Ta surus kramplikult käe oma rinna vastu ja kuulatas tähelepanelikult. Süda tuksus – ta oli endiselt elus, ja mis veel tähtsam, tema süda polnud lõhkenud, pooleks läinud, purunenud ega eeldatavasti ka jäätunud. Natuke aega veel kindluse mõttes lööke kuulanud ja tundnud, ohkas ta kergendunult ning avas silmad.
Hetkega mõistis ta, et tehtu oli viga, ning silmad tuli jälle kinni panna. Tüdruk oli ikka veel tema ees, mistõttu süda hakkas aina pöörasemalt taguma – võib-olla valmistudes plahvatuseks nagu mõni nõukogudeaegne tööstusaparaat, mis enam koormusele vastu ei pea.
Aja möödudes olukord ei paranenud: tuksumine jõudis kõrvadesse ja pani pea valutama. Pingeliselt püüdis ta meenutada südameataki sümptomeid, mida viiendas klassis õpitud sai. Selgelt oli meeles nimistu asukoht terviseõpetuse raamatus, milleks oli viiekümne kuuenda lehekülje alumine nurk, aga sisu oli vaid tumehall udukogu. Paratamatult hakkas fantaasia tööle ning õige pea tundus reaalse märgina südame verepuudusest kõik, mis temaga aset leidis. Ivari pulss tõusis paanikast lakke.
Oma maine kildudeks purunemist kartis noormees sama palju kui vikatimeest, nii et igasugune abi kutsumine oli kindlalt välistatud. Südamest haaramine, grimassid ja pisarad silmis oleks ju liialt dramaatiline ja kuigi Ivari oli sellele kõigele väga lähedal, polnud ta kindel, et suudaks selle usutavalt välja mängida.
Niisiis ei jäänud Ivaril muud üle kui võtta valju ohke saatel vastu otsus, et ta on südamehaigusteks liiga noor. Loogika ja meelekindlus lõidki üheskoos hirmu suured silmad siniseks ja südamelöögid ei meenutanud natukese aja pärast enam punkbändi trummikäike.
Eluga pääsemine ei lohutanud siiski Ivarit nii palju, kui oleks võinud, sest tulevik oli sama must kui kirstu kaas: silmad tuli lahti teha ning olukord, mis kolm minutit või – miks ka mitte – terve igavik tagasi loodud sai, oli tõenäoliselt veel aktuaalne. Tema ees seisis veel oletatavasti Katrin. Väike ja armas neiu, kes meenutas kõike, mis kunagi Ivari jaoks armas oli tundunud: väikest salliga tähekest, magavat liivahiirt, pannkookidega vanaema ja kolme tuhandet teist asja, millest ja kellest Katrin no ikka mõnuga armsam oli.
Need mõtted tegid mõistagi kõhu soojaks ja Ivari naeratas. Laialt, nii et hambad paistsid ja kõik muu mõneks ajaks ununes.
Katrin vaatas teda mureliku ja samal ajal ka väga mõistatava pilguga. Neli minutit oli Ivari tema ees silmad kinni seisnud, hingeldanud ja nüüd viimaks ta naeratas, irvitas, mõnules. Igaks juhuks võttis ta laualt ära noormehe topsi ja valas selle nagu nädal aega seisnud supi prügikasti tühjaks. Hetk hiljem tegi ta sama ka oma topsiga ning katsus käega oma laupa. Ta ei tundnud midagi, aga ta teadis, et nii tehakse, ja see tundus olevat pärast topside tühjendamist kõige õigem tegu.
Kaugelt jätsid Katrin ja Ivari paratamatult väga teatraalse mulje – neiu, käsi laubal, topse tühjendamas ja noormees transis õõtsudes.
Ivari oli Katrini meelest alati imelik poiss olnud. Mitte imelik nagu joodeldamine või curling, aga selline kahtlane nagu kolmejalgne koer. Võib-olla ka viiejalgne, sest neiu polnud päris kindel, kas Ivaril on midagi puudu või hoopis üle. Praegune olukord ei aidanud samuti eriti kaasa, sest Ivaril võis kas puududa taktitunne või olla suurepärane võime end kahtlases situatsioonis täiesti vabalt tunda. Välistada ei saanud ka mõlemat. Tähelepanelikult, silmad kinni, otsustas Katrin muusikat kuulata, et veenduda, kas parasjagu mängib midagi head. Roppuste ja valju trummi kõrvalt oli õrnalt kuulda, et kitarr oli riukalikult häälest ära – punkbänd Carmo oli oma debüütesinemise ettevalmistused Katrinile sarnase meelekindlusega prügikasti valanud.
Veendunud, et kohe kindlasti pole võimalik nautida eksperimentaalmuusikute kätetööd, heitis Katrin igavleva pilgu ümber saali. Oli ilusaid poisse ja koledaid tüdrukuid, habetunud vanamehi ja purjus alaealisi, aga mitte kedagi kindlat, kes võiks sellest olukorrast päästa. Hetke kaalus ta ka niisama põgenemist ja mõte oli ahvatlev, sest Ivari oli välise suhtes sama tähelepanelik kui väikevend multikaid vaadates. Sellegipoolest otsustas Katrin, et ta ei ole sedasorti neiu. Ta ei jookse ära, kui midagi on valesti, ja ta ei jäta sõpra, kes vaikselt ära pöörab.
“Ivari,” ütles ta vaikselt noormehele lähemale tõmbudes, “on sul kõik korras?”
Osa temast lootis, et noormees vastab eitavalt, sest see välistaks mõnusa narkotripi ja ehk lõpetaks selle totra situatsiooni või vähemalt viiks selle kuhugi edasi.
Ivari, kes parasjagu mõtles, kui hea oleks olla kahe sentimeetri pikkune ja magada Katrini kõrva taga, kukkus selle küsimusega maa peale tagasi. Ta lõpetas kogemata alustatud jalalt jalale õõtsumise ja tegi endalegi ootamatu julgusega lahti silmad, et Katrinile, nagu hirv kiirteel, otsa vaadata. Küsimus tundus talle samal ajal nii provotseeriv, meeletult hooliv kui ka humoorikas. Teades, et vaikida oleks igal juhul ebaviisakas, otsustas ta aja võitmiseks jälle naeratada. Nii võis jääda mulje, et ta ei ole solvunud, ei ole suremas ja ehk saab ka naljast aru.
Katrin oli Ivari reaktsioonis kergelt pettunud. Osalt oli tal hea meel, et Ivari tähelepanu kuulus jälle talle, aga teisalt pani olukorra tüütu stagnatsioon neiu kannatuse aina rohkem proovile.
Lõppude lõpuks olid nad peole tulnud koos, istunud koos, rääkinud koos ja nüüd millegipärast ka vaikides õõtsunud koos. Ivaril oli selgelt midagi puudu või siis ikka üle. Katrin ei saanud nii olla. Ta oli tegija, femme fatale, temaga nii ei käituta ja tema lahendab selle olukorra täpselt nii, nagu vanaema õpetas.
Järjekordne punklaul oli just otsa saanud, kui Katrin valju laksu saatel noormeest vastu põske lõi.
“Ma ei,” jõudis ohver öelda enne, kui teine põselaks otsa tuli.
„Ma mõtlen liiga palju,” ütles Ivari pärast pooleminutilist vaikust üllatavalt võiduka näoga, nagu oleks just äsja põhjendanud ära elu mõtte ja kõik sellega kaasnevad probleemid.
„Ma ka,” vastas Katrin ruttu, mõtlemata.
Ivari naeratas ja pani silmad kinni.
Katrin naeratas.
Ivari nõjatus ettepoole, et Katrinit suudelda.
Katrin läks koju, sest Ivari oli veidrik.