Samuel tundis ärevust. Helistamine talle ei meeldinud, ta pidi end tükk aega koguma, enne kui julges telefoni järele haarata. Läbi telefoni rääkimine muutis mehe ebakindlaks, ta ei leidnud sobivaid sõnu piisavalt kiiresti, et kuulajat mitte ärritada. Sõnumeid saata talle aga meeldis, see andis võimaluse sõnad hoolega enne valmis mõelda, kui need teiseni jõuavad. Kuid sel korral polnud teist väljapääsu. Tema sõnumitele ei vastatud.
Kui Samuel viimaks telefoni haaras, kattis tema peopesi külm higi. Ta valis numbrikombinatsiooni, mis oli tal sõnumite saatmise käigus meelde jäänud. Tegelikult lootis Samuel sisimas, et number on kinni. Kuid madalat naise häält imiteeriv automaatvastaja oli teisel pool toru juba pärast teist helinat. Mehele tuletati meelde, kuhu ta on helistanud ning soovitati varuda kannatust, sest liinile tahtjaid on täna miskipärast oodatust rohkem. See mehele sobis ning kustunud polnud ka lootusekiir liinile üldse mitte pääseda.
Automaatvastaja oli Samueli meelest isegi üsna inimlik ning see andis mehele enesekindlust. Natuke meenutas tema enda naise häält, mis oli madal, kuid see-eest rahulik. Iga tema lause oli selge ja kaalutletud. Ka automaatvastaja teadis täpselt, mida ta ütleb. Automaatvastaja tegi lühikese sissejuhatuse muusikapalasse, mis pidi ootamisele kuluvat aega meeldivalt sisustama. Meloodia pidavat vähendama helistajates esile kerkivat ärevust. Samuel keskendus meloodiale, kuid miskipärast see tema olukorda ei leevendanud. Muusikapala hakkas ennast kordama ning Samuel muutus üha rahutumaks. Ta proovis selle asemel keskenduda hingamisele nagu ajakirjas soovitati. Samuel luges kolmeni ning tõmbas kopsud õhku täis, 6 sekundit hoidis ta õhku kopsudes ning 9 sekundi jooksul hingas ta kogu õhu kopsudest välja. Samuel oli nii keskendunud hingamisele, et ei kuulnud automaatvastajat pika ootejärjekorra pärast vabandust palumas.
Kui Samuel oli viimaks hingamisrütmi paika saanud, otsustas ta üle lugeda teadaande, mille oli enne helistamist valmis kirjutanud. Ta teadis juba varasemate kogemuste põhjal, et kui tal teksti silme ees ei ole, siis kipub ta kõik segi ajama ja puterdama. Samuel oli õigete sõnade leidmisele kulutanud terve hommikupooliku. Tema avaldus pidi olema lühike ja konkreetne. Ta tahtis loobuda sellest, mis iga kuu tema pangaarvelt kopsaka summa röövis. Seda polnud aga Samueli-sugusel mehel lihtne teha. Mees kordas lauset endamisi nii kaua, kuni tundis end viimaks piisavalt enesekindlana. Ta ei teadnud kedagi, kellel oleks õnnestunud nende teenusest pääseda, ikka suudeti kõik helistajad ümber veenda. Samuel ei teadnud, mis nende salarelv on, kuid ta vandus, et jääb täna endale kindlaks, mis iganes see ka poleks. Ta ei olnud enam nõus iga kuu maksma millegi eest, mida tegelikult ei vajanud. Ta tahtis öelda, et naine ei luba enam tellida. See oli Samueli meelest piisavalt ammendav vastus, et tema piinad igaveseks lõppeksid. Muidugi teadis ta, et see pole naise suhtes aus, kuid kõigele eelnevale, mida ta sõnumite teel katsetas, ei reageeritud.
Samueli ärevus kasvas veelgi, kui ta kõrvus oma pulseerivaid südamelööke kuulis. Tal hakkas halb. Samuel asetas käe rinnale, et süda rinnust välja ei hüppaks. Tema ärevus oli jõudmas haripunkti, kui tema kõrvu jõudis järgmine teadaanne. “Vabandame, liin on üle koormatud. Proovige mõne aja pärast jälle” ütles automaatvastaja. Samuel hingas kergendunult ning lõpetas kõne. Selle asemel, et mõne aja pärast uuesti proovida, saatis ta hoopis sõnumi.
