Mare tuli koju ja teatas mehele, kelle nimi on Uku, et täna on number viie päev. Mare rääkis abikaasale oma viierohkest päevast: see algas viis minutit pärast kella viit – siis läks Marel uni ära. Ta vedeles voodis ja mõtles, mis võis teda äratada, kuni kell sai kuus viisteist. Mare tõusis, tegi omale kohvi nagu tavaliselt, vaatas siis aknast välja ja nägi, et naabrite maja ees oleva kassikuju juures on neli kassi – seega kokku ikkagi viis.

Mare sõitis tööle bussiga ja bussis oli peale tema viis inimest. Uku küsis, kas bussijuht kuulus nende viie inimese hulka või oli bussis ikkagi viis reisijat, juht ja Mare. Mare ütles, et bussijuht oli eraldi.

Siis jõudis Mare poe juurde, läks, nagu tavaliselt, tagumisest uksest sisse, pani tööriided selga ja hakkas koristama. Ühe riiuli alt leidis ta viiesendise – Mare näitas seda nüüd Ukule. Päeval käis poes palju inimesi, aga lausa kahe kliendi arve oli viis viiskümmend viis! Õhtul arvutas ta kassas oleva raha kokku ja see tuli ilus ümmargune number – tähendab, jagub viiega. Siis kustutas ta poes tuled ja avastas, et neil on tagaruumis viis lülitit. Uku küsis selle peale, et kas siis muudel päevadel on lüliteid rohkem olnud – Mare nohises ja keeldus vastamast. Ta jätkas hoopis oma teekonna kirjeldamist ja märkis tõsise näoga, et kui ta peatusesse jõudis, tuli buss täpselt viie minuti pärast ja et nende teeotsast majani on sada kakskümmend viis sammu. Mare rõhutas number viite.

Uku tõstis siis lauale viis tassi ja pani vee keema. Ta ütles, et lapsed helistasid päeval ja lubasid külla tulla – siis on ka neid täna kokku viis.