Ühel tuulisel päeval leppisime Liisiga kokku, et jutustame natuke. Alati, kui kohtume, on see Telliskivi Literaadis. See on üks Liisi lemmikkohvikuid, kus istumas ja kirjutamas käia. “Mulle meeldib jutukõmin,” ütleb ta.
Liis Sein on laste- ja näitekirjanik, kuigi nimetus “näitekirjanik” tundus talle esialgu võõrana. “Eriti siis, kui olin esimese-teise näidendi ära kirjutanud ja keegi ütles minu kohta näitekirjanik … Ma võin alles nüüd öelda, et olen mingil määral näitekirjanik.”
Otsides hea lasteraamatu valemit
Lasteraamatuid hakkas Liis kirjutama, kui tema vanem laps Saara oli kolme- või neljaaastane. Nüüdseks on tema sulest ilmunud mitmeid lasteraamatuid, sel aastal “Kartlik rebasepoeg”, “Minu Linn” ja “Minu tulevik Eestis”. Küsin Liisi käest, mis on ühe hea lasteraamatu valem. Ta naerab: “Valemit ei ole olemas. Lugu peab sulle endale korda minema. Ei saa mõelda ainult sellele, mis lastele meeldib. Nad ootavad põnevust, seiklust, ilusaid lugusid … kurbi lugusid … igasuguseid lugusid … See on tunnetuse küsimus.”
Ta ütleb, et ei taha kirjutada “ninnu-nännut”. Oluline on, et lugu puudutaks nii lugejat kui ka kirjanikku ennast. Tihti mõtleb ta ka lapsevanemale, kes raamatut ette loeb, peites ridade vahele mõne mõttekoha ka neile. Kui Liis aga kirjutamise tehnilisest poolest räägib, mainib ta, et püüab õppida lasteraamatutes lühemaid lauseid kasutama.
“Ma imetlen Aino Pervikut, kes suudab kirjutada lasteraamatuid hästi lühikeste lausetega. Mul kipuvad need laused ikkagi väga pikad tulema. Siinkohal ma võib-olla võtan lapsi natuke nagu täiskasvanuid, aga saan siis aru, et lapsel on raske nii pikka lauset lugeda. Mõtlesin, et peaks ühel hetkel võtma eesmärgiks rääkida lugu, kus on ainult lühilaused.”
Illustratsioonidest lasteraamatutes
Liis räägib, et pildiraamatus on pilt tekstiga võrdselt oluline – need peavad moodustama terviku. Ta märgib, et pilt on oluline ka suuremate laste raamatute puhul, ning lisab viimaks, et tegelikult annab see ka täiskasvanute raamatutele palju juurde. Siis tõuseb Liis lauast ning võtab minu selja tagant riiulilt Piret Raua raamatu “Kaotatud sõrmed”. Sirvime koos raamatut ning selles olevaid illustratsioone, mille Liis hea näitena välja toob. “Olen ise üldse tohutult suur pildiraamatute fänn. Olen üle maailma neid igalt poolt kokku ostnud. Isegi kui ma seda keelt ei mõista, saan pilti vaadates loost enam-vähem aru.”
Alustava lastekirjanikuna oli Liisil keeruline illustraatorit leida. Ta lihtsalt ei tundnud kedagi. Mõistes, et pildiraamatu puhul on pilt võib-olla tekstist olulisemgi, käis ta erinevate illustraatoritega vestlemas, et täpselt õige inimene leida. Näiteks raamatu “Minu linn” puhul algas koostöö illustraator Gerda Märtensiga juba idee tasandilt. “Pool aastat ping-pongitasime teksti üksteisele ja see muutus väga palju. Kuna teema oli meile mõlemale oluline, siis tundus loogiline ideed ka koos arendada. Et jõuaksime tekstini, mis kõnetab meid mõlemat.”
Kirjutamismeetodid
Kuna Liis töötab Eesti Lastekirjanduse Keskuses, leiab ta kirjutamiseks aega peamiselt õhtuti või nädalavahetusel. Kui küsida tema kirjutamisrutiini kohta, vastab ta: “Mul on Jim Ashilevi kursuselt meeles üks mõte, et ükskõik, mis sealt ka tuleb, kirjuta iga päev … Aga mul on ikkagi nii, et võtan mingi töö ette ja hakkan siis kirjutama. Ma ei suuda päris iga päev kirjutada.”
Liisil on harjumus teha vahel paaripäevaseid kirjutamismaratone: sõita üksinda linnast välja või mõnda teise linna, kus saab intensiivselt tekstiga töötada, vahepeal jalutades ja kohvikus käies. Kui aga ideedest puudu on, paneb Liis end proovile. “Ühe lasteraamatu idee tekkis nii, et mul ei olnud ühtegi mõtet. Istusin arvuti taha ja leppisin iseendaga kokku, et enne ma siit ei tõuse, kui midagi kirjas on. Tuligi väga kihvt lugu – vähemalt minu enda arvates – ning ilmus ajakirjas Hea Laps. Hiljem kirjutasin sellel teemal lugusid juurde ja järgmisel aastal ilmuvad need ka raamatuna.”
Veel mainib ta, et suureks motivaatoriks on kirjutamisvõistluste tähtajad, mis seavad ajalise raami. “Head ideed tulevad tihti just siis, kui sul on vähe aega.” Liis on ka üks pikaajalisemaid Drakadeemia kursustel käijaid. Ta mainib, et kirjutamisele aitab kaasa, kui vahepeal oma tööle juhendajalt ja kursusekaaslastelt tagasisidet saab. Liis on kursustelt saanud mitmeid uusi ideid ning kui need kursuse jooksul valmis küpseda ei jõua, on ta enamasti need hiljem lõpuni kirjutanud.
Kui aga küsida, palju tekste sahtlisse vedelema jääb, vastab ta: “Ikka jääb. Mõnikord ma teadlikult otsin vanu tekste, et kas saaks midagi edasi arendada. Aga kui mingi aeg läheb mööda ja see ei ole sulle isegi meelde tulnud, siis sealt ei tule enam midagi. Võib-olla ei ole see ikkagi päris sinu idee või teema.”
Kui kirjutades mõte kokku jookseb …
“Lähen jalutama,” vastab Liis enne, kui lausegi lõpetada jõuan. “Kõndides võtan eesmärgiks, et mõtlen loo oma peas valmis. Siis lähen koju ja kirjutan lõpuni.” Jalutades kuulab ta näiteks Ööülikooli loenguid, millest hakkab tihti mõni mõte hargnema. Samuti kuulab ta palju muusikat. Üht näidendit kirjutades oli tal kindel playlist: “Kui ma jälle tööle hakkasin, tundsin, et ma pean selle käima panema. 20 laulu, mis käisid järjest otsast lõpuni. Just neid lugusid kuulates sain kirjutamisrütmi uuesti kätte. Vajasin sellel perioodil just neid laule.”
Muusika kuulamine aitab luua vastava meeleolu, millega saab end kirjanikuna teadlikult mõjutada. “Ma ikka väga elan läbi tegelasi, kellest ma kirjutan. Sellel hetkel ongi see minu maailm. Pean ise samu tundeid läbi elama, ma ei saa muidu kirjutada.”
Selle peale tekib muidugi küsimus, et kas pika kirjutamisprotsessi vältel tegelaste tundeid läbi elades iseendale liiga ei tee. Liis toob näite oma näidendist “Kustpoolt puhub tuul”, mille peategelasteks on pimedad muusikud. “Siis oli vahepeal ikka väga raske. Olin ennast nii tühjaks kirjutanud.” Ta tunnistab, et mõtles mitmel korral kirjutamise pooleli jätta, kuid kuna oli sellesse nii palju aega panustanud, sai näidend siiski valmis ning pälvis äramärkimise Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusel. Kui koroona-olud lubavad, jõuab näidend ühel hetkel ka lavale.
Räägime Liisiga veel põnevatest nimedest lastekirjandusmaastikul ning kõigist neist raamatutest, mida veel võiks lugeda. Räägime suvest, tillukestest väikelinna korteritest ja aeglusest, mis Tõnu Õnnepalu raamatuid lugedes tekib. “Õpin uuesti asju märkama. Kohati ma unustan pisiasjad oma kiire elutempo juures ära. Võin siis ka tunde vaadata, kuidas puu tuule käes liigub,” ütleb Liis lõpetuseks, enne järgmise näidendi või lasteraamatu kirjutamist.
