Eva – näitlejanna, kahekümnendates
Maret – teatrigrimeerija, kuuekümnendates
Paul – näitleja, hilistes kolmekümnendates
Tegevuspaik: Eva riietusruum teatris
Aeg: 1960-ndate aastate algus
Näitlejanna riietusruum. Siseneb sünge näoga Eva ja vaatab riietusruumis ringi, asetab maha oma üsna peene, aga mahuka marypoppinsiliku koti. Riietusruumi keskel on suur peeglilaud, selle ees seljatoeta tool. Ruumi kaugemas otsas suur stange kostüümidega, teisel pool tugitool ja väike lauake tuhatoosi ja lilledega. Lilli on riietusruumis veel: riiulitel, peeglilaual, põrandal suures vaasis. Eva jalutab aeglaselt riietusruumis ringi, pilk sügavas mõttes. Veab käega läbi kostüümide, vaatab hetke tardunult peeglisse. Ohkab ja läheb seejärel otsusekindlal sammul ühe riiuli juurde ja hakkab natuke närviliselt raamatuid sirvima, mõned asetab lauakesele, teised jätab riiulisse. Siseneb Maret, seljas kittelkleit ja käes karp papiljottidega.
Maret: (Seisab natuke aega vaikselt, siis) Eva!
Eva: Maret. (Jätkab raamatutega)
Maret: (Natuke segaduses Eva sahmimisest) Tere … Tähendab … ma mõtlesin, et on tagumine aeg hakata papiljotte seadma, tead, see lokimasin ei ole päris õige asi, ütlen ma, papiljoti lokk jääb ikka nagu loomulikum. Hakkame pihta? Või on sul midagi veel enne vaja … Askeldada?
Eva: Ma saan hetke pärast Valbergiga tema kabinetis kokku.
Maret: Ahsoo … Ei muidugi, eks veel ju aega on ka … (Natuke närviliselt niheledes, silmitseb Evat tema tegevuses tähelepanelikult) Millest te siis räägite? Valbergiga.
Eva: Tööst.
Maret: Muidugi, jah. (Ootab, et Eva räägiks veel, siis kannatamatult, aga muretust teeseldes) Kas asi on järsku selles eilses etenduses?
Eva: Küllap jah. Omajagu on asi ka selles.
Maret: Räägi, mis seal õigupoolest siis juhtus?
Eva: Ma olen kindel, et sa oled asjadega juba suurepäraselt kursis. Mis seal enam rääkida.
Eva asetab lauakesele seatud raamatud oma kotti, siis läheb peeglilaua juurde ja hakkab sahtlitest asju otsima, vahepeal viib kiirustades ja närviliselt mõned kotti.
Maret: Sa ei saa ometi eeldada, et ma ei oota mingisugustki põhjendust, laps … Selline asi pole just harilik, et näitlejanna poole etenduse pealt …
Eva: Maret, ma ei taha sellest eriti rääkida …
Maret: Iseenesest mõista, see on ebamugav, aga sul tuleb rääkida! Ma olen sinuga pehme, pehmem kui paljud teised teatris, aga sa pead ometi mõistma, et see, mis sa tegid, oli kergelt öeldes skandaalne. Täis saal, laps, kujutad sa ette! Ja kõik piletid osteti tagasi. Mis seal ometi juhtus, Eva? Kas ütles keegi midagi? Või on asi ehk mõnes noormehes? Ma ütlen sulle, et sina ei tohi kuulda võtta, kui mõni …
Eva: Ei öelnud, ei ole mingit noormeest … (Toob käe laubale, on aimata peavalu)
Maret: Aga m i s seal siis jumala pärast ometi juhtus?
Eva: Mis seal enam vahet on, Maret, ma …
Maret: Luba, kuidas pole vahet! Sa marsid keset etendust teatrist minema, p o o l e vaatuse pealt ja ei vaevu kellelegi midagi põhjendama, siis tuled sa täna tagasi ja eeldad, et keegi sult mingeid seletusi ei nõua ja kõik läheb kohe vanaviisi edasi … (Peatub oma pragamises, teadvustab, et Eva pakib keset sahmimist asju kotti) Eva … Mida sa õieti teed?
Eva: Miski ei lähe vanaviisi edasi, see on vähemasti selge. Ma lähen teatrist ära, Maret. Homme on kunstinõukogu koosolek, Valberg vormistab mulle praegu tarvilikku paberit.
Maret: Luba, sa lähed teatrist ära?
Eva: Jah.
Maret: Päriseks ära?
Eva: Päriseks, päriseks jah, jumal küll!
Maret: Seda ei tee sa mitte.
Eva: Just seda ma teen. (Paneb koti kinni ja tahab käsil olevast vestlusest põgeneda, võtab koti ja astub ukse poole, Maret takistab teda, haarab õlgadest, nägu tavapärasest erinev, surmtõsine)
Eva teeb uuesti liigutuse lahkumiseks, aga Maret seisab uksel ees.
Eva: (Väsinult, õnnetult, õrnalt) Maret, palun …
Maret: Sa ei lähe enne mitte kuhugi, kui sa pole mulle rääkinud, mis selle hulluse sulle pähe tõi. Sa oled peast palav tüdruk! Sellises seisundis ei saa niisuguseid järske otsuseid langetada!
Eva: Jumal küll, miks sa ei võiks mind rahule jätta. Miks te kõik ei võiks mulle lihtsalt r a h u anda!
Maret: Eva!
Eva: (Vihaselt) Ma ei võlgne sulle mitte midagi! (Naised vaatavad teineteisele otsa. Nüüd hakkab Eva nutma ja vajub tugitooli istuma, pea käte vahel) Anna mulle andeks … Anna andeks, mul on nii halb … Kõik need lilled siin, need lõhnavad liiga tugevasti … Mul on tunne, et ma lähen hulluks. Anna andeks, ma olen täiesti liimist lahti, Maret, ma …
Maret paitab tasa Eva pead, aga on üsna selgelt olukorrast natuke ehmunud.
Maret: Tasa-tasa …
Eva: (Hakkab vaikselt rääkima) Eile hommikul, jõudis minu sisse mingisugune arusaamine. Tavaliselt läheb sellistel asjadel aega, aga see juhtus hetkega. Mul oli korraga kõik selge ja nii kohutavalt häbi … Ma lootsin seda välgatust unustada, tulin teatrisse … aga kõik aina süvenes ja süvenes ja ma nägin seda igal pool. Ma vaatasin enesele tulles peeglist otsa ja kõik, mis ma nägin oli (läbi kibestumuse, peale väikest pausi) e g o. Kõik see ebasiirus … Kõik see on … Ha! Mäng! Kateedris räägiti alati: “Meie siin oleme inimesed, kes tahavad ja oskavad m ä n g i d a!”. Aga kui ma eile teatrisse tulin, sain ma aru, et meie siin oleme lihtsalt inimesed, kes ei ole millekski muuks, kui pagana m ä n g i m i s e k s võimelised …
Maret: See on eriline oskus, osata mängida. See on ometi tõelise k u n s t n i k u oskus …
Eva: (Peaaegu kirglikult, palavikuliselt. Hakkab suitsetama) E i o l e! See on puhas egoism, Maret. See, kuidas me kõik siin teatrit jube ülevaks peame ja üksteisele enne lavale minekut edu suudleme ja kummardamise ajal tagasihoidlikkust teeskleme. Ma ei mõtlegi ometi seda mängu, mis on laval, jumala pärast, vaid kõike seda vastikut egoderägastikku selle ümber. Nagu kõik see, mis me teeme, oleks nii üüratuma oluline! Aga kellele? Terve eilse etenduse küsisin ma endalt: Miks me seda kõike teeme? Kellele me seda kõike teeme? Me oleme loonud selle mingisuguse oma maailma, jah? Mida inimesed toetavad, küllap sest see on neile lihtsalt veel üks koht kus käia, aga tegelikult, tegelikult teeme me seda ju ainult iseenda jaoks, kas pole nii? Sest me ei julge endale siiralt ja ausalt otsa vaadata, sest me ei julge olla üks suur paganama hulk m i t t e k e e g e i d. Kui labane see on! Kui rumal ma olen olnud.
Maret: (On kuulanud Eva juttu kortsus kulmul) Evakene, kas sa siis tõesti seda kõike usud? Minu arvates oled sina viimane inimene, kes peaks enesele liigset edevust ette heitma, sa oled kõigiga siin ju alati nii kena … Sa oled alati rääkinud, kui armastavad ja soojad kõik siin on ja … (Eva raputab kibestunult pead, Maret saab aru, et tema jutt on kasutu, siis asjalikult) Ma teen sulle kakao. Oota siin. Tõsiselt. Ma olen hetke pärast tagasi. (Lahkub)
Eva suitsetab närbunud ilmel oma sigareti lõpuni ja pühib pisarad. Siis vaatab kella ja lahkub, kott jääb maha. Mõne hetke pärast siseneb Paul, ühes käes tekstiraamat, teises tass kohvi. Nähes, et ruum on tühi, asetab asjad lauale ja hakkab suitsetama ja tekstiraamatut sirvima.
Paul: (Meenutab natuke tüdinult teksti (Shakespeare’i “Torm”)) “Nõidusväest mul nüüd on põud. Vaid mu enda väetid jõud mulle jäid, ning teie käes on mu pagendus või pääs–”
Siseneb Maret koos tassi kakaoga.
Maret: (Kergelt ehmunult) Teie!
Paul: Tere, armuline.
Maret: (Natuke närviliselt) Kas olete teie juhtunud nägema preili Evat? Jätsin ta hetkeks, käisin kakaod keetmas.
Paul: Ei mina ei ole preili Evat näinud, mõtlesin, et ootan teda siin, meil oli tarvis tekst enne etendust veel paarist kohast üle käia. Kas ei peaks te talle praegu soengut seadma?
Maret: Peaksin muidugi, aga kas teie ei tea, et preili Eva on peast täiesti palavaks sattunud! Vaeseke on omadega täitsa läbi, kui ma ta jätsin, oli ta päris pisarais, mõtlesin, et teen talle kakao, suhkur ju rahustab, teate … Te olete ometi kuulnud sellest eilsest juhtumisest, kus ta …
Paul: Jaa, olen kuulnud. Valberg rääkis.
Maret: Mina ei tea enam, mida ette võtta. Proovisin temaga rääkida, aga ei muud, kui ebamäärane ahastus ja hala … Ausalt öeldes ma ei tea, mis tänasest etendusest saab …
Paul: Ma arvan, et pole tarvis liialt muretseda.
Maret: Arvate? Aga kas olete teie temaga kõnelnud? Mulle paistab, et ta on omadega läbi, mis läbi. Ja ta ju ei räägi midagi … Hetk tagasi ütles ta mulle, kujutage ette, et läheb teatrist ära. Et homme esitab kunstinõukogus oma avalduse ja kõik! Pole see siis teie meelest muretsemist väärt?
Paul: (Pilk tagasi tekstiraamatusse suunatud) Mitte eriti, ei.
Maret: Kui te nii arvate … Midagi on juhtunud, ma kohe tunnen seda. See on liiga äkiline, seletamatu … Räägite te temaga?
Paul: Ma tulin, et temaga teksti korrata.
Maret: See on teist kena, usun, et panete talle aru pähe. Aga kus ta ometi on? (Asetab kakaotassi peeglilauale) Andke teada, kui ta kohale ilmub. Tal on nägu veel puha tegemata ja etenduseni pole enam nii kaua jäänudki. Oh jumal, mis küll saab, kui ta ei …
Paul: Ma annan teile kindla peale teada.
Maret: Jah. Nojah. Hästi. (Märkab keset pomisemist ebatäiust Pauli grimmis, läheb tema juurde ja silub natuke tema soengut) Jääge siis siia, ma lähen vaatan madrused üle.
Paul: Jõudu teile, armas Maret.
Maret: (Punastades ja naeratades) Jajah … Küll preili Eva leebub, ma usun ka. Täna on ikkagi oluline etendus, saal on täis ja kõik, ega ta ei saa ometi …
Paul: Madrused kindlasti ootavad.
Maret: Jah. Jajah, teil on muidugi õigus. Kutsuge siis kindlasti, kui …
Paul: Kutsun teid kindlasti, Maret.
Maret: Jajah … (Lahkub)
Paul suitsetab edasi ja uurib tekstiraamatut, mõne hetke pärast siseneb Eva, käes dokumendipaber, mida ta loeb. Ehmub kergelt, kui üks hetk Pauli märkab.
Paul: Tere.
Eva: Tere.
Paul: Me peaksime alguse üle käima, teine stseen.
Eva: (Kerge ebamugavusega) Sa oled küllap kuulnud, et ma ei mängi, võiksid Mariaga teksti üle käia, ta mängib täna ja edaspidi minu asemel.
Paul: Hmm. Või nii.
Eva: Nii.
Paul: (Tekstiraamatust, muretult) “Nad sinna meid heitsid nutma meremühasse ja ohkama kesk tuult, mis vastu ohkas, kaastundega vaid valu tehes.”
Eva: (Pisut kibestunult) “Miks meid nad kohe ei hukanud.”
Paul: “Tark küsimus mu tüdruk, mis järeldub mu loost. Laps, nad ei tihand, liig armsaks pidas rahvas mind.” Muide, päris isekas tahtmine, tahta saada hukatud. Kas sa selle vastu mitte ei võitle, oma avalduse ja kõigega?
Eva: Mille vastu?
Paul: Enda isekuse.
Eva: Kui Valberg sind minuga rääkima saatis, siis …
Paul: Ei saatnud.
Eva: Igal juhul, ma ei mängi, sul pole mõtet püüda mind ümber veenda ja aega raisata. Peaksid Mariaga tõesti mõned kohad …
Paul: Mariat pole teatris.
Eva: Mida?
Paul: On mul õigus? Võitled isekuse vastu?
Eva: Miks Mariat siin ei ole, me rääkisime Valbergiga, ta ütles, et minu asemel mängib Maria, et ta on valmis. Ta on minu dublant, miks teda siin ei ole?
Paul: Võib-olla tal pole tahtmist täna mängida, äkki on su dublandil mõni dublant, kes võiks …
Eva: Sa oled vastik.
Paul: (Jälle tekstiraamatust, muheledes) “Kuula veel ja siis ma toon su pärisasja juurde …”
Eva: Ära tee.
Paul: (Evast välja tegemata) “… mis meil on ees ja milleta see jutt on tarbetu …”
Eva: See on mõttetu, ma ei räägi sulle midagi, mitte üht sõna.
Paul: Mitte üht sõna?
Eva: Sa raiskad oma aega.
Paul: (Peale väikest pausi, üsna rahulikult) Sa näed jube halb välja, kas tead?
Eva turtsatab väsinult. Ta istub peeglilaua äärde ja hakkab kaasatoodud paberit lugema.
Paul: (Rahuliku muigega) Valberg arvab, et sa oled hakanud kartma, et kaotad oma positsiooni teatris. Uued noored tüdrukud kateedrist, uued esimesed armastajad ja nõnda. “Küllap on tüdruk uhkeks läinud,” ütles ta. “Ei kannata võistlust.” Muide, Maret tõi sulle kakao.
Eva kortsutab selle peale kulmu, aga ei ütle alguses midagi, on näha, et ta ei loe paberil olevat, aga teeb näo, et loeb. Siis tõstab ta pilgu ja vaatab väsinult Paulile otsa.
Eva: (Kohati paneb käe laubale, räägib otsivalt, rahulolematult, kohati vihaselt, õnnetult, Paul vaatab talle süvenenult otsa) Ma ei karda võistelda, ma kardan, et ma tahan võistelda, et ma p e a n võistlema, saad aru? Ma kardan, et ma ei julge olla täiesti t ü h i n e, et ma ei julge olla tühi koht. Elada ilma heakskiidu ja hinnanguteta, ilma nende lõputute võltsviisakusteta … Ma olen kogu see aeg ringi käinud, uhke nägu peas, arvanud, et ma olen midagi saavutanud … (Naerab väsinult) Ja siis vaatan ma endale ühel päeval peeglist otsa ja saan aru, et kogu oma elu jooksul pole ma saavutanud mitte-pagana-midagi, mis oleks t õ e l i s e l t midagi väärt.
Paul: (Peale lühikest pausi) Ja mis oleks see midagi, mis on tõeliselt midagi väärt?
Eva: Midagi, mis puudutab kedagi peale sinu enda … Midagi isetut. Ma arvan.
Paul: Oled sa tundnud palju isetuid näitlejaid?
Eva: Neid on, muidugi, jah
Paul: Kes?
Eva: (Mõtleb hetke) Vembel näituseks, Vare, Roo … Ja sina ise võiksid ka sinna hulka kuuluda, aga kuna sa minu üle kogu aeg naerad, ei tee ma sulle seda komplimenti … Igatahes on mulle nüüd selge, et mina nende väheste hulka ei kuulu.
Paul: Ja sa usud, et on isetus on midagi, mis neile algusest peale on osaks olnud?
Eva: (Kannatamatult) Ma tunnistan valjult oma enesekesksust, miks sa mind minu enda südametunnistuse küsimustes püüad ümber veenda? (Suunab pilgu tagasi paberile)
Paul: Sest sa käitud natuke rumalasti. (Rüüpab kohvi, vaatab peeglilaual seisvat kakaotassi) Sa ei joo isegi Mareti kakaod. See on püha kraam, preili Eva. Ütlemata isekas, lasta tal külmaks minna.
Eva: Mine ära.
Paul ei tee vähimatki liigutust lahkumiseks, rüüpab rahulikult kohvi, pilk ükskõikselt tekstiraamatus.
Eva: Või, jumala eest, hakka pihta ja räägi, kui sul on plaanis midagi rääkida. Kuigi mitte mingit mõtet sellel selgelt ei ole. Ma lihtsalt palun sind, et sa oleksid natuke taktitundeline, mul on kohutav peavalu ja ausalt öeldes pole mul täna jõudu sinu pilkamisi välja kannatada.
Paul: (Vaatab Evale otsa, tõuseb toolil sirgemalt istuma, süütab uue sigareti) Hüva. Esiteks tahan ma öelda, et ma ei püüa sinult seda sinu suurt isekuse, ebasiiruse avastust sugugi mitte ära võtta, kui sa seda arvad. Teiseks on minu arvates üpris isekas arvata, et ma sind ei mõista, kui …
Eva vaatab talle vihaselt otsa.
Paul: Hää küll, hää küll. (Rüüpab kohvi, siis tõsineb pisut) Ütle mulle, kellele sa mängid? Õhtuti, ma mõtlen, etendustel, mitte see päevane jant.
Eva: (Endiselt natuke vaenuliku pilguga, kuid siiski mõtleb hetke. Kui oma jutust ägestub, seab käe vastu laupa) Kellelegi, keda saab puudutada. Kellelegi, kes on siiras (Hetkeks vaikus) Aga tegelikult ma ei tea, kas see on tõsi. Võib-olla on see mõte, mille ma endale sisendasin, et mitte vastata: iseendale … Ma ei tea enam midagi … Ma ei saa neile inimestele, enam otsa vaadata, kas mõistad? Sellel eilsel etendusel … Mul oli nii halb olla, kogu õhtu oli olnud, see välgatus ei andnud mulle rahu. Ja kui ma laval olin ja nii pagana mehhaaniliselt seda kõike tegin, mis ma mäletasin, et pean tegema, vaatasin ma publikusse ja nägin nende nägusid ja ei suutnud seal enam hetkegi olla. Ja ma tean, ma tean, kui masendavalt dramaatiline see kõik on, aga ma tõesti ei suutnud. Sest keegi neist ei näinud, kui e b a s i i r a s ma olin. Ma ei olnud v õ i m e l i n e kellenigi jõudma … Aga asi polnud tegelikult isegi selles, sest … Nad ei oodanudki seda, nad ei oodanudki midagi, mis oleks päris, mõistad? Ainult need masendavad arvustajad, kelleni mitte miski päriselt kunagi ei saa jõuda, või mehed roosades triiksärkides või naised kleitides, mis on neile liiga kitsad, ja naer kohtades, mis on nii labased, aga sisse kirjutatud, sest kõik teavad, et naerdakse. Sa saad küllap juba aru – ma arvasin, et nad on e g o i s t i d. Et kogu see saal ja lava ja kõik on täis egoiste ja ebasiiraid s u l e t u d inimesi ja mina rumal olen seal kõigi nende ees, uskumusega, et see, mis ma teen, on kuidagi oluline ja, jumal küll, ütle, miks me seda kõike teeme! (Hetkeks vaikus) Ja siis ma põgenesin sealt haledalt, nagu laps.
Paul: Ja otsustasid, et kogu see sulle nii hästi tuntud maailm on täis vaid isekaid keskealisi mehi roosades triiksärkides ja ainus mõistlik asi, mis ühele noorele näitlejannale teha on jäänud, on töölt ära minna, teatrist loobuda ja küllap kuhugi kuramuse kloostrisse pageda ja nunnaks hakata. Ütle, kas …
Eva: Jää vait! Miks sa ei võiks mind rahule jätta. Palun mine ära!
Paul: (Vaatab talle otsa, tõsineb) Teine asi, mis ma tahtsin sulle öelda …
Eva: Mine ära!
Paul: Ära arva, et ma ei mõista seda sinu sõda meie enesekeskse maailma vastu, teatri vastu, kuramus, kunsti vastu. Ega sa ei ole e s i m e n e, jumal küll. Paar aastat peale kateedrit olin ma veendunud, et hülgan kõik senise, ostan endale paadi, kolin Käsmu ja hakkan mingiks kuramuse kalameheks. Midagi, mis oleks teeskluseta, mis oleks siiras, eks. Muide, ma ostsingi paadi. Ja Käsmu lähedal on mul väike maalapp, praegugi alles. Siis tulin ma rongiga tagasi linna mingisuguse masendavalt melodramaatilise ideega, et sõidan andma oma viimast etendust. Et “minu elu kunstnikuna saab läbi ja viimasel etendusel annan endast kõik, annan oma parima kuramuse etenduse” või midagi sellist imalat. (Mäletades on kulm kortsu läinud, jääb mõttesse ja rüüpab kohvi. Vaikus)
Eva: (Ootab, et ta edasi räägiks, peale pausi): Mis etendus see oli?
Paul: Kitzbergi “Libahunt”.
Eva: (Elavnedes) Ma mäletan! Valberg lavastas, sina olid Margus. (Paul noogutab) Käisime seda vaatamas, kõik tüdrukud olid sinusse muidugi jube armunud. (Naerab, siis meenutades) Tol ajal polnud meil peas muud kui teater, teater … kateedrisse saamine paistis elutähtis … Sa tegid seal hea rolli, ma mäletan … Mis sel viimasel etendusel sai?
Paul: Mis ikka sai. Ma mängisin peaaegu masendavalt keskpäraselt. Või igal juhul polnud see mingi kuramuse grandiosnõi final minu näitlejakarjäärile, mis oli muidugi suur pettumus.
Eva: Miks sa siis lõpparvet ei teinud?
Paul: (Hetkeks vaatab veel kortskulmul kohvitassi sisse, siis Evat) Mis välgatus?
Eva: Mis?
Paul: Sa ütlesid enne: “see välgatus ei andnud mulle rahu”.
Eva: (Tõsineb, vaikib mõnda aega, enne kui rääkima hakkab) Eile hommikul, pidin varem teatrisse tulema. Ärkasin natuke enne pärastlõunat, seadsin ennast valmis, jõin mitu tassi kohvi … Siis panin ma selle tobeda valge mantli selga, sest ma tean, et see teeb mu puusad ilusaks … ja läksin välja. Ma mõtlesin enne teatrit ühte kauplusesse vaadata, millest Maria rääkis, mul oli kinnisidee, et mul on kohutavalt tarvis selliseid kummitallaga kingi. See kauplus oli teises linna otsas, aga ma jalutasin. Ja noored tüdrukud, kellest ma mööda kõndisin, vaatasid mind täpselt nii, nagu mina kunagi vaatasin naisi, kellel olid kallid mantlid, kallid kingad ja uhked soengud. Ma valetaksin, kui ma ütleksin, et ma seda ei naudi. Mul oli hea tuju, enesekindel, naeratasin kõigile, kes vastu tulid. Ma jõudsin pärale ja seal olid need kingad, mida ma olin lootnud leida, üsna kallid muidugi. (Endiselt tõsise, mõtliku näoga) Aga ma ostsin nad rahulolevalt ära ja panin kohe jalga, uhke, nagu ma olen … Siis hakkasin ümbruskonnast telefoniputkat otsima, et taksot tellida, ja uitasin pisut tänavaid pidi ringi. Need on need pisikesed tänavad seal linna ääres, suurte aedadega. Lõpuks leidsin putka ja kutsusin takso. See oli üsna tühi tänavanurk, kus ma ootasin, aga ühel hetkel astus üle tänava asuvasse aeda üks naine, pesukorv käes. (Pilk muutub süngemaks) Ma mäletan, vaatasin teda selle teatud põlgusega, mida me iseendale häbeneme tunnistada … Sellega, et (piinav paus) Sellega, et – jumal tänatud, et see ei ole mina. Ta oli viiekümnendates, keha laste sünnitamisest lössi vajunud, juuksed hõredad ja tagant krunni pandud, seljas mingi kleit, mis hästi ei istunud, nägu kuidagi kare ja väsinud. Ja seal seisin mina oma uute kingade ja selle pagana kitsenahkse mantliga. Ta hakkas pesu aias olevale nöörile riputama. Minus lõi elama see õudne haletsus, mida me tunneme inimeste vastu, kes on meist meie arvates kuidagi vähem väärt. Jumal, mul oli pooleldi mõttes talle appi minna, kui piinlik see oleks olnud. Aga siis … Hakkas ta laulma. Mingit ilusat rahvaviisi, natuke mööda, aga see polnud oluline. See oli kohutavalt lummav. Ja siis jooksis toast üks noor tüdruk talle appi. Ja vanem naine naeratas talle ja nad laulsid koos. Nad riputasid koos pesu sinna nöörile ja laulsid täiest kõrist ja nende silmad särasid nii siiralt ja nad olid nii e l u s. Nad olid nii päris, nii häbitult inimesed, mõistad sa? Üks hetk vaatas see naine mulle üle tänava otsa. Ja mina seisin seal, tardunult, ja tundsin ennast nagu viimane idioot. Ma ei oska seda sulle seletada, aga see pilk, millega ta mind vaatas, oli nii siiras ja nii a n d e k s a n d e v. Ta paistis mulle seal nagu mingi ingel, või tõesõna, Jumal ise. Pesunaine. Ja ma vaatasin oma uusi kingi ja tundsin lihtsalt kohutavat häbi … See oli õudne. Siis tuli takso ja ma pagesin sealt. Pagesin alandlikult …
Vaikus.
Mis sellel viimasel etendusel juhtus, miks sa jäid?
Paul: (Naeratab, üsna siiralt) Enne etendust viisin ma oma saapad parandamiseks kingsepa juurde. Ta parandas alati mu kingi, siiamaani parandab. Ta on hea mees, lihtne mees. Tol õhtul tuli ta etendusele, koos oma naisega. Nad olid seitsmendas reas, oma parimates riietes. Kui me kummardasime, tundsin ennast üsna haledalt, tahtsin kiiresti asjad kokku korjata ja koju põgeneda. Aga siis vaatasin ma seitsmendasse ritta ja nägin, et minu kingaparandaja nuttis. Tema naine nuttis ka. Nad vaatasid mulle otsa ja noogutasid pead. See on imelik, aga mul oli tunne, nagu nad oleksid olnud minu üle uhked, kui tobedalt see ka ei kõla. Nagu ma oleksin neile midagi tõestanud, mõistad? Ja sel hetkel sain ma aru, kui oluline oli see mulle endale teadmata olnud, end n e i l e tõestada. Rohkem kui mõnele kriitikule või näitlejatele või lavastajale, kellele tahes. Pärast, kui ma riietusruumi läksin, oli seal karp odavaid šokolaade ja kimp maikellukesi kirjakesega. (Naeratab siiralt meenutades)
Eva: Mis seal kirjas oli?
Paul: “Kingsepalt, lugupidamisega”. (Paus) Asi on selles, Eva, et ma arvan, et minust poleks kunagi saanud kuigi siiras kalamees. Kui ma oma kingaparandajat publikus nägin, sai see kõik mulle muidugi selgeks. Aga sinule, Eva … See pesunaine jalutas sulle ju suisa sülle.
Eva: (Segaduses, aga millenigi jõudmas) Jalutas sülle?
Paul: Minu kingsepp ja sinu pesunaine … Kas ei tundu sulle, et nad on igal pool? Ainult enamus katab ennast kuidagimoodi kinni, mässib endale midagi ümber, häbeneb oma pesunaiseloomust, mõni katab end nii kinni, et lämbub oma kattekihi alla, aga mõni on täiesti avalikult ja puhthäbitult lihtne. Mina olen, sina oled, meie kuramuse Valberg on ka. Lihtne ilus pesunaine. Kõik see piinlikkus oli ju lihtsalt seepärast, et …
Eva: Et olen kõik see aeg ennast kinni katnud, püüdnud end ära peita. (Paus.) Ma saan vist aru.
Paul: Nii nagu mängin mina iga etendus, oma kuramuse kingsepale ja tema naisele. Kogu hingega. Kogu oma kuramuse armastusega. Sina mängid ju oma pesunaisele, Eva, kas sa siis ei taipa? Alandlikult ja ä r a t u n d v a l t. Vandeseltslaslikult.
Eva: Äratundvalt … Vandeseltslaslikult. Jah. Muidugi …
Nad vaatavad teineteisele pikalt otsa. Eva vaatab teda peaaegu imetlevalt, siis paneb silmad kinni, noogutab ja naeratab õige vaikselt. Paul noogutab ja rüüpab kohvi. Kuni Eva kuskil mõtteuimas viibib, vaatab Paul mõtlikult riietusruumis ringi justkui midagi helgelt meenutades. Siis vaatavad nad veelkord üksteist. Eva hakkab kergelt naerma ja vaatab enda ette. Paul muigab.
Paul: Kas sa kavatsed, seda kakaod juua või kuidas sellega on?
Eva: (Turtsatab ja vaatab meest, tsiteerib) “Teid taevas tänagu! Kuid öelge nüüd – sest minus keeb ta veel –, mis põhjusel te tormi tõstsite?”
Paul: “Rohkem ära päri. Sa tahad magada. Nüüd tule, teeniv vaim. Ta on valmis. Mu Ariel, nüüd ilmu!”
Ilmub Maret, murelikul pilgul, Paul muigab, Eva naerab väsinult, aga kergelt. Maret vaatab teda hämmeldunult.
Maret: (Ettevaatlikult) Kuidas sa ennast tunned, Eva?
Eva: (Mõtleb hetke ennastunustavas naeratuses, siis ärgates) Mul on siiski tarvis veel Valbergiga kõneleda. Anna andeks, Maret, papiljottide jaoks on juba hilja, aga kui sa selle äraneetud masina tood, peaks meil veel olema lootust valmis jõuda, eks? Ma olen kohe tagasi. (Naeratab veelkord mõlemale ja lahkub, kaasas paber, mida enne luges)
Maret vaatab rõõmsalt hämmeldunult Pauli, Paul muigab, tõuseb, võtab peeglilaualt kakaotassi, rüüpab. Maret kergitab kulme, Paul kergitab vastu, suudleb Maretit laubale ja lahkub, tass käes, rahulikult ruumist. Maret seisab hetke hajameelselt laval, võtab siis papiljotikarbi, naeratab, ja lahkub.
LÕPP
