Ma kuulen samme trepist üles tulemas. Trepp on puidust ja nagiseb veidi.
“See on üllatus,” ütles Jaanika. Ma arvan, et see oli umbes 10 minutit tagasi. Võib-olla 5 või 15 minutit. Ajataju hakkab juba kaduma.
“Mis on üllatus?” küsisin mina.
“Või kes?” vastas Jaanika kelmikalt ja sidus salli üle mu silmade. Sidus mu käed tooli külge. Sidus mu jalad tooli külge. Ma mõmisesin tänulikult. Nöör ei sooninud. Kust see nöör oli tulnud üldse? Ma ei näinud enam ümberringi toimuvat. Ta lahkus ja jättis mind ootama.
Proovin käsi liigutada. Täitsa kindlasti ma ei pääseks siit iseseisvalt minema, isegi kui tahaksin. Pole vaja teeselda, see on päris. Ma olen rahulik. Ei, põnevil, ootel. See on ju üllatus. Kes on üllatus?
Sammud lähenevad. Ma ei tunneks metsas hääle järgi ära ühtegi looma, kes põõsas krabistab. Ma ei tunneks isegi ühegi linnu häält ära. Välja arvatud kägu. No ja kana. Aga kana ei ela metsas. Vares, kas vares elab metsas? Mida iganes. Mul on metsloomainstinktid, mis oleks metsas kasutud. Aga ma tunnen inimesi ära häälte järgi, mida tekitab nende kõnnak.
Muidugi on see Jaanika ise. Ma tunnen ta sammud alati ära. Mul on kummaline hobi kuulata ülakorrusel trepi naginat ja teha omaette panus, kas tulija on Jaanika või keegi teine – tema ema, tema isa, lapsed, kes iganes meil siin veel satub käima – veel enne, kui tulija ise nurga tagant välja ilmub ja ma saan hinnata, kas mu instinkt oli ka seekord õige. Millal ma hakkasin Jaanika samme ära tundma? Ma ei mäleta. Kui kaua selleks aega kulus? Ei tea. Aga sammud reedavad ja suur osa äsjasest ärevast teadmatusest on nüüd pühitud.
Siiski ma pole sugugi pettunud. Ta on pingutanud. Seda parfüümi ma ei tea, ei usu, et Jaanika oleks sellist varem kandnud. Tundub üsna erinev tema tavapärasest.
Muusika, mis mängima on hakanud, see ei ole Jaanika playlist, minu playlist ammugi mitte. See pole halb muusika, lihtsalt võõras, taas teadlik valik.
Ma kuulen kõlinat. Need on ilmselt ehted. Käevõrud või kõrvarõngad või mõlemad. Jaanika ei kanna eriti ehteid, võib-olla ainult väga minimalistlikke, mõnel väga pidulikul puhul, kindlasti mitte kõlisevaid, ma pole kunagi näinud, et tal selliseid isegi sahtlis oleks.
Puudutus on harjumatu. Tal on kindad käes. Ja ta on oodatust jõulisem, võib-olla veidi rabe. Ta pole harjunud olema jõuline, aga ta pingutab, elab sisse. Ai! See oli päris valus, julge tüdruk. Ja see töötab, ehkki ma tean, et see on Jaanika. Ma tean, et see on Jaanika, sest ta astub, nagu Jaanika. Ma ei oska seda sammude kõla sõnades kirjeldada, võib-olla puhtalt sellepärast, et ma pole kunagi proovinud, mul lihtsalt ei ole sõnavara, nii nagu algajal veininautlejal pole leksikat oma joogi kirjeldamiseks.
Külm. See on jäätükk, mida ma tunnen oma käsivarre vastas. Nüüd soe. Mingi soe kõva asi. Teetass? Paistab, et Jaanika on päris pika menüü ette valmistanud, et mu meeli üllatada. Ma värisen veidi, aga sellest pole midagi. Mul on hea, fantaasiapildid voolavad vabalt.
Tunnen kääre oma naha vastas rebimas lõhikut mu pükstesse, muutmas riiet tasapisi ribadeks, mis mu ümbert ära kistakse. Ta lõikab mu teksad puruks. Hästi tehtud. Jaanikale, keda mina tunnen, ei meeldi riideid lõhkuda. Talle ei meeldi üldse raiskamine. Me oleme sellel teemal tülitsenud, hiljem leppinud ja naernud. Ta teab, et ma ei usuks, et see võiks olla tema. See on armas, see pingutus, see mängulust, et mind ära petta. Muidugi talle pole kunagi need teksad meeldinud ka, vale bränd, nii et kaks kärbest ühe hoobiga. Ma olen täielikult kohal.
*
Järgmine nädal on minu kord. Ma ei tea, kas Jaanika tunneb minu kõnnaku hääle järgi ära, aga parem eeldada, et jah. Ma olen netist tellinud ära kontsakingad number 43. Kõpsuva kontsaplekiga. Loodetavasti ei kuku ma nendega pikali, see rikuks kogu illusiooni Jaanika jaoks. Pean käima paar päeva harjutamas. Ja naiste parfüümi tuleks osta.
