Mari Rostfeldt. Naine, kes oskab edastada karakterit nii fotokaamera kui ka sõnadega. Ta suudab kirjeldada hetke ja jutustada lugu. Ta tunneb end koduselt nii lava taga kui ka lava ees. Ja ta on – alati kohal, sära silmades, hetkes, siin ja praegu, sõprade jaoks või kirjutades. Drakadeemik, Salme Teatri liige.
Veelkord – palju õnne eduka lavastajadebüüdi puhul! Millal jõudsid endas äratundmiseni, et Sinus on peidus lavastajageen?
Aitäh heade sõnade eest! Teatriarmastus on mind kandnud lapsest saati, kui vanaisaga Rahvusooperis Estonia päevi ja õhtuid veetsin. Teatri puhul armastan ilmselt kõike. Sõna ja näitlemist. Kõiki neid mõtteid ja tundeid, mida teater saab edasi anda. Kõike, mis on näha lava ees ja ka lava taga. Kõike, mis teeb teatri elavaks ja moodustab teatri õhustiku. Salme Teatri õppestuudioga liitudes tegin kaasa kõikvõimalikes tundides, näitlejatööst ja lavakõnest kuni Alexanderi tehnikani. Õppisime seal nagu tillukeses Lavakas. Lavastaja teeotsale jõudmise eest olen tänu võlgu oma õpetajatele, kelle seas Alo Kõrve, Kristo Viiding, Jaanus Nuutre. Tekstide, näidendite ja etendusanalüüsiga on vaieldamatult inspireerinud mind Drakadeemia õppejõud Siret Campbell, Madli Pesti ja Jim Ashilevi.
Vaino Vahingu novelli “Näitleja” (1976) ei ole just lihtne lugeda, ega selle tegelasi mõista. Samal ajal on Sinu dramatiseering selge, sügav ning hinge puudutav. Miks Sa valisid just selle Vahingu teksti debüütlavastuseks? Mis Sind selle teksti juures käivitas?
Otsisin oma esimese lavastuse jaoks materjali päris tükk aega. Otsisin sõnalist teksti, mis mind ennast puudutaks ja mida saaksin näitlejatega jagada, nendega koos pureda. Sellist teksti, kus oleks midagi avastada. Kui ma esimest korda Vaino Vahingu novellikogu suvalisest kohast avasin, vaatas mulle sealt vastu lugu näitleja otsimisest. Salme Teatris otsime kõik oma “näitlejat”, kompame oma seinu laval. Inimestena otsime kõik elus armastust. Eks armastuse otsimisest see lugu räägibki. Ja ilusasti räägib. Sügavalt, dramaatiliselt. Vahingu poeetilised laused, mis on sageli müstilised ja suisa vastuolulised, paelusid mind kohe. Seda novelli oli hea dialoogi sättida, ometigi tekkis töö käigus alatasa tunne justkui oleks tegu sootuks sisemonoloogiga. Vahing on sõnameisterlik! Esmapilgul võib tema tekst tunduda täiesti juhuslikuna, ühe hooga paberile visatuna. Alles analüüsi käigus on aru saada, et novell on väga läbimõeldud ja mitmekihiline; sõnad on valitud lausetesse mitte ainult tähenduse järgi, vaid ka kõla arvestades. Ja laval on tähenduse kõrval väga oluline see, kuidas sõna kõlab.
Võrreldes Vahingu novelliga vahetad Sa tekstis ära mitmed (fiktsionaalsed) lavastuste pealkirjad – nii saab minategelase ja tema isa vaadatud lavastusest “Kord kahekümnendal” “Nad tulid keskööl …”, siis “Interventsioonist” “Mefisto” ja “Ivan Groznõi surmast” “Stalker”. Mis inspireeris Sind tegema sellist valikut kas lähiminevikus või veel praegugi erinevate teatrite mängukavas olevatest lavastustest?
Põhjus on väga praktiline: see aitas tuua teksti mulle endale ja näitlejatele lähemale, rohkem meile endile naha alla. Tallinna Linnateatri lavastused on meile lähedased, kuna teeme proove ja mängime etendusi samas majas – Salme Kultuurikeskuses. Samuti on mainitud lavastused omavahel seotud sisu poolest: räägivad ikka sõjast ja armastusest, heast ja kurjast. Peaosatäitja Helen Kask töötab päevasel ajal Tallinna Linnateatris ja temaga haakusid meie valitud lavastused hästi.
Lavastuse tegelased vaatavad muu hulgas ka Tšehhovi “Kajakat”. Eelmisel hooajal Salme teatri mängukavas olnud lavastuse “Kajakas” juures olid Sa lavastaja assistent. Mida õpetas Sulle töö näitlejast lavastaja Alo Kõrvega?
Lugedes Vahingu novelli “Näitleja”, terendas mul Tšehhovi “Kajakas” kusagil taamal. Nende lugude vahel on mitu sarnasust. Nii Tšehhovil kui ka Vahingul on peategelaseks teatriteed astuv noor inimene, kel keeruline suhe oma vanemaga. Rääkimata armastuse otsimisest, mis lõppeb mõlemas loos dramaatiliselt. Vahing oli Tšehhovi materjalidega hästi kursis. Ta kirjutas ka teatrikriitikat. Vahing on öelnud, et “me ei saa ilma vene kultuurita, oleme kõrvuti kasvanud” (Sirp, 2002)[1]. Alo Kõrve tunneb “Kajaka” materjali sügavuti ja tema lavastamisprotsessi, mida meile koroona tõttu kohe eriti pikalt anti, oli põnev jälgida. Alo on dünaamiline ja progressiivne, ehk ta on proovides pidevas liikumises. Minu silmi avas tema oskus suunata näitlejat ise mõtlema, kaasa mõtlema. Alo ehitab misanstseene trupiga koos ja näitlejate pealt, lastes neil endil areneda. Ja lavastusproovides ei tohi unustada kahte olulist asja: distsipliini ja et lõbus peab olema.
“Näitleja” erineb väga Salme Teatri tavapärasest repertuaarist, alates juba näitlejate mängust kuni lavastuse visuaalse esteetikani. Afiši ja videoklipi järgi võiks seda pidada mõistatuslikuks tumedaks põnevikuks, sügav filosoofiline sisu ja lavakujunduse minimalism ning lihtne joon sobiks pigem mõne pika traditsiooniga erateatri black-box’i. Lisaks veel spetsiaalselt Sinu lavastusele kirjutatud originaalmuusika ning harrastusnäitlejad, kes paraku teevad silmad ette nii mõnelegi diplomeeritud näitlejale. Miks Sa otsustasid debüütlavastusega harjumuspärasest rahvateatrile omasest atmosfäärist välja murda?
Nii professionaalset teatrit kui ka harrastusteatrit on mitmesugust. On nii- ja naasugust, erinevale maitsele vastavat teatrit. Teater ei ole üksnes saal või lavastaja, näidend või trupp, lava või publikum. Teater on kooshingamine, ühine tegemine ja läbielamine. Kui lavastajale antakse vabadus ise valida nii materjal, näitlejad, visuaalne ja heliline lahendus kui ka kunstnikud, siis on lavastus ilmselt ka kõige rohkem lavastaja arusaamiste ja nägemuste tulem. Ja kui need komponendid omavahel kõik sobivad ja töötavad, siis võiks see tulem olla huvitav lavastus.
Ma ei süvenenud väga harrastusteatrite ega Salme Teatri varasemasse repertuaari. Huvitavam on ju teha midagi, mida pole ammu tehtud või üldse laval nähtud. Samas räägitakse meil palju sellest, et teatrid tahavad ja võiksid mängida rohkem Eesti oma algupärandeid. Olen sellega nõus. Minu valik oli teha esimene töö võimalikult enda nägu. Vahingu “Näitleja” andis selleks hea võimaluse. Usun, et rääkides endale olulistest asjadest ei saa väga mööda panna. Palju tööd tegime trupiga ühiselt arutades ja proovides. Kui algne visioon kõnetab teisigi, siis sealt edasi kasvab ka ühine loomisruum ja motivatsioon. Rõõm oli näha seda sära, mis trupikaaslaste silmis lõkkele lõi. Helen Kask, Kent Joosep ja Roberta Vaino, kes “Näitlejas” mängivad, otsivadki igaüks “oma näitlejat”. Nad teevad seda siiralt ja see ehk mõjubki. Muusika kirjutas Oliver Valk. Olime eelnevalt teinud koos Tšehhovi “Kajakat”, kus Oliver kehastas edukalt Konstantin Treplevit, noort kirjanikku ja lavastajat. Alo Kõrve lavastuses mängis Oliver nii tšellot kui ka klaverit. Ma teadsin, et tema mõistab Vahingu näitleja ja armastusotsingu fiilingut.
Millised on Sinu edasised plaanid lavastaja ja dramatiseerijana? Või hoopis suurema eesmärgina debüteerida näite- ja/või krimikirjanikuna?
Plaanis on edasi unistada ja sammhaaval ka toimetada. Üks ei välista teist. Lavastajatöö meeldis mulle oodatust rohkemgi ja seda võiks edaspidi veel teha. Kirjutanud olen seni rohkem sahtlisse kui avalikkusele. Seda viga tahaksin parandada.
Oled osalenud erinevatel Drakadeemia kirjutamiskursustel alates “Näidendi kirjutamise ABC-st” kuni “Etenduse analüüsini”. Mida on erinevad kirjutamiskursused Sulle andnud? Millised on Sinu soovitused neile, kes Drakadeemia kirjutamiskooli on silmanurgast piilunud, kuid ei ole julenud veel kursustega liituda?
Drakadeemiasse ei astuta, Drakadeemia kursustega ei saa minu meelest liituda: Drakadeemia on justkui elustiil. Kui armastad lugeda-kirjutada, filme ja teatrit, siis on Drakadeemia sinu teine kodu. Õppejõud on vägevad, rahvusvahelise ja kõrgkoolitasemel õpetamise kogemustega, nt BMFist ja Lavakast.
Teatrisoovitus. Sa oled ise väga suur teatrigurmaan. Millist lavastused Eesti teatrite praegusest repertuaarist on Sind eriliselt kõnetanud ning mida soovitaksid neist vaadata?
Tunnen tõmmet rohkem draama suunas, seega soovitan vaatamiseks Kertu Moppeli lavastust “Mefisto” Eesti Draamateatris ja Marta Aliide Jakovski lavastust “Poiss, kes nägi pimeduses” Tallinna Linnateatris. Esimene neist on kirjandusklassikal põhinev lugu hea ja kurja võitlusest inimese sees – teema, mis on tänases maailmapildis väga aktuaalne. Teises on väga huvitav jälgida näitlejate tööd ning seda, kuidas teater kompab ühiskonnas nii tähtsaid teemasid, mida põimitakse osavalt huumoriga.
Minu jaoks oli hea elamus Eesti Noorsooteatri kaasamislavastus “Kõik ägedad asjad”, lavastaja Tanel Jonas. Käin teatris palju koos tütrega, seega olen hakanud rohkem vaatama teatrit mõttega, mida teater õpetab või kuidas avab maailma ja ühiskonna tagamaid.
Soovitan teatri R.A.A.A.M lavastusi, mis alati üllatavad oma puändi ja meeleoluga.
Praegu ootan Vanemuises lavastuvat “Sada grammi taevasina”, lavastaja-autor Urmas Vadi. Viimane lavastus on inspireeritud Artur Alliksaare elust ja luulest. Salme Teatris oleme Kristo Viidingu juhendamisel lugenud ja analüüsinud Alliksaare loomingut, see on vägev!
Intervjuu fotod: Mari Rostfeldt
PS! Loe, mida Helen Pärk lavastusest “Näitleja” täpsemalt arvab, siit: https://kultuur.err.ee/1608970159/arvustus-vahingu-novelli-naitleja-motlemapanev-ja-esteetiline-tolgendus-salme-teatris
[1] Me oleme sündinud kõige paremal ajal. Mihkel Muti ja Vaino Vahingu vestlus Tampere majas 24. jaanuaril. Sirp, 1. märts 2002, lk 12-13. Täpne tsitaat: “Me ei saa ilma vene kultuurita, me oleme ju kõrvuti eland, kõrvuti kasvand aastasadu, sellest ei saa öelda lahti ühe päevaga”. (Intervjueerija kommentaar)
