Vanaisa Peep on Alma lemmikvanaisa. Teist vanaisa ta polegi näinud, aga Peebuga on täitsa lõbus. Ta on kogu aeg kodus, istub oma tugitoolis ja lahendab ristsõna. Või lahendab ristsõna ja vaatab telekast sporti. Või tukub, ristsõna kaisus ja telekas käib.
Alma armastab üle kõige ronimist ja kõrgelt alla hüppamist. Tugitooli käetoe pealt näiteks. Vanaema alati pahandab selle peale, aga vanaisa Peep ei ütle mitte midagi. Muheleb ainult. Natuke on näha. Vanaisa tugitooli peal on mõnus ronida ja kui hästi läheb, saab Alma isegi vanaisa Peebu seljas turnida.
Täna on Alma elevil, sest Lenna lasteaiast õpetas talle uue sõna. Tegelikult muidugi õpetas Lenna selle sõna kõigile. Nad ei teadnudki enne seda sõna, aga täna hüüdsid seda kõigile, keda nägid. Oma kasvatajatele ja vastasrühma kasvatajatele. Ja kokatädidele ka. Ja emmedele-issidele, kes tulid lastele järgi. Hüüdsid ja jooksid kiiresti-kiiresti minema. See oli väga naljakas!
Täna on ka sellepärast hea päev, et vanaema tuleb lasteaeda vastu ja viib Alma enda juurde, kuni on aeg magama minna. Vanaema juures saab alati kõige paremaid sööke ja magustoite. Ja Almal on kindel soov teha vanaema juures natuke pahandust ning ka vanaisa Peepu uue sõnaga hüüda. Peab küll vaatama, et vanaema teada ei saa, muidu võib pahandada.
Ükskord vanaema juba pahandas, kui Alma ukse küljes ronis ja seda persetrikiks nimetas. Alma ei tea siiani, mis vanaemale selle triki juures ei meeldinud, Almale endale meeldis see väga. Nüüd on tal oravatrikk ja ta teeb seda vihmaveetorusid pidi üles ronides. See on ka väga tore.
Vanaema tuleb Almale järele ja varsti jõuavadki nad vanaema ja vanaisa koju. Kõigepealt peab käed pesema ja siis läheb vanaema kööki süüa tegema. Tõmbab ukse enda järel kinni, et kapsasupi hais tubadesse ei läheks. Alma hiilib vaikselt elutoa ukse juurde. Vanaisa Peep tukub. Alma torgib sõrmega tema kätt, vanaisa teeb silmad lahti.
Nii, nüüd on õige hetk. “Kosilane!” hüüab Alma ja jookseb naeru lagistades koridori pidi ära. Tükk aega veel naerab koridori teises otsas vannitoa ukse juures. Vaikus. Vanaisa ega vanaema ei paista mitte kusagilt. Imelik. Kas vanaisa ei kuulnud, mida ta hüüdis?
Alma hiilib vaikselt tagasi. Piilub ukse vahelt. Vanaisa on üleval. “Kosilane!” hõikab ta uuesti selge ja kõlava häälega.
“Mis-mis?” küsib vanaisa, aga Alma jookseb juba kilgates minema.
Mõne minuti pärast on ta tagasi ning ronib kõhuli vanaisa tugitooli seljatoe peale. Vanaisa Peep muheleb imenatuke ja patsutab oma kortsus ja kondise käega Alma õlga. Ta ei jõua veel suudki lahti teha, et Almat ettevaatusele manitseda, kui tüdruk sosistab talle kõrva: “Kosilane!” ja on toast kadunud. Ainult naerulaginat veel kostab.
Vanaisa Peep ohkab sügavalt, paneb ristsõnad kõrvale ja ajab end tugitoolist püsti. Tatsab vaikselt kööki vaatama, kaugel supp on. Tagasi tulles istub Alma vanaisa tugitoolis. See on väga väärikas koht, üldiselt mitte keegi teine ei istu selles tugitoolis. Ainult vanaisa. Aga Almat see ei huvita, see on väga mõnus tugitool ja talle meeldib seal vedeleda, pea ühel ja jalad teisel käetoel. Või siis kõhuli tugitooli seljatoe peal.
Vanaisa mahutab end Alma kõrvale. “Alma, kas sa ka tead, kes kosilane on?” Alma raputab pead.
“Vanasti öeldi peigmehe kohta kosilane.” Alma näos on täielik pettumus. Ah peigmees! Ta tõesti lootis, et see on midagi ägedat! Neil lasteaias on ka David ja Maryann pruut ja peigmees. Alma on neid jälginud, isegi vetsus ei saa Maryann rahulikult käia. David on kogu aeg igal pool platsis. Nii tüütu!
Aga siis räägib vanaisa Almale, kuidas tema isa ja ema kunagi tuttavaks said ja kuidas tema isa kosjas käis. Need vanaisa lood Almale meeldivad. Päris huvitavad. Ikka väga vanad lood. Vanaisa Peep on nii vana ja kortsus, et ta on kindlasti ka lohesid näinud. Peab nende kohta täpsemalt uurima.
