Kristiina Jalasto: vaidlemine lavastajaga tõi näidendisse tumedat tooni

Eriti sisutihedal 2021. aasta teatrisuvel jõudis publiku ette palju kütkestavaid tegelasi ja värvikaid lugusid. Ühena nende seas säras juulis Jäneda Pullitalliteatri lavalaudadel Madis Kalmeti lavastus “Naine Salamandri tähtkujust“, mille kangelanna on ligi sajandi eest erakordset elu elanud Jäneda viimane mõisaproua, kes sõprade jaoks oli lihtsalt Mura. Erinevatest nimevariantidest sobivaimana näib nimetada lavaloo kangelannat Maria Zakrevskajaks, mis on tema neiupõlvenimi. Ta sõltus vähe oma abikaasadest ja neilt saadud nimedest. Kui tsiteerida tema armastajat ja kaasteelist diplomaat Lockharti, keda peetakse James Bondi tegelaskuju üheks prototüübiks, oli Mura ise oma saatuse käskijanna. Mura oli täiemõõduline kosmopoliit ja andis oma käitumisega põhjust arvata, nagu tegutseks ta luureagendina. Ta suhtles emotsionaalselt intensiivses vormis maailmakuulsate kirjanike Maksim Gorki ja Herbert G. Wellsiga, kellest viimane tal Jänedal ka külas käis. Sellise uhke tagapõhjaga loo vormis teatrikeelde näitekirjanik Kristiina Jalasto, kes nõustus jagama Drakateegi lugejatega peegeldusi kirjutamise protsessist ja prooviperioodist.

Tähtsaks hooandjaks näitemängu lavalejõudmisele on prantslanna Alexandra Lapierre’ 2020. aastal eesti keeles ilmunud romaan “Mura. Leegitsevad mälestused“ (raamat esmailmus 2016. aastal). Kes 2021. aastal seda üsna lühikese mänguperioodiga tükki vaatama ei jõudnud, võib end valmis panna tänavuseks suveks, sest suure tõenäosusega tuleb lavalugu siis taas esitusele.

Kristiina, kuidas ristus Teie tee selle materjaliga?

See on puhas tellimustöö. Kõigepealt kirjutas mulle Anu Lamp, kelle kaudu otsiti dramaturgi, ja tema soovitas mind. Olin nõus, teadmata midagi sellest inimesest, kellest peaksin kirjutama. Siis kohtusin Jänedal produtsentide Enno Musta ja Elo Kallasega, kes tutvustasid mulle Mura elu ja andsid nimekirja raamatutest, mille võiksin läbi töötada ja mida ma siis ka tegin. Ja lugesin suht kohe läbi Lennuki teksti (2011. aastal etendus Jäneda Pullitalliteatris Urmas Lennuki näidend “Pärast surma Jendalis“, mille peategelane oli samuti Mura – Tõnu Lilleorg), et teada, millega n-ö konkureerin. Kümme aastat ei ole piisavalt pikk aeg, et võiks kirjutada samas stiilis teksti. Kirjutasingi teadlikult hästi teistmoodi, kuigi ehk oleksin tahtnud ka samasuguse stilistikaga teha, et kasutada fantaasiat ja liikuda aegruumis mitte nii väga realistlikult. Aga kuna Lennuk oli selle väga hästi juba ära teinud, polnud mul mõtet sama teed minna. Tegin hästi realistliku ja kronoloogilise loo.

Produtsent Enno Musta sõnul tuli nüüdse lavastuse idee mullu eesti keeles ilmunud Alexandra Lapierre’ raamatust “Mura. Leegitsevad mälestused“.

Jaa, see raamat oli põhiline alusmaterjal, sealt oli hea võtta mingeid loo keerdkäike. Lisaks lugesin Mura tütre Tania Alexanderi raamatut “Lapsepõlv Eestis“. Lisaks “Kassi hing“ ja „Punane Mata Hari”.

Olles sirvinud Lapierre’ teost ja lugenud autori lõppsõna, saan aru, et see teos põhineb põhjalikul uurimistööl, kus autor tegi endale selgeks Mura elu aegruumi ja fabuleeris sinna oma peast juurde dialoogid ja õhustiku, nii et see raamat tundub ilukirjandusliku romaanina.

Minu teada tegeles autor selle raamatuga väga põhjalikult kolm-neli aastat, käies ka Eestis. Kõik faktid tema raamatus on tõesed, dialoogid on jah välja mõeldud, romaanis leiduvad kirjad peaksid olema originaalid. Eks ta kirjutas selle oma vaatenurgast, oma arvamuse põhjal, mis tal Murast on tekkinud. Žanrimääratlus võiks olla dokumentalistlik ilukirjandus. Igal juhul on see raamat Eestis tohutult populaarne, raamatukogust on seda väga raske saada, pidin mitu korda järjekorras olema.

Oleksin arvanud, et produktsioon andis teile uhiuue eksemplari või kaks.

Ei, ise võtsin raamatukogust, ma isegi ei ostnud seda endale. Eks lähtuvalt raamatu populaarsusest lugejate seas sündis ka otsus see teatrilavale tuua.

Milline on Lapierre’ raamat?

See väga põnev raamat. Võib-olla on ta selline naiste raamat, naise kirjutatud naisest ja pigem naise vaatenurgast. Lavastaja Madis Kalmet luges raamatu läbi pärast minu näidendi lugemist ja natuke vihastas raamatu peale. Et kuidas saab olla nii naiivne, kuidas saab mitte näha neid Mura halbu jooni, liiga pühakuks on ta tehtud raamatus. Aga ma tean, et kesk- ja vanemaealistele naistele on see raamat väga meeldinud. Mulle ka tegelikult meeldis.

See jutustamisviis on lopsakas ja hoogne?

Seal on sadu tegelasi ja enamik neist jäid muidugi dramatiseeringust … Ei, õigem on öelda, et jäid näitemängust välja. Väga palju suhteid ja sündmusi jäi välja, sest teatriõhtu ajaline piirang lihtsalt ei võimalda neid asju teha. Oli raske panna võimalikult palju tema elust lavale, arvestades, et see ei kestaks üle paari-kolme tunni. Mu eesmärk oli mitte kaotada kõige põhilisemat. Kindlasti on inimesi, kes ütlevad, et väga oluline asi või inimene jäi välja.

Kuidas kirjutamine algas?

Lugesin need neli-viis raamatut läbi. Tegin kõikide kohta märkmeid ja väljakirjutusi. Siis võtsin märkmed ette ja osa asju olid ka meelde jäänud. Hakkasin lihtsalt otsast minema. Olin meelde jätnud kõige teatraalsemad või dramaatilisemad stseenid ja olukorrad, mille kohta juba lugemisel teadsin, et panen need sisse. Teadsin, et mu ülesanne on panna näitemängu tema elulugu. Ja teha seda võimalikult klassikaliselt. Nii hakkasin minema ja noh, päris sünniga ei alustanud.

Drakadeemia koolitaja Leana Jalukse rääkis meile loovkirjutamise koolitusel stsenaariume käsitledes premissist, mis on loo keskne idee ja väide. Kas kasutasite ka sellist kirjutamise tööriista?

Mina Drakadeemia teooria poolega hästi kursis ei ole. Need teooriaideed, mida nad jagavad, on väga tugevad. Mina pole kunagi näiteks kolme mustandiga töötanud. Mitte et ma selle vastu oleks, kuid praktikuna pole neid kasutanud. Ka siin läks esimene mustand kohe proovi. Ümberkirjutamine ja kärpimine käis proovides. Ja pigem tuli kärpida, kui ümber teha. Nii et teoreetilistele küsimustele ei oska ma hästi vastata, sest olen teisest koolkonnast või õigemini mul polegi koolkonda. See on tunnetuslik kirjutamine, ma ei oska seda teisiti seletada.

Mis oli kandev idee kirjutamisel?

Ma keskendusin armastuse teemale, mis oli Lapierre’ raamatus põhiline. Ta nagu ka pigem välistas spiooniteema, tuues välja, et selle kohta puuduvad tõendid. Ma kasutasin sama lähenemist ega keskendunud süngematele teemadele. See Madisele väga ei istunud, ta pidas seda naiivseks ja leidis, et nii raamatus kui ka näitemängus on mingitest teemadest mööda mindud.

Proovides püüdsime leida kohti, kus saaks seda spioneerimise teemat rõhutada. Teksti panime juurde väga vähe, pigem võtsime ära, mul olid seal seal mõned monoloogid, mis läksid välja. Ma olen selle protsessi eest tänulik, sest pole kunagi algusest lõpuni proovides kaasas olnud. Varem olen käinud vaid paaris proovis ja sealt esietendusele läinud.

Kas Teie osalust prooviperioodil võiks nimetada lavastusdramaturgi tööks?

Ei. Lavastusdramaturg on see, kes on lavastaja juures proovides, ta ei pruugi olla teksti autor. Ta aitab näiteks ideid sõnastada. Siin olin ma ikkagi näitekirjanik, kes viibis juhuslikult ka proovides. 

Kristiina Jalasto

Millal näidend proovi jõudis?

Tekst sai valmis märtsi algul, proove hakkasime tegema mais. Märts-aprill pandi kokku truppi ja sel ajal rääkisime Madisega hästi palju, kohati vaidlesime. Minu jaoks oli see armastuslugu ikkagi esmasem. Kui mais proovid algasid, hakkasime asja arutama ja tekkisid uued ideed. Me mõlemad andsime oma arvamustes järele. Mõlemad nägime oma algsele vaatele rohkem alternatiive. Nii jõudis lavastaja ette tekst, mida tuli hakata lavastama.

Kui näitlejad loevad lugemisproovis loevad, kas see aitab teksti arendada?

Jaa, muidugi. Ega ma kodus ju loe seda kõva häälega ette, kuigi võiks. Minu jaoks oli ka tekstiproovides esimene kuulmine. Paberi pealt lugemine on üks asi … Olen seda varem ka kogenud, et kui kuuled teksti, siis mõtled, et oi-oi. Teksti kuulates hakkad märkama vigu, näiteks paljusõnalisust.

Mida ütleksite veel teksti küpsemise kohta?

Lugemisproove tegime mais ja juunis. Tegime tavalist teatritööd, kus analüüsitakse teksti, mõeldakse, kas publik saab aru. Enamasti teatris autorit juures ei ole, sageli tehakse vajalikud muudatused ära sealsamas. Nüüd viibisin näitekirjanikuna juures ja enamasti olin muudatustega nõus. Vahel harva tundsin, et tahan oma versiooni kaitsta ja siis tegin seda. Kõik me püüdsime parimat versiooni, kellelgi ei olnud hoiakut, et tema arvamus on tähtsaim.

Vahel mõtlevad ka näitlejad proovides oma tegelastele välja taustaloo, mis lisab põhjendatust tegelase käitumisele.

Kuna tegelased on meil ajaloolised isikud, siis oli neid taustu sellevõrra lihtsam mõista.

Keskne Mura ja Lockharti armastusliin mõjus laval väga veenvalt, sealt tuli peamine energia. Kuidas seda liini kirjutada oli?

Ma ei oska seda kommenteerida. Tegelikult oli kõikide liinide jaoks vähe aega, kuna sündmustik toimub mitmekümne aasta jooksul ja teatriõhtu pikkus on väga piiratud. Nii ei jõua liine põhjalikumalt lahti harutada. See oligi väljakutse, et kuidas sündmusi niimoodi tihendatult kujutada. Mul oli mitu sellist stseeni, kus viis aastat mööduvad viiel leheküljel.

Kas Lapierre’ raamatus oli love story kesksel kohal?

Love story on igas raamatus kesksel kohal, mis Murast on kirjutatud.

Kuidas tegelased selgeks saama hakkasid?

Enne kui ma raamatuid lugema hakkasin, ei teadnud ma neist inimestest. Iga raamat andis mingi uue külje. Raamatuid hakkasin lugema detsembris. Lugesin ja lugesin, panin näidendisse juurde ka enda nägemusi ja arusaamu, ja ega ma teagi, kas sain neist õigesti aru. Seda ei saa me kunagi teada.

Kas neis raamatutes oli tegelastest vastuolulist infot?

Pigem ei olnud, kuid kuna Mura ise on nii vastuoluline tegelane, siis oli tema kohta igas raamatus vastuolulist infot.

Tahaks neist vastuolulisustest rohkem teada.

Siis peab raamatuid lugema. See on liiga suur teema, et seda paari sõnaga avada (naerab).

Tükis on koht, kus Mura läheb pärast 1917. aasta revolutsiooni Jänedalt Peterburi, selle asemel, et oodata oma Saksamaal töötavat abikaasat. Küllap ei vastanud selline käitumine abikaasa perekonna ootustele ja tekitas Mura ümber vastuolusid?

Just, nii oligi.

Kas Mura rikkus oma aktiivsuses ja ettevõtlikkuses tolleaegseid soolise käitumise norme?

Kindlasti. Mitte et ta oleks olnud mehelik, vaid pigem oli ta naisena oma liberaalsuses enda ajast ees.

Kas Mura kohta võiks kasutada väljendit “suurilmadaam“, kuna ta liikus vabalt Euroopa pealinnade seltskondades?

Kindlasti.

Mis oleks tänapäevane vaste suurilmadaamile?

Ehk maailmakodanik?

Kas selline inimene võiks tänapäeva mõistes olla või peaks olema meediapersoon, nagu Paris Hilton?

Mina sellist seost ei näe, pigem just, et inimene oleks hästi laia haardega. Ta oli ju äärmiselt intelligentne, valdas viit keelt. Omas laia silmaringi ja tutvusringkonda, liikus geograafilises plaanis väga palju ringi. Ta oli inimene, kes tundis end mugavalt erinevates kultuurikeskkondades.

Mida ütleksite lavastuse tehnilise teostuse kohta? Seda mängitakse Jäneda Pullitalliteatri omanäolises saalis, mille lava on ka eriliselt lai.

Pärast esimesi etendusi tuli korduvalt jutuks, et meie lavastus mõjub nagu tavateatri repertuaarilavastus, mitte kui suvelavastus. Ta on kindlasti nõudlikumale vaatajale kui mõni teine selline 1000 istekohaga vabaõhukas, kus on tuntud näitlejad-lauljad kaasa löömas. Ma ei vihja millelegi konkreetsele, kuid selliseid projekte tehakse, kus on pigem tuntud nimed ja raha maik tuntavalt juures. Meil seda pole.

Meil on samasugune valguskujundus ja sama keeruline helikujundus kui repertuaariteatris. Ses mõttes oleme suunanud end nõudlikule vaatajale ja meil nii palju nalja vast ei saa, kui mõni võiks ehk eeldada.

Ilmselt tuleb see Madis Kalmeti nõudlikust lavastajakäekirjast.

Muidugi, kuid siin materjalis pole väga midagi naerda, ma ei oska komöödiat kirjutada.

Kuigi ma pean ütlema, et Gorki Markus Luige esituses kiskus mul minutiteks suunurgad ülespoole.

See on tore, kuid tegijate poolt siin mingit komöödiataotlust pole.

Palju Te olete näidendeid kirjutanud?

Täpset numbrit ei oska ma öelda. Arvan, et ligi 15 tükki on lavale jõudnud, nii kord aastas.

Mida soovitaksite selle töö näitel näidendikirjutajatele? Lugeda häid raamatuid?

Jaa, lugemine on alati soovitatav, enne kui kirjutama hakata. Halbu võib ka lugeda, aga kindlasti lugeda.

Ütlesite ennist, et fikseerisite eeltöös raamatuid lugedes ära minilood ja motiivid, mida hiljem näidendis kasutada. Kas tuvastasite need ratsionaalse dramaturgilise analüüsiga või enda tunnetuse pealt?

Ikka tunnetuse pealt. Lugesin raamatuid nii, nagu ikka loetakse, ja kui mul midagi silma jäi, panin selle endale kirja. Näiteks see stseen, kus kuueaastane Mura öösel isa sõpradele laua peal luuletust loeb.

See oli suurepärane stseen. Mõtlesin, et ohoh, kas lavale tuleb nüüd mõni lapsnäitleja, keda kavalehel kirjas pole, kuid jah, Ursula Ratasepp mängis selle lapselike maneeridega kenasti ära. See stseen andis kohe alguses tükile sobivalt mängulise aktsendi.

Jah, mul oli kohe alguses teada, et selle stseeniga ma alustan, proloogina nii-öelda.

Millist tähendust võib otsida pealkirjast? Ma pole sellisest tähtkujust kuulnud, küll tean, et salamander on sisalikusarnane kahepaikne loom.

Salamander on väga raskesti tabatav kiskja, kes muudab vastavalt keskkonnale värvi ning suudab vaenlasi haavata oma mürgise nahaga. Ohuolukorras jätab ta saba maha ja kasvatab hiljem uue. Mura poliitilis-geograafiline haare ulatus Venemaast Inglismaani, hõlmates eelmise sajandi esimesel poolel vahepeal ka Eestit, Itaaliat, Saksamaad ja teisi riike. Ajaloolased vaidlevad tänaseni, kas ja millise riigi spioon Zakrevskaja ikkagi oli ning kuidas ta nii mõnestki sõjast ja revolutsioonist näiliselt puhtalt välja tuli. 

Kas Teie näidend võiks jõuda välismaa lavale, arvestades, et loo kangelanna võiks kõnetada inimesi ka mujal kui Eestis ja Lapierre on Prantsusmaal tuntud autor?

Muidugi võiks, aga kahjuks ei sõltu see eriti minust.

*

Intervjuu kaanefoto: Ain Paloson