevat suud. Siis see tuli: “SA VIIMANE SITANE KASUTU KAABAKAS!!!!”. See peatamatu heli lõikas sisse. Ja veri Fjodori kehas läks sünkrooni kõigi maailma kelladega.