Tauno oli alati tahtnud purjetajaks saada. Lõputu päikeses kiiskav meri, valged purjed pilvitu sinise taeva taustal, üksi paadis – see kõik oli tundunud nii ilus ja romantiline.
Täna, kui torm kogus jõudu üle Eesti, seisis Tauno Valgerannal, mitusada meetrit ametlikust beach’ist eemal. Meri ja taevas olid kõlehallid, kaela valas tihedat jahedat vihma, meeleolu oli sant. Anna oli lastega Peterburi vanemate juurde sõitnud. Enne seda olid nad garaažis, laste kuuldeulatusest välja, karjunud üksteisele näkku igasugu vana saasta, mida mõlemad olid aastaid ja aastaid endasse talletanud. Sai tühjaks, selgeks, vabaks.
Tauno riided olid juba läbi ligunenud, need liibusid vilus tuules ta kehale. Mida oli ta lootnud novembris siit rannast rüsipuude vahelt leida, ei teadnud Tauno enam isegi. Tunde ajel ostetud väike purjekas oli järelkärul otse veepiiril. Auto oli ta parkinud pumbajaama kõrvale. Valged vahused laineharjad jooksid hämarduvas õhtus üle mere ranna poole. Kananahas keha oma tahtele allutades sikutas Tauno purjekat automaatsete liigutustega merre. Plartsatus lõi silmad ja suu korraks üllatavalt sooja vett täis.
Mees tundis keelel mere mõrusoola ja arutles endamisi, mismoodi see purjeka vette laskmine tegelikult peaks käima. Mingitel relssidel? Tauno tahtis tunda end korraks elusana, mitte tühjaks pigistatud kummikotina. Tahtis natuke merel oma unistust püüda, hoolimata ilmast ja täielikust oskamatusest. Kummuli vajunud paat, kaldavees loksuv puri, trööstimatus hinges, ei saanud Tauno enam aru, kas sool tema huultel ja põskedel oli merest või pisaratest, kas nuuksatasid tuul ja paat või oli see tema enda ahastav hääl.
Maailmas polnud midagi muud, mida ta tahtnuks praegu rohkem kui roolida purjepaati. Karjudes täiest kõrist nagu muistne viiking, kahlas ta edasi merre. Vaid mõnikümmend meetrit kaugemal lõid lainejänesed ta pikali ja matsid enese alla. Vett suust välja puristades ja silmist kätega pühkides tundis Tauno alumiste kihtide külmi hoovusi. Meri loksutas mehe tahtetu keha aegamisi kaldale. Mõnda aega lebas ta pooleldi liival, pooleldi vees, hambad suus plõgisemas. Siis tõusis ja läks, keha kühmus, samm lohisev ja tilkuv, tuul tagant tõukamas, auto suunas.
Randa maha jäid vastostetud järelkäru ja ligunev paat. Elu oli midagi muud, kui Tauno oli lootnud.
