Ma kuulen raskelt läbi nina hingamist ja puiduklobinat. Ideaalis peaksid lapsed praegu magama, aga paraku on reaalsus midagi muud. Vähemasti suudavad nad enam-vähem rahuolekus
/”Emme, palun tule loe!”/
Murphy töötab alati ja see läks tõepoolest nii. Nüüd juba nõutakse selgitust mõne tarbeeseme olemuse kohta, mis on neile näppu jäänud.
Aga akna taga kõrguvad männid ja helesinine taevas ja
/”Emme, palun tule loe!”/
Jah, eks ma varsti lähengi. Tahtsin jõuda sinna, et päike oli täna eriliselt lummav ja salapärane. Ma ootan lund. Üleüldse pidevalt on organism kuidagi ooteseisundis. Ootus – see on kaunikõlaline ja p
/”Emme, palun tule!”/
Muide
/”Emme, palun tule!”/
Tahtsin öelda, et loeme raamatut “Lotte reis Lõunamaale”. Ja pean tõdema, et endal on ka huvitav, kuigi
/”Emme, palun tule loe!”/ x2
“Mul läheb veel aega.”
Võrreldes tavapärasega on nad isegi kannatlikud.
Ootus võib olla pikapeale ka kurnav ja laste puhul toimub
/”Emme, palun tule nüüd!”/
“Ma varsti tulen.”
Eks ma lõpetangi ja lähen raamatut lugema.
VARSTI.
Elada hetkes – nüüd ja praegu.
/”Emme, miks sa ei tule, natuke aega on möödas juba.”/
“Mängige natuke peitust, siis ma tulen. Ma kirjutan praegu.”
Elada hetkes – see on oskus, mille täiskasvanud aeg-ajalt minetavad. Kogu aeg on miskit olnud, miskit ootab ees.
/”Tõmba! Tõmba!”/
Toimub lina peal “kelgusõit” toas.
Mõte algab jälle algusest. Krooniline. Kroonika. Kronoloogia. Aja foobia. Bioloogia.
/”Emme, tule loe!”/
Need ongi justkui noaga mõttelõnga läbilõiked. Aga siis tulevadki niidijupid, millest mõnega saab miskit peale hakata, teisega mitte.
Aeg-ajalt kummitavad Dagö laulusõnad
“Killud, mis õnne tooks
prahiämbrisse pühiti hoolega …”
KÕIK. PUNKT. LÕPP.
