Jutustan teile ühe loo! Või tegelikult ma kirjutan teile ühe loo ja palun teil seda heauskselt lugeda. Kui aus olla, siis polegi see niivõrd üks lugu kui kõik see, mida siinkirjutaja tähtaja kukkumise eel meenutada suudab. Kindlasti mitte ei tee siinkirjutaja seda vastu tahtmist, sest inspiratsioon tuli nagu ikka, viimasel hetkel. 

Kuidas ma Drakadeemiasse sattusin?

Paljud teist ilmselt ei tea, et kunagi ammu avas Drakadeemia oma uksed armetutele ja õnnetutele hingedele ja kutsus neid kursusele pealkirjaga “Näidendite kirjutamise baaskursus”. Sellelt õpetatud kirjaneitside seminarilt väljus mitmeid nimesid, kelle loomingut tunnevad nüüdseks paljud. Kursus oli kui üks kooliaasta, kohtuti nädalavahetustel septembrist juunini ja lõputööna valmis täispikk näidend, ükskõik kui hea või halb see olla sai. Siinkirjutaja sattus kursuse neljandasse lendu ja aasta oli siis 2011 pKr. 

Kursusele tahtjad pidid täitma avalduse ja kirjutama ühe stseeni, mille juhiseks antud märksõnad siinkirjutajale paraku enam ei meenu. Stseeni ta aga mäletab: millest ikka üks blond filoloogiatudeng kirjutas kui mitte surmast? Ilmselt see Drakadeemia inimestele meeldis, sest siinkirjutaja pidi ühel laupäeval või pühapäeval saama õigeks ajaks Rakverest Tallinnasse, sest teda oli kutsutud vestlusvooru. Toona oli suur mure, et kuidas Drakadeemiasse üldse sai, sest see müütiline kirjutamiskool oli nii hästi ära peidetud, et ainult kohalik teadis esmajuhul vahet teha, millisest väravast Vene tänavas sisse minna ja millist uksekella masseerida. Juhendajate õpetus, et “tule kangi alt läbi” ajas blondi kirjutajahakatise segadusse, sest ta eeldas, et kuskil peab keti otsas rippuma üks suur metallist kang, mille varjust siis läbi astuma peab. 

Kangi all ootas veel teinegi väljakutse. Oli aeg vajutada uksekella, kuid ühtäkki tundus õige nupp mingil põhjusel vale olevat. Siinkirjutaja sai aga edukalt üle oma hirmust, surus alla esmase instinkti oodata mõnda teist vestlusele tulijat (et saaks vaid koos õnnetu olla) ja surus väriseva näpu nupule. Uks avanes ja kuhugile mujale minna polnud enam mõtet. Ähkides viimasele korrusele jõudes ja mõeldes, kas ikkagi sai õigest uksest sisse astutud, tuli siinkirjutajale vastu Seedri Mihkel, kelle soe käepigistus ja naerusuu mõjusid samal ajal nii lohutavalt kui ka hirmutavalt. Tervitama tuli ka Samolbergi (nüüdseks Samolberg-Palmi) Eva, kes toona Mihkliga koos kursust juhendas. 

Edasise osas siinkirjutaja mälestused katkevad. Nädala pärast sai ta Tartu Kaubamaja bussipeatuses kabanossi nosides telefonikõne Evalt, kes teda õnnitles ja neljandale baaskursusele kutsus. Pärast kursusel mainis Eva kui väga talle neid kõnesid teha meeldis, sest iga kord vastati talle suure vaimustusega. Ilmselt läks tal meelest, et tookord siinkirjutaja hoopiski kohkus, palus otsustamiseks veidi aega ja katkestas kõne. Küll aga hiljem tagasi helistades ja nõusolekut andes kõlas siinkirjutaja palju õnnelikumalt. 

Kes seal olid?

Eelnevalt oli Drakadeemia looja ja senine baaskursuste juhendaja, Paju (nüüdseks Campbelli) Siret koolitanud välja kamba loovkirjutamise õpetajaid, kelle hoole alla ta usaldas näidendite kirjutamise baaskursuse, veebikursuse ja dramatiseerimise kursuse. Need kaks viimast läksid Mägi Mari-Liisi ja Butkaite Marite kätte, kes aeg-ajalt ka baaskursuse tundidesse õpetama jõudsid. Siret ise tuli samuti paar korda kontrollima, et kõik ikkagi korras oleks. Olen veendunud, et Eva ja Mihkli jaoks andis meie õpetamine palju kogemusi, mis kulusid ära mitte ainult kirjutamises vaid ka laste kasvatamises. 

Asjad olidki enamjaolt korras. Kui näidendite kirjutamise baaskursuse neljas lend oli perekond, vanemateks Eva ja Mihkel, siis kõige rohkem oli isasse Apsaloni Madis, kes vanematest veel enam oma emotsionaalse küpsusega õvedele eeskujuks olla sai. Selli Tiia oli õde, kes oli kohusetundlik ja kuigi ta hoidus teisi manitsemast, hoidis tema rahulik hoiak teisi liigselt lollitamast. Vaoshoitud oli ka Bassovskaja Mari, kuid kui oli aeg midagi öelda (sarnaselt emakese Evaga), siis enam õigemat juttu mujalt ei tulnudki. Aedmaa Liis oli õde, kes lootis jääda pere noorimaks, kuid paraku lisandus perre teisigi rojusid – alati vapralt edasi, kuid aeg-ajalt ka tagasi, et teisigi nõu ja jõuga kaasa tõmmata. Rohtungi Liisile jäi keskmise lapse roll – öelda seda, mis öelda on, teha täpselt nii palju lollusi kui vaja ja siis toimetustega jätkata. Vahepeal kolis kodunt välja Toropi Tormi, kes oli vend, kellel oli noorest peast liiga palju elukogemusi tekkinud. Pere pesamunadeks jäid siinkirjutaja ja Padesaare Kätlin, kelle lapsepõlvetraumad sünkroniseerusid.

Mis seal toimus?

Siinkirjutaja julges Drakadeemia lõpp-punkti puhul avada oma tolleaegse märkmiku. Kogemata juhtus nii, et siinkirjutajal ja Kätlinil oli tunnis täpselt sama märkmik, kuid kaksikutel ikka juhtub. Märkmikut avades hakkasid kohe silma katkendid esimestest aja peale kirjutamistest, nagu näiteks minuti peale tekkinud dialoog, mis valmis ilmselt liiga vara hommikul:

A: Nii väsinud! Tahaksin vaid magada, kerra tõmmata…

B: Rahune maha, küll sa suudad!

A: Kes sa üldse oled?

B: Kes ikka? Olen see osake sinust, kes ei viitsi sinu virisemist kuulata!

Paar lehekülge hiljem paistis märkmikust üks tunnist saadud mõttetera: “KÕIK ON SISSEHINGAMINE. VÄLJAHINGAMINE ON LOOMING”. Siis ma veel ei teadnudki, et loominguliselt olen ma astmaatik. Mõtteterale järgnes harjutusena kirjutatud lõvi tähtkuju horoskoop – ilmselt oli siis meil juhendajana külas Marite. Järgnes veel mitmeid veenvaid ja mitteveenvaid dialoogikatkeid, tegelaste kirjeldusi, noppeid pealkirjadest ja tagasisidest ning üks, ilmselt enda välja mõeldud mõttesähvatus: “Teater – see on kõikjal! Harju ära!”.  

Üks ere mälestus kombib maitsekuse piiril. Sündsatel inimestel soovitan järgnevaks paariks lõiguks sulgeda kas oma silmad või katta oma kõrvad. Mässumeelse ja toona veel teadmata diganoosideta pesamunana meeldis siinkirjutajale uusi teadmisi tundi kaasa võtta, mis võisid olla küll teretulnud, kuid ilma milleta oleks võinud ka rahus edasi elada. Tunnis oli parasjagu teemaks Aedmaa Liisi kursuse lõputööna valmiv mõrvamüsteerium pealkirjaga “Kui lapsed öös näevad und…” Siinkirjutaja oli hiljuti lugenud artiklit, mis sisaldas täpselt selliseid teadmisi, mida ninatargad noored (tavaliselt poisid) seltskonnas mainivad, et end mitte-teretulnult kehtestada. Üks nendest teadmistest oli see, et kui inimene siit ilmast lahkub, siis mis iganes tal parasjagu kõhus seedimisel on, see üsna ruttu ka väljub. Artikkel mainiski, et nendes tundelistes filmistseenides, milles suur kangelane kellegi käte vahel kustub, mööduksid päriselus suure haisu sees.  

Tunnis tuli teemaks tõetruudus ja siinkirjutaja nägi võimalust koputada Liisi südamele, et ta oma näidendis siiski päriselu raamides püsiks. Kui keegi on värskelt mõrvatud, siis peaks õhus ju suur hais olema! Hais peab informeerima tegelasi ja kannustama tegevust! Jätkus elav diskussioon sellest, et kuidas seda võiks lahendada teatrilaval ja kas ka publik peaks haisu tundma. Siinkirjutaja pakkus välja, et sellised faktinopped lähevad tavaliselt ju kavalehte. Autor Liis käis selle peale välja idee, et siis võiks kavalehe vahel olla kraabitav lõhnaelement, mille peale isake Mihkel lõpuks teemat vahetas. Siinkirjutaja mõte jäi aga kursusekaaslastele meelde ja sai mainitud Liisi ja Kätlini hilisemas kaasautorluses valminud näidendis “Pärlivedaja”. Nii et ärgu keegi öelgu, et morbiidsetest ideedest mingit kasu pole!

Mis edasi?

Kursuse lõpuks valmisid täispikad näidendid. Lõpuaktus ja -pidu toimusid Saueaugu teatritalus, kus iga osaline sai ühe stseeni oma näidendist Drakadeemia hämaruses istuvale kolleegiumile ette lugeda. Pärast seda anti lõpetajatele kätte hirmsuur ümbrik, mille sees oli tagasiside Siretilt ja kahelt teatritegelaselt. Tol õhtul sai tunda rõõmu ja poetatud ka mõni pisar. Kursuse alguses pidid osalejad allkirjastama lepingud, mille alusel oli Drakadeemial õigus saada omale protsent lõpunäidendi võimaliku lavastuse tuludest. Tagantjärele mainis Siret, et see oli natuke suurustav klausel, kuid toona oli see algaja kirjutaja jaoks justkui lubadus, et asjad võivad ka nii kaugele minna. Samas tagantjärele arvab siinkirjutaja, et Drakadeemia sooviks ametlikult pigem kaugeneda siinkirjutaja valminud näidendist. 

Tegelikult õppis siinkirjutaja, et kõik ei ole nii halb kui tundub. Ei olnud see lõpunäidend nii hull midagi. Saavutusena võib mainida seda, et 120-leheküljelisest näidendist sai 90-leheküljeline näidend, mis on peaaegu lavastatav! Pärast paari ümberkirjutamist. Teatritegelased selles tekstis suurt midagi ei näinud, kuid vähemalt sai autor endast välja kirjutada kõik need tumedad jõud ja melodraama, mis tema mõtteid pikka aega saatnud oli. Hiljem sai juba muid teemasid käsitleda, koos kursuselt saadud innustuse ja julgusega. 

Neljas lend tuli veel kokku dramatiseerimise ja lavastusdramaturgia kursustel, kuid siis hakkasid meie teed hargnema. Põgusalt sai mentoriks oldud viiendale baaskursusele, kuid siinkirjutaja jättis oma hoolealustele rohkem küsimusi kui vastuseid. Drakadeemia suguvõsa kasvas aasta aastalt suuremaks ja hiljem jäid siinkirjutajale külastada ainult jõulupeod ja suvised kokkutulekud. Oli rõõm näha, et baaskursuse innustavat õhkkonda said teistes vormides kogeda ka suguvõsa teised harud. 

Lõppsõna

Kummardan tänus Sireti ees, sest Drakadeemia oli ja on midagi kordumatut. See oli koht, kus sa olid alati teretulnud mõne oma pisaratest vettinud tekstialgega. See oli lahke maja igale loomingulisele rändurile, kust hea sõnaga teele edasi juhatati.

Kuid iga hea asi peab kunagi lõppema. Aja hammasrattad on armutud, täpselt nagu siinkirjutajagi. Sellega lõppevad siinkirjutaja mälestused Drakadeemiast, kuid Drakadeemiast välja kasvanud lood ei lõppe veel nii pea.