Reet võttis mehel käest kinni. Alguses ettevaatlikult, aga siis lukustusid tema ilusad päevitunud sõrmed käe ümber. Reet sulges silmad. Juba ammu polnud ta mehe puudutust tundnud. Turvalisust. Iga päev oli ta inspektor Mets, mõrvarühma uurija. Harva juhtus, et oleks võimalust olla lihtsalt Reet. Lihtsalt naine. Teha ennast ilusaks enda ja kellegi teise rõõmustamiseks, mitte seepärast, et olla ametlik. Juuksed kinni, et ei oleks ühtegi uitavat juuksekarva. Minimaalselt meiki. Mustad, mitte midagi ütlevad kingad koos mitte midagi ütleva tumeda kostüümiga, ja need sukad. Need kuradi sukad. Reet vihkas neid sukki. Kogu hingest.

Kuid see oli riietus, mis seadis piiri, kus inimesed ei saanud talle pähe istuda. Käsi oli jõuline. Kare. Selline elu näinud. Inspektori silm märkas hägusaid siniseid kritseldusi nahal. Kinni istunud?

“Sellepärast sul meest ei olegi, et võtad igat asja kui tööd. Igat kätt. Igat silmapilgutust. Kõik siin ilmas ei ole kurjategijad!” pomises ta endale ja vaatas, kuidas üksikemad üritasid kauguses enda eelmine nädal seatud eesmärke täita ja kaalust alla võtta ainult selle jaoks, et neist järgmine nädal salamisi loobuda ja nuttes kohukesi edasi süüa.

Kas tema tahaks sellist elu? End mõni talvehommik riidesse panna, välja kõndida, endast selfie teha ning siis tagasi tuppa sooja tulla, et pilt kuskile pealkirjaga “Elu on imeline” üles laadida ja kapist uus kohuke võtta?

Ei. Tema peab rõõmu tundma sellest mehest siin. Sellest üürikesest puudutusest. Sellest, et tundmatuga viis teda kokku põlenud musta värvi BMW, mis veel õrnalt mändide all suitses. Lähemal asuv mänd oli kõvasti kahjustunud. Auto valati bensiiniga üle? Kanister võeti kaasa. Või visati autosse? Ekspertiis ütleb.

Narkotüli? Tõenäoliselt.

“Naudi väikeseid hetki!” ütles vanaema. Olgu. Männid. Liiv. Tundmatu jõuline mees. Jõusaalis regulaarne? Vanglas istunud. Vanem? Kiilakas? Mänginud jäähokit? Selline, kes käib ringi ja kõigile vene keeles räägib, et elus hakkama saamiseks on mune vaja?

Naljakas on see elu. Kunagi ei tea hommikul, et õhtul oled kuskil mändide all. Inimestest eemal. Kingad liivasesse pinnasesse kaevumas, hoiad mehe käest kinni, samal ajal kui latvades kohiseb tuul.

“Meil ei tule vist sellest midagi välja,” ütles ta mehele. Mees ei vastanud midagi. Tal oli teisigi. Võib-olla praegugi ootas teda keegi linna ääres suvilas. Keegi sire ja rinnakas. Keegi, kellest teisele naisele ei räägita. Keegi, kellel alguses on küll palju ilusaid hambaid, aga kes lõpuks nutab ikka jõgede viisi pisaraid. Reet ei tahtnud olla see.

Reet ei teadnud isegi, mis ta olla tahtis. Praegu oli ta aga mõrvarühma uurija. Ta ohkas ja avas silmad. Reaalsus tuli tagasi. Männid kohisesid kõvemini.

Naine lasi mehe käest lahti, vaatas nukralt ringi ja pomises: “Huvitav, kus ta ülejäänud keha on?”.