Mingi suurem auto peatus maja ees. Valeria teadis ilma nägematagi, et see ei ole tavaline sõiduauto, tal oli erinevate masinate häälte peale juba piisavalt treenitud kuulmine. Ta kiirustas elutoa akna juurde, paotas veidi tüllkardinat ja nägi maja ees seismas päevinäinud valget kaubikut. Hetke pärast ilmusid kaubiku sisemusest nähtavale paar suurt pappkasti ja kohe nende järel kaks noormeest. Kastid tänavale maha pannud, kadus üks meestest kohe taas kaubiku sisemusse, teine aga sirutas ennast ja heitis seejärel kiire pilgu üles maja poole, justkui veendumaks, kas ta on ikka õiges kohas. Mõne aja jooksul ilmusid majaesisele kõnniteele üksteise järel voodi, laud, mitmesugused eriilmelised toolid, paar riiulit, väike kummut, laualamp ja veel mitmed erinevad mööblitükid ning hulk kaste ja kompse, mis kõik järgemööda majja sisse tassiti.
Selge, meie majja kolib uus elanik. Mul oligi õigus, et see kolmanda korruse korter seisab juba mõnda aega tühjana, ütles Valeria iseendale. Väga huvitav, kes sinna küll kolib, mõtiskles ta edasi. Küllap üks neist noormeestest, kes väljas auto juures toimetavad. Või vahest hoopis mõlemad? Jaa, seegi pole võimatu, õigemini on see tänapäeval pigem vist isegi tavapärane, noh, ma mõtlen seda, et ei pea ju elama koos naine ja mees. Ja asju on neil ka üksjagu, kindlasti rohkem kui ühele inimesele vaja, jätkas ta oma mõtiskelu.
Valeria jälgis meeste askeldamist huviga, olles kardina märkamatult juba pooleldi eest lükanud. Korraga vaatas üks kolijatest uuesti üles, märkas Valeriat ja lehvitas talle. Naine ehmatas seepeale, kuid kogus end kiiresti, lehvitas vastu ja naeratas tehtult, ent kadus seejärel üsna varsti korteri sisemusse. Ta oleks muidugi kangesti tahtnud edasi vaadata, aga kus sa siis enam saad, nii ju ei sobi. Esimest korda paljude aastate jooksul ta isegi pisut kahetses, et tal akendel sellised peaaegu läbipaistmatud tüllkardinad ees on, aga samas ta ei kujutaks aknaid ilma nendeta ette, aknad oleksid ju siis justkui alasti. Valeria ohkas ja suundus kööki. Ta võttis külmikust suure poti eile valmistatud ühepajatoiduga ja pani osa sellest pannile soojenema.
Kui kolimisautost tõsteti parasjagu välja vinüülplaadimängijat, lähenes majale noor naine. Ta ei olnud veel päris maja ettegi jõudnud, kui teda juba kõnetati.
„Tere! Tundub, et oleme nüüdsest naabrid,“ ütles üks kolijatest.
„Tere! No kui te kolite sellesse majja, siis tõesti,“ vastas neiu rutakalt ja heitis mehe poole kiire ebaleva pilgu. Seejärel ta naeratas vabandavalt ja püüdis autot ümbritsevate asjade vahel laveerides jõuda võimalikult kiiresti maja välisukseni, mis kolimise tõttu õnneks pärani oli.
„Just, kolmandale korrusele. Minu nimi on Sten. Ja tema on Taavi, ta aitab mul kolida.“
„Johanna olen mina. Aga ma pean nüüd tõesti minema,“ ütles neiu ja lipsaski juba uksest sisse.
Korterisse jõudnud, võttis Johanna jaki seljast, lükkas tossud jalast ja läks kööki. Ta sirvis veidi aega mobiilist sotsiaalmeediat, otsis seejärel külmikust välja kana-kikerhernesalati ja jogurti ning sättis end siis köögilaua taha sööma. Ta ei teadnud tegelikult isegi, miks ta niimoodi minema oli kiirustanud. Ta ei ole ju mingi introvert või ülikinnine inimene, kuid sellistes ootamatutes olukordades ei osanud ta miskipärast kunagi normaalselt käituda. Tegelikult ei olnud tal sugugi kiire, seda enam, et ega sellel noormehel ka ju õigupoolest midagi viga ei olnud, pigem vastupidi, mõtiskles ta hajameelselt kahvliga salatit sorkides. Kui ta oleks hetkeks peatunud ja oma uue naabriga lihtsalt mõned laused vahetanud, oleks tema käitumist võidud igati tavapäraseks pidada. Aga kuna ta seda ei teinud, siis nüüd oleks liiga piinlik keset seda kolimist uuesti välja ilmuda, mistõttu ta mõistis, et peab seetõttu konutama õhtu otsa toas nagu loom puuris, ehkki just sel õhtul oli üle pika aja eriliselt mõnus suveilm. Samas oma sisemuses ta teadis, et kui tal ka oleks olnud võimalik, ega ta siis tõenäoliselt ikkagi ei oleks viitsinud õue minna, polnud ta ju mingi tervisesportlane ega kirglik jalutaja. Ja lisaks oli tal rõdu. Ehk kui ta ikka nii väga värsket õhku igatseks, oleks tal iga hetk võimalik minna rõdule, mis asetseb pealegi maja hoovipoolsel küljel, kus ta mingil juhul neile noormeestele silma ei jääks.
Ent sellest hoolimata süüdistas ta mõttes seda noormeest oma õhtu ära rikkumises, tundes sellest samas mingit veidrat rahulolu. Millegipärast ajendas see mõte teda aga püsti tõusma ja rõdule minema. Johanna ei olnud oma rõdul peaaegu üldse käinud, selle kasutamisest rääkimata. Peale mõningast luku kallal pusimist lükkas ta rõduukse lahti. Talle hoovas vastu mõnusat suvesooja õhku ja kuskilt kostus lindude siristamist. Ent vaatepilt, mis rõdul tema silmale avanes, ei olnud sugugi kutsuv, vaid pigem eemaletõukav. Rõdunurgas seisid mõned räsitud pappkastid tühjade plastist lillepottide ja muu ebamäärase kolaga, mis oli siia jäänud veel eelmistest elanikest. Rõduserva külge oli paigaldatud paar lillekasti, mis praegu seisid nurkalt tühjana, justkui etteheitena talle tema hoolimatuse eest. Muidugi ei olnud rõdul ühtegi mööblitükki, isegi mitte mõnda vana taburetti või kipakat riiulit. Oma tühja halli rõdu vaadates paiskusid Johannale laviinina silme ette Instagramis ja ajakirjades nähtud ilupildid, mis kujutasid lopsakaks paradiisiaiaks muudetud rõdusid. Nendel rõdudel oli terve rõduserv ääristatud kõikvõimalike õitsvate lillede ja taimedega, millest osa rippusid üle kasti serva allapoole, osa kõrgusid ülespoole, ning taimi jagus veel ka paljudesse põrandale ja riiulitele paigutatud erineva suurusega pottidesse. Nendelt rõdudelt ei puudunud ka mugavad toolid või lausa väike diivan, mis oli vooderdatud terve hulga pehmete patjadega, ja kindlasti oli seal ka lauake, millele oli asetatud kas kohvitass, veiniklaas, mõni raamat või kauss marjadega või kõik need korraga. Veel olid neil rõdudel, küllap pimenevaid õhtuid silmas pidades, kas laternad, lambikesed või siis vähemalt toekad küünlad. Jah, ka temal ei oleks taolise rõduaia vastu midagi, kuid ta andis endale aru, et sellise roheluse ja õdususe saavutamiseks on vaja aega ning samuti ka teadmisi ja oskusi. Kuid taimed olid kahjuks küll viimased asjad, millest ta midagi jagas. Aga et need vägisi tema silme ette trüginud ilupildid olid nii kutsuvad, siis otsustas ta siiski hankida oma rõdule vähemasti paar tooli ja ehk ka väikese lauakese, kuhu oma kohvitass või veiniklaas käest panna. Ja kuna tal rõdukastid juba olemas olid, siis võib-olla istutab ta neisse siiski ka paar taime, kuid kindlasti sellised, mis saavad hakkama ka siis, kui peaks juhtuma, et nad mõneks ajaks hooletusse jäetakse.
Kui Johanna järgmise laupäeva õhtupoolikul linnast koju tuli, nägi ta juba kaugelt, et Valeria istub maja ees pingil. Selles polnud midagi ebatavalist, pigem vastupidi, ilusa ilmaga oli tal ikka tavaks kas õues pingil istuda või siis oma peenarde juures askeldada. Valeria oli rajanud nende kortermaja ette kitsale mururibale päris lopsaka lillepeenra, kus suvi läbi midagi õitses. Nagu sageli ikka, nii ei istunud Valeria seal pingil tänagi üksi. Ebatavaline oli aga see, et nüüd ei istunud tema kõrval mitte teised tädikesed, vaid hoopis üks mees. Lähemale jõudes taipas Johanna üllatusega, et see mees oli Sten. Ja veelgi üllatavam oli, et Valeria ei lugenud Stenile moraali ega praganud temaga majas valju lärmi tegemise või muu taolise pärast, nagu Valerialt oodata võinuks, vaid nad paistsid täiesti sõbralikult vestlevat. Johanna tervitas neid möödudes, kuid taaskord ei jäänud ta seisma, et nende vestlusega liituda. Küll aga aeglustas ta sammu, lootes kasvõi väikest jupikestki nende jutust kuulda, sest see ootamatu olukord oli temas huvi tekitanud. Kinni püütud lausekatke põhjal järeldas ta, et Valeria annab Stenile ülevaate lilledest, mida ta maja ees oma peenraribal kasvatab.
Ilmad olid jätkuvalt suvesoojad ja õhtud omakorda mõnusalt sumedad. Johanna oli hakanud nüüd aeg-ajalt rõdul käima. Ta avastas, et tema rõdult avaneb õhtuti erakordselt ilus vaatepilt, kui majade vahelt paistab päikeseloojangu eel erinevates roosakaspunastes toonides kumav taevas, igal õhtul täiesti erisugune ja ainulaadne. See ajendas teda võtma ette sõidu linnaservas asuvasse suurde ehituspoodi, et lõpuks ometi oma rõdu veidikegi mugavamaks ja õdusamaks muuta. Ta rentis selleks puhuks lausa auto, sest mööblit juba käe otsas koju ei tassi. Johanna saagiks said kaks puidust aiatooli koos suurte pehmete patjadega, mille valimine osutus üüratu mustri- ja värvivaliku tõttu arvatust raskemaks, väike, lausa miniatuurne lauake ja suur valge õuelatern. Ta uuris kaua ja põhjalikult ka erinevaid suvelilli ja nende kasvatamise juhiseid, kuid jättis taimed praegu siiski ostmata.
Mõni nädal hiljem töölt tulles jõudis Johanna maja juurde just siis, kui Sten välisust avas. Nad olid viimastel nädalatel ikka aeg-ajalt trepikojas kokku juhtunud ja paar sõbralikku sõna vahetanud, kuid ei olnud seni veel kunagi pikemalt rääkinud. Kui noormees temaga täna juttu alustas, tundis Johanna, et täitsa tore oleks veidi rohkem lobiseda, ja kui Sten teda siis nüüdsama enda poole sisse astuma kutsus, eesmärgiga proovida uut käsitööõlut, mida ta just ostnud oli, ei puigelnud Johanna endalegi üllatuseks vastu.
Nii nad siis jõidki õlut ja lobisesid ning Johanna pidi mõne aja möödudes endale tunnistama, et tunneb sellest uuest tutvusest isegi rõõmu.
Korraga hakkas kusagilt kostma mingi seriaali tunnusmuusika. Selle maja suurimaks puuduseks olid õhukesed korterite vaheseinad, mis halastamatult läbi kostsid. Kui Johanna märkas, et Sten läbi seina kostvat liialdatult dramaatilist muusikat kuulama jäi, pidas ta vajalikuks selgitada, et see heli tuleb alumise korruse naabri, proua Valeria telekast.
„See on tema lemmikseriaal, mida ta igal tööpäeva õhtul kell kuus vaatama asub. Sul pole endal kella vajagi,“ ütles Johanna muiates.
„Jah? Ma arvasin, et keegi ei vaata enam telekast sarju täpselt nende eetris oleku ajal, vaid ikka siis, kui ise tahab.“
„Nojah, aga näe, vaatab küll. Tead, ma arvan, et Valeria lihtsalt ei oska seda järelvaatamise võimalust kasutada.“
Sten vaatas Johannat seepeale väga veidra näoga, kuid ei öelnud selle teema kohta enam midagi. Edasi rääkisid nad nende endi lemmikseriaalidest, mida nemad vaatasid üldjuhul arvutist, mitte telekast, ja seejärel läks jutt reisimisele, nii neile reisidele, mida nad juba teinud olid, kui ka neile rännakutele, mida nad alles oma kujutlustes kavandasid. Kui Johanna oli seni arvanud, et ta reisib palju, siis tuli välja, et Sten on veel kordades suurem reisimees ja et ta läheb juba varsti uuele rännakule. Sten rääkis, et talle meeldib enamasti reisile minna üksi ja ta ei planeeri oma teekonda eriti täpselt ette, et reisimise juurest ei kaoks ära spontaansus ja vabadus. Niimoodi reisides tutvub ta sageli erinevate inimestega, kellega siis mõnda aega koos rännatakse, kuni teed jälle lahku lähevad. Ka tolle Taaviga, kes tal kolida oli aidanud, oli ta just ühel reisil tutvunud. See oli selles mõttes erandlik tutvus, et enamasti on reisides kohatud inimesed mõnest teisest rahvusest, mitte tema kaasmaalased.
Sten tegi Johannale oma korteris ka väikese ringkäigu, mille käigus kiikas Johanna huviga ka rõdule. Ta tundis kerget äratundmisrõõmu, nähes, et Steni rõdu oli sama tühi nagu tema omagi veel hiljuti oli olnud. Ent siiski oli seal üks ja üsna oluline erinevus: Stenil oli rõdukastis kasvamas paar taime. Taimed olid veel õige väikesed, seega oleks ka taimetargal olnud küllalt raske öelda, mis neis pottides täpsemalt võrsub.
„Ohoh, ma poleks arvanudki, et sina ka taimekasvatusega tegeled!“ hüüatas Johanna üllatunult.
„Ah ei, see pole päris nii, ma ei tea taimedest tuhkagi. Taavi andis need ainult minu kätte hooldada selleks ajaks, kui ta ise ühel oma järjekordsel reisil on,“ pareeris Sten tema arvamust.
„Või nii. Me saaksime muide kahepeale kokku päris ilusa rõdu. Ma ostsin hiljuti rõdule mööbli, aga mul pole jälle ühtegi taime,“ ütles Johanna lõbusalt.
„Tõepoolest. Aga tead, mul on nende taimedega nüüd paras jama. Nagu ma rääkisin, siis ma lähen ju ise ka varsti reisile. Kuid see reis tuli nii ootamatult ning kui ma lubasin Taavile tema taimede eest hoolitseda, siis polnud see mul veel üldse plaaniski. Ja nüüd kukub nii välja, et ma ei saagi oma lubadust täita.“
„Mismoodi sa nende eest siis praegu hoolitsed?“ uuris Johanna ettevaatlikult.
„Ah, lihtsalt kontrollin, ega muld päris kuiv ei ole, ja siis vajadusel kastan. No nii paari päeva tagant umbes, sõltuvalt ilmadest. Rohkem ei midagi.“
„Ma olen aru saanud, et rõdutaimi tuleb ka väetada ja liigseid võsusid kärpida ja siis veel …“
„Ei midagi niisugust, sellest kõigest ei tea ma midagi,“ ütles Sten kiirelt vahele.
Johanna mõtles väikse viivu ja ütles siis: „Tead, mul tuli üks mõte. Ma pole omale taimi ostnud, sest nende kasvatamine tundus nii keeruline, kuid rõdu on ilma roheluseta siiski kuidagi imelik. Mis oleks, kui ma võtaksin need taimed selleks ajaks oma rõdule, kui sa ära oled? Küllap ma saan siiski nende kastmisega hakkama, see nii keeruline ka ei tohiks ju olla.“
„Tõsiselt või? See on geniaalne mõte! Miks ma ise selle peale ei tulnud?“ oli Sten siiralt üllatunud.
Lepitigi siis kokku, et Sten toob taimed enne äralendu Johanna rõdule ja tema hoolitseb nende eest kuni noormehe tagasitulekuni.
Kui Sten leidis järgmisel päeval Valeria taas oma peenarde juures askeldamas, tegi ta juba ise naisega juttu. Kuulanud esmalt viisakalt ära aiandusalased uudised ehk et milline taim oli lõpuks ometi õitsema hakanud ja milline tundus sellel aastal kiratsevat, pakkus ta seejärel Valeriale, et õpetab talle, kuidas saab telekast sarju järele vaadata või seriaali mõnda osa lausa mitu korda vaadata. See mõte ajas Valeria üsna elevile, sest nagu Johanna oletas, siis ta ei olnud tõesti sellisest võimalusest kuulnudki. Valeria seletas elavalt, et see alati täpseks kellaajaks teleka ette minemine on kohati päris tüütu ja et kõige hullem on see, kui saate ajal keegi talle lauatelefonile helistama juhtub, mistõttu tal osa saatest üldse korralikult nägemata jääb.
Oli järjekordne mõnus suveõhtu ja nagu nüüd juba peaaegu tavaks oli saanud, istus Johanna rõdul. Ta viibis nüüd ilusa ilmaga enamasti ikka peale tööd rõdul, kas õhtust süües, lugedes või niisama oleskledes. Kui tal vahel sõbranna külas käis, siis veetsid nad samuti suure osa ajast rõdul. Ta oli lausa kaalunud, kas ei peaks rõdule isegi väikese diivani hankima, et saaks seal korraga rohkemaid sõpru võõrustada, kuid mõistis samas, et rõduhooaeg on siinkandis selleks siiski liiga lühike. Sten oli nüüd juba peaaegu nädala reisil olnud ja Johanna tõdes imestusega, et tema hoolde usaldatud taimed ei olnud mitte ainult täie tervise juures, vaid kasvasid lausa silmanähtavalt. Ta küll ei teadnud endiselt, mis taimed need on ja kui suureks need üldse peaksid kasvama, ent see ei olnudki oluline, talle piisas sellest, et tal on nüüd peaaegu isiklikud rõdutaimed.
Ühel õhtul, kui Johanna töölt tuli, peatas Valeria ta maja ees. Naine paistis olevat ärevil ja rääkis talle murelikul ilmel, et politsei oli täna siinkandis ringi käinud ja inimesi küsitlenud, teda sealhulgas. Kõrvalmajas oli mitmesse korterisse sisse murtud ja politsei uurib nüüd, kas keegi võis midagi kahtlast märgata. Lisaks sellele olid politseinikud aga ka kõiki ümbruskonna maju, muuhulgas ka nende maja, tähelepanelikult väljastpoolt uurinud, maja ümber tiiru teinud, vaadanud hoolikalt kõiki aknaid ja rõdusid. Valeriale tundus, et millegipärast olid nad eriti tähelepanelikult just Johanna rõdu uurinud. Johanna ei osanud sellest midagi arvata, kuid tundis siiski, kuidas kerge ärevus naha vahele poeb.
Valeria küsis seepeale Johannalt pisut kohmetudes, mis polnud talle muidu sugugi iseloomulik, et kas ta võiks korraks tulla ja Johanna rõdule pilgu peale visata, lisades seejärel ruttu, et ta oskab ehk Johannale ka tema rõdutaimede osas nõu anda. See oli niivõrd üllatav ettepanek, et Johanna ei leidnud ähmiga keeldumiseks ühtegi põhjust.
Mõne minuti pärast astuski ta koos Valeriaga oma rõdule.
„Vaata aga, kui kena sul siin on!“ ütles Valeria, olles Johanna rõdu hubasusest siiralt üllatunud.
„Aitäh. Ma olen ise ka täitsa rahul.“
„Aga mis sul siin rõdukastides siis kasvab?“ uuris naine seejärel hoopis tõsisemaks muutudes.
„Ma pean tunnistama, et ma ei tea, mis taimed need on. Sten andis need seniks mulle hooldada, kui ta ise ringi reisib.“
„Jah? Ja ta ei öelnud sulle, mis taimed need on?“ küsis Valeria rangelt, uurides samal ajal teraselt Johanna näoilmet.
„Ei öelnud, sest tema ise ka ei teadnud seda.“
Seejärel rääkis Johanna naabrinaisele terve nende taimede eluloo, alustades sellest, et kellele need tegelikult kuuluvad ja selgitades seejärel, miks taimed lõpuks temani olid jõudnud. Ta lisas ka, et algul ei paistnud taimed veel õieti mullast väljagi, ning et kuna ta ise üldse taimi ei tunne, siis tal pole aimugi, milliseks nad kasvavad.
„Tead, mulle tundub, et politsei on sinust parem taimetark. Nemad juba teavad, milliseks need taimed kasvavad.“ ütles Valeria tõsiselt.
„No minust parem taimetark ei ole just raske olla,“ vastas Johanna naerdes.
„Ma kardan, et siin pole midagi naljakat. Ma saan nüüd väga hästi aru, miks politsei sinu rõdu vastu huvi tundis. Ma arvan, et sa ei tohiks neid taimi enam oma rõdul hoida.“
„Ma ei saa aru, miks. Need on ju lihtsalt taimed!“
„Mitte tavalised taimed, sugugi mitte. Sa saaksid kindlasti oma peene telefoni abil järgi uurida, mis taimi sa siin kasvatad. Sten näitas mulle, kuidas ta oma telefoniga taimesorte ja üldse igasuguseid asju kindlaks teeb,“ rääkis Valeria kerge uhkusnoodiga hääles. „Kui mul ka selline telefon oleks, siis ma oleksin selle juba ammu välja uurinud.“
Johanna haaras oma telefoni, sättis ühe taime kaadrisse ja sai mõne hetke pärast ekraanile terve rea samasuguste taimede pilte. Koos taime nime ja infoga. Cannabis. Ta hüüatas ja vaatas ehmunult Valeriale otsa.
Valeria noogutas tõsiselt.
„ Aga mis me nendega nüüd siis teeme?“ küsis Johanna varjamatu ärevusega.
„Ma arvan, et ära visata me neid taimi ei saa, vähemalt praegu mitte. Politsei võib ka prügikaste uurida, kui neil juba kahtlus tekkinud on.“
Peale põgusat järelemõtlemist ütles Valeria häält tasandades: „Minu meelest on ainus võimalus, et ma võtan need taimed enda kätte.“
„Miks nii? Sinul pole selle looga ju mingit pistmist,“ imestas Johanna.
„Jah, seda küll. Aga ma usun, et politsei tuleb tagasi, võib-olla juba täna õhtul, ja nõuab luba sinu rõdule vaadata. Kuid minu rõdule nad vaevalt et vaatavad. Seega anna need taimed mulle ja ma peidan nad oma rõdu põrandale, kust keegi neid ei näe. Ja me toome õuest peenrast sinu rõdukasti nende asemele mingid teised, võimalikult sarnased taimed.“
„Aga siiski, miks sa seda teed?“ ei saanud Johanna aru.
„Ma usun, et sa ei valeta mulle ja teie Steniga olete lihtsalt ühed naiivsed tobud.“ Selle peale kortsutas Johanna pisut pahaselt kulmu, ent ei öelnud midagi.
„Sten on mind aidanud, nüüd on minu kord teda aidata,“ jätkas Valeria ja ütles lõpetuseks surmtõsiselt: „Ma loodan ainult, et jumal mind selle eest ei karista.“
