649 041, 649 042, 649 043.

Täna on 15.12.2020, kell on 07.02. Mul on 56 minutit, et tööle jõuda, siis mantel seljast heita ning täpselt kell 8 valmis olla. 56 minutit on 5320 sammu. See sai selgeks mulle juba esimesel päeval, kui tööle läksin: 21.09.2020 kell 07.00.

Päike tõusis sel päeval kell 07.09. Taevas värvus neoonroosaks otse mu silme all. Panin automaatselt Prince’i “Purple Raini*” peale. Hea pikk lugu, 7 minutit ja 58 sekundit. Saab kaua ühes meeleolus olla. Tuli meelde keskkoolilõpu suve algus ja ootusärevus. Kui kõndimise asemel võlus autosõit ja tuuletõmbus ning Lõuna-Eesti lõhnas nagu vabadus. Nüüdseks olen tööl käinud 61 päeva. Edasi-tagasi teeb see kokku 649 040 sammu.

5320 sammu on kokku 3,5 kilomeetrit ning 7 “Purple Raini”. 1 lugu on 760 sammu. Tööle ja tagasi koju teeb see 10 640 sammu ehk 7 kilomeetrit ehk 7000 meetrit. Minu sammud on järelikult lühemad kui meeter. Õigupoolest 0,66 meetrit ehk 6600 sentimeetrit ehk 66 000 millimeetrit – mis võiks peaaegu olla 1 pisikese putuka nädalanorm, kui tal on soov 10 000 sammu päevas täis käia.

10 640 sammu on iga päev 640 sammu rohkem kui vaja. 1 nädalas teeb see 3200 sammu rohkem kui vaja, 1 kuus 12 800 sammu rohkem kui vaja, aga kuna ma nädalavahetustel ei kõnni, siis tegelikult teeb see 67 200 sammu vähem kui vaja. Ehk 6 korda tööle ja tagasi on puudu. See teeb kokku 84 “Purple Raini”.

650 268, 650 269, 650 270.

Miks pidin ma just nüüd tööle minema: sügisel? Kõige ebasoodsamal ajal, mil enamik vabu päevi selles aastas läbi? Esimese 6 kuu jooksul on meil 8 riigipüha, viimase 6 kuu jooksul vaid 4 ning neist 3 päeva jõulude ajal. Teine jõulupüha on sel aastal laupäeval, seega teeb see 2020. aasta teises pooles vaid 3 vaba päeva, 2021. aasta teises pooles 2 vaba päeva ning 2022. aasta teises pooles ainult 1 vaba päeva, kuna siis langeb ka taasiseseisvumispüha nädalavahetusse. Täielik nöök! Ei mingit vabaduselõhnagi, Lõuna-Eesti reisidest rääkimata!

Seega marsin iga päev kokku 10 640 sammu tööle ja tagasi ning kuulan 252 korda fraasi “purple rain“. Kui ma käiksin täpselt nii kaua tööl, et oma 79 000-eurone pangalaen koos intressidega ära maksta, oleksin ma kuulnud “Purple Raini” refrääni 73 080 korda. Aga see on ainult refrään: 1 refräänis on fraasi “purple rain” kokku 6 korda ning 1 laulus 3 refrääni. See teeb kokku 438 480 “purple rain’i”, et oma kodu kinni maksta. Seda juhul, kui ma kogu palga maksan tagasi pangale. Kui ma soovin lisaks süüa, uued jalanõud ja kõrvaklapid osta või auto rentida ja Lõuna-Eestisse kihutada, läheb “purple rain’ide” summa muidugi kordi suuremaks.

651 387, 651 388, 651 389.

Nüüd jõuan tööle pimedas. Koju pimedas. Koguaeg on külm. Kui lood on juba sellised, miks siis mitte kolida Longyearbyenisse: maailma kõige põhjapoolsemasse linna, kus päike loojus 25.10.2020 kell 12.31 ning tõuseb alles 15.02.2021 kell 11.42 ainult 1 (!) tunniks. Mõtle, kui ma Longyearbyenis veebruaris 5320 sammu kõnniksin, siis kogeksin nii päikesetõusu kui ka -loojangut samal rännakul. See on muidugi juhul, kui ma seal talvel samas tempos kõnniksin: 95 sammu ühes minutis.

Kas Longyearbyenis üldse on nii kaugele kõndida? Google Maps näitab, et kui kõndida sadamast (North Pole Expedition Museumist, kus ma töötaksin) kõige kaugemal asuva majani, siis see peaks olema 40 minutit. Kui lumi on sügav, näiteks 50 sentimeetrit, siis võib-olla tõesti võtaks see 5320 sammu.

Aga kui tegemist on jääga – kuidas siis üldse liigelda? Kui ma ettevaatlikult mööda peatänavat ehk Vei 100t (huvitav, seal on tänavanimede asemel hoopis numbrid) libisen – kuidas siis samme lugeda, kui ma otseselt üldse ei astugi? Ning kui ma juba Longyearbyenisse olen kolinud, miks siis käia iga päev mööda tänavat number 100? Miks mitte mööda tänavat number 505, mis kohati jookseb jõega paralleelselt?

653 001, 653 002, 653 003.

Või kui ma elaks Bangkokis – maailma kõige soojemas linnas (39 kraadi!) –, kui kaugele jõuaksin 5320 sammuga? Kas ma kõnniksin aeglasemalt, kas lühemate sammudega? Kas ma seal üldse kõnniksin? Kui Tai pealinnas oli juba 20 aastat tagasi 2,3 miljonit autot ning keskmine juht veetis aastas 60 tundi liiklusummikus, siis tõenäoliselt eelistaksin ikka kõndimist, ikka 1 samm korraga.

Pealegi, Bangkok ei ole veel maailma kõige liiklusummikutihedam asustus. Indias Bengalurus, mida peetakse arvuliselt kõige suuremate liiklusummikutega linnaks, on praegu suhteliselt talutav olukord ehk praegu kohaliku aja järgi kell 12.45 keskpäeval on seal vaid 84 liiklusummikut, mis moodustavad kokku 37,2 km, mis on 39% vähem kui tavaliselt. 37,2 kilomeetrit on 5 korda minu kodust tööle ja tagasi. Ja siis veel peaaegu tööle tagasi.

654 319, 654 320, 654 321.

654 321? Milline ilus number! Miks me tähistame vaid nulle ja viiendaid? 1 võib samuti väga tähenduslik number olla. Nagu praegu. Kahju kohe edasi minna, ainult 39 sammu ongi puudu tööuksest.

“It’s time we all reach out for something new. That means you too,” laulab Prince 7. korda.

Sulen silmad, ninasõõrmetes möllavad külmad Svalbardi tuuled, kõrvus Bengaluru liiklusummikute signaalid, õhus on Lõuna-Eesti suvede ärevust. 654 321 – täiuslik. Kui edasi teeks ainult 0 sammu? Kõik. Null.

*

* Purple rain – A non-descript feeling of boredom, restlessness and confinement. A feeling one has when wanting to escape from responsibility by travelling. Sometimes synonymous with “wanderlust”. (Allikas: Urban Dictionary)