“Nii, Ants, meie läheme nüüd täna õhtul sinuga ooperisse,” teatas Maimu esimese asjana kärtsakalt, kui oli üle välisukse tuppa astunud. Selles hääletoonis oli ühtaegu nii maimulikku pealehakkamist kui ka otsustavust.

Maimu hoogu polnud miski pidurdanud. Ta oli kevade hakul mehe matnud ja sügise alguses 75-selt pensionile jäänud. Ent nii nagu varasemalt, jagus teda väikelinnas endiselt igale poole: nii Tarbijate Kooperatiivi naispensionäride rahvatantsurühma, kus tal hiljuti juba kümme aastat tantsustaaži täis oli saanud, raamatukogu sudokulahendajate klubisse ja kudumisringigi. Maimut tundsid pea kõik. 50 aastat kohalikus Tarbijate Kooperatiivi kaupluses töötamist ikkagi. Süüa oli kõigil toidulauale vaja osta, ole saks või lihtne tööinimene. Ja ühtviisi hästi oli Maimu osanud kõigiga jutule saada – nägu alati naerul ja sõbralik helk silmades.

“Oooperisse?” suutis segaduses Ants üksnes vastuseks kosta, pärast hetkelist pausi, kui Maimu parasjagu jalanõusid jalast võtta kohmitses. “Meie sinuga? Täna õhtul?” uuris ta umbusklikult edasi.

Antsu seevastu ei tundnud eriti keegi. Naist ega lapsi tal polnud, oli koos emaga alles täiskasvanuna siia väikelinna kolinud, nii et kellelgi polnud temaga ka ühiseid kooliajamälestusi. Need mehed, kes temaga iga nädala lõpul samal ajal sauna sattusid, nägupidi Antsu muidugi teadsid. Aga teistele kirjeldada vist poleks osanud – kui vahest ehk ainult seda, et mehe pale ja käed üsna parkunud tundusid, isegi kui kasvu ja rühi järgi otsustades tal vanust nii palju polnudki. Ja selget sotti oli temast raske saada. Napsu- ega suitsumees ta polnud, kalamees ega jahimees ka mitte. Nii et polnudki temaga lihtne jutule saada.

Maimugi oli poeskäikudest teadnud eeskätt Antsu ema, ent meest ennast mitte, sest käraka ja suitsu järele ju temal erinevalt teistest asja polnud. Aga siis ühel päeval tuli Antsul endal hakata poes käima … Ja nii nad üksteist tundma saidki. Maimul õnnestus vähehaaval Antsu kohta ühte ja teist välja peilida – kasvõi tema magusaarmastuski, sest ega ostukorvis jää miski varjule. Ja sellegi, et neil sünniaasta ja isegi kuu kokku klapivad. Tähtkuju siiski mitte, sest ühel oli sünnikuupäev kuu alguses ja teisel lõpus. “Kohe imelik, et selline täitsa viks ja viisakas mees niimoodi vanapoisiks jäänud on,” oli Maimu jõudnud päris mitu korda imestada. “Eh, läks kuidagi see õige aeg mööda,” oli Ants vaid mokaotsast Maimu kunagise naljatleva pärimise peale kostnud. “No jah, kus sealt maa alt kaevandusest neid naisi ikka võtta,” oli Maimu omakorda kodus mehega isekeskis Antsust rääkides tõdenud. “Teenistus ju võis neil päris hea olla, aga missugune naine jaksab kodus kogu aeg mehe tahmaseid riideid küürida?”

“Ooperisse jah! No ütle, millal sa viimati ooperis käisid?” Ilmselt polnudki see küsimusena mõeldud, sest Maimu aimas vägagi hästi, et ooper on küll viimane koht, kuhu Antsu jalg elus sattunud on. “Üks kord on ikka esimene kord!” jätkas ta juba sealsamas kindlameelselt.

Maimu oli küll ooperis käinud. Kas just hiljaaegu, aga tütre juures pealinnas külas käies oli too teda mõnel korral ka teatrisse viinud. Tegelikult oli nendel kordadel küll teatris operetti, mitte ooperit mängitud, aga lava ja maja ju üks ja seesama ning laulu ja muusikat mõlemas.

“Praegu ju kõik kohad kinni?” püüdis Ants Maimu hoogsale plaanile veel mingit mõistlikku pidurit leida. “A vat ei ole,” kostis Maimu kavalalt. “Internetti pole ju keegi veel kinni pannud,” oli tal trump vastuseks valmis. “Nii-nii,” takseeris Maimu elutoas ringi vaadates. “Kas sul siin laua kõrval mõni pistik ka on?” uuris ta sealsamas. “Seal kardina taga pikendusjuhtme küljes on,” kostis Ants nõutult käega akna poole osutades. “Ja need ju puhta pehme istme ja seljatoega toolid,” rõõmustas Maimu enda avastuse üle, laua ääres olevat kahte tooli kõigutades. “Väga hea!” pani Maimu oma kiirele ringkäigule punkti. “Pane ennast siis valmis. Ma olen kahe tunni pärast tagasi.” Ja oligi Maimu nagu kiire tuulispask läinud.

Kuidas see tuulispask esimest korda Antsu korteri ukse taha sattus, mees enam täpselt ei mäletanud. Aga see pidi ikka mõni aeg pärast ema surma olema. Ja ju see põhjus esimeselgi korral ikka Maimu tööga seotud oli, sest mingist hetkest saati oli Maimu ju pea iga nädal käinud talle kaupluse läbimüügist üle jäänud toidukraami toomas. Kuniks Maimu jäi pensionile ja sealt peale olid need käigud muude põhjustega asendunud, millele mingit ühisnimetajat oli keeruline leida. Mis seal salata – alguses oli Maimu käigud Antsu häirinud. Aga kuidas sa jätad selle toidukoti vastu võtmata, mille teine on käe otsas sinu jaoks koju toonud ning sinna igapäevase toidukraami kõrvale teinekord veel head-paremat poetanud. Hiljem oli Ants juba Maimu käikudega sedavõrd harjunud, et isegi natuke ootas neid. Nii istus ta mõnikord akna ääres ja vaatas, et kas Maimu pisike tõtakal sammul liikuv kogu tänava otsast juba ei paista.

Veel vähem kui kahe tunni pärast oligi Maimu Antsu juures uuesti platsis, suurem kott käe otsas. Kõigepealt võttis Maimu kotist välja omad kingad ja seejärel sülearvuti, mille pojapere oli talle eelmisteks jõuludeks kinkinud. “Saad lastelastega skaipida või pensionile jäädes internetist kohalikke uudiseid lugeda,” oli poeg arvanud. Eks Maimu lapsed olidki ju oma peredega kõik suurematesse linnadesse laiali pudenenud ning seetõttu päris igapäevast suhtlemist nendega polnud.

“Ikka ooperisse minek ju,” pilgutas Maimu Antsule selgituseks silma, kui endale kingi jalga pani. “Ja kus sinu lips ja ülikond siis on?” päris seejärel, ent Antsu kimbatust märgates leebus. “No võib ka nii. Tänapäeval ju käib igaüks teatriski nii riides, nagu ise heaks arvab. Peaasi, et puhaste rõivastega kodunt välja astub.” Antsu puhul oli see küll pigem vastupidi kujunenud: ema oli ikka hoolt kandnud, et ta töölt tulles vähemalt kodus puhtaid särke ja pükse kannaks ning seegi harjumus oli Antsule külge jäänud.

“Nii, Ants.” dikteeris Maimu arvutit lauale sättides. “Torka nüüd see juhe pistikusse.” “Toolid paneme siia kõrvuti,” juhendas ta meest seejärel edasi ning lasi need lauast natuke eemale tõsta. “Näed, meil on ju kohad lausa esimeses reas,” kiitis Maimu. “Ei peagi prille ette panema.” Ta avas siis arvuti kaane ja klõbistas natuke klahvidega. Ekraan lõi helendama. “Nii. Võtame siis aga platsi,” sikutas Maimu Antsu enda kõrvale toolile istuma. “Kohe hakkabki peale,” sosistas ta veel kella vaadates.

Ants istus kuulekalt Maimu kõrvale toolile ja vaatas umbusklikult ekraani poole. Seinakell lõi omasoodu tiksudes sekundeid. Ekraan helendas endiselt. “No mis nüüd siis lahti?” muutus Maimu närviliseks. “Ülekanne pidi ju täpselt kell seitse hakkama.” Ta oli kodus kõik tütre telefoni teel saadud juhiste toel paika sättinud: õige veebilehe avanud, kõlarinupu üle kontrollinud, isegi ekraani salvrätiga sõrmejälgedest puhtaks nühkinud. “Jessuke, aga vihvi unustasime ju üldse ära!” lõi Maimu oma kaht kätt plaksuga kokku. Ants lausa võpatas. Plaks oli olnud ootamatult vali isegi Maimu kohta. Ants vaatas kahtlustavalt ukse poole. Ega Maimu ometi kedagi kaasa kutsunud?

/…/

Kui selgus tõsiasi, et Antsul “vihvit” polegi, sai seinakell vaikuses veel mõni aeg sekundeid lüüa. “Võib-olla pakun siis kohvi ja šokolaadi?” pakkus Ants ettevaatlikult. “Mul peaks kapis mõni kommipakk või tahvel ikka olema.” “No hea küll. Saan siis vähemalt ooperis kohvitadagi,” rehmas Maimu juba naerulsui.