Ohtu märgati liiga hilja. Tasaselt, nagu hiiliv kiskja, liikus see puude alt avamaale, rulludes muretult üle kõrgendike ning liivaaukude, kuni kogu golfiväljak oli ühtlaselt kaetud. Vaid vesi paistis substantsi kinni pidavat. Veesilma kaldal kerkis see vertikaalse vaibana taeva suunas ning kaotas mõne meetri kõrgusel oma värvuse, jättes mulje, nagu oleks see lihtsalt õhku haihtunud. Tegelikkuses oli kõik ikka veel seal. Ja kummalisel kombel isegi mürgisem. Seda täheldati alles mõne aja pärast puudelatvu uurides. Esiteks jäid paljaks just lehtpuude ülemised oksad ning juba õige pea ilmusid pikki oksi jooksvad lõhed, mis otsest mitmeks hargnesid. Tundus, nagu mõraneks puu – justkui klaas. Lõhenemisele järgnes kärbumisprotsess.
Ent selleks ajaks, kui puud oks oksa kaupa eluvaimu kaotama hakkasid, oli kogu muu maailm juba paanikasse mattunud.
Substantsi ilmudes oli radadel vähe inimesi: kellaaeg oli hiline ja kõik kiirustasid, et sulgemise ajaks lõpuni jõuda. Substantsi kummaline värvus tekitas esmalt kahetisi reaktsioone. Oli neid, kes kartsid kohe halvimat, biorünnakut või keemiatehase leket (kuigi läheduses polnud ühtki säärast asutust). Teised aga imetlesid muinasjutulist värvilaiku, mis neid hellalt enda embusesse mässis. „Nagu suhkruvatt,” kommenteeris keegi, kui ta udujat massi naljaviluks haarata püüdis ja oma üllatuseks millisekundiks midagi pehmet oma peos tundis, kuni see ta sõrmede vahelt jälle vabadusse lipsas.
Õige pea hakkas naljatleja aga oma käel tundma midagi hoopis muud. See algas kerge tuikega käeseljal. Just nagu oleks käsi sattunud liiga lähedale töötavale gaasipliidile või tõrvikule. Siis tuli esimene tõeline ehmatus. Mehed vehkisid oma kätega, nagu oleks neid ründamas herilasparv. Ja tõesti lendles nende ümber mustjat mateeriat: kogu keha kattev karvastik hüppas peremehest lahti. Ja mitte ainult käed ja jalad, vaid ka kulmud, habemed, juuksed. Üks naine kiskus kriisete saatel peast lopsakaid oranže pahmakuid, keskealine härra puhus ühe hingetõmbega karvatuks mõlemad umbe kasvanud ninasõõrmed.
Siis pistsid esimesed ohvrid jooksu. Nad polnud kindlad, kuhu. Instinkt käskis põgeneda. Kuid juba oli liiga hilja. Kõige atleetlikumaid liigutusi teinud noormees langes kuuenda augu juures ootamatult käpuli. Ta vaatas mõistmatult oma jalgu, mis ühtäkki koostööst keeldusid. Ta püüdis end püsti ajada, kuid jäsemed olid vaid sekundiga kaotanud jõu. Selle asemel tuikasid nad üha vastikumalt, tundus, nagu tuksleksid kõik veresooned kehas ülesärritatud südamega ühes rütmis. Noormehel hakkas kõhus keerama. Ta vaatas ringi, lootes leida abilist, kuid tema vahetuses läheduses polnud kedagi. Umbes kümne meetri kaugusel oli sportliku välimusega abielupaar samuti üksteise embuses pikali vajunud. Üha uued inimesed tundsid jalgades värinad ning andusid gravitatsiooni väele. Tuiklemine noormehe kehas muutus kõrvulukustavaks. See hakkas juba rohkem kohinat meenutama. Kohutavat lärmi, mis iga sekundiga vähendas mõtlemisvõimet. Noormees tegi uue katse püsti tõusta, kuid selleks hetkeks oli jalgadele toetumine juba põrgulikult valus. Ta märkas, kuidas tema valged püksid on värvunud ühtlaselt punaseks. Väriseva käega tõmbas ta parema jala sääre üles. Mööda tema jalga jooksis just selline haav, nagu hiljem täheldati puudel ja muul flooral. Lõhe keskkoht oli ligi 3 cm lai ja selle sisemus meenutas punakat tarretist, mis südame pumpamise taktis võbeles.
Hiljem järeldati, et mõnes mõttes pääsesid kontsentreerituma mürgiga kokku puutunud puuladvad isegi kergelt, sest lehtede langemisele järgnes suhteliselt kiiresti põlemist meenutav protsess, mis värvis oksad süsimustaks, kuni nad söestunud laastudena emapuust lahti rabisesid. Inimesed pidid aga läbi käima pisut pikema protsessi.
Loomulikult oli noormehe esimene loogiline reaktsioon valada haavale vett ja see siis rätikuga kinni siduda. See oli aga viga. Kohe, kui ta pudeli haavale tühjendas, läbistas tema jalga halvav valuhoog. Verekallerdisega täidetud pragu hakkas ühtäkki servadest üles rulluma, just nagu keeravad üles niiskust saanud ajalehe servad. Mõlemad pool haava kerkisid nahasillad, paljastades rasvkoe ja vabastades teed üha rohkemale verele. Kuigi noormees püüdis seda protsessi peatuma sundida, langes temast piinlikult hooldatud murule võimas verejuga. Ja see polnud ainus koht, kust ta lekkis. Vahepeal oli läbi ligunenud ka tema polosärgi selg ja krae. Vasaku käe teise ja kolmanda sõrme vahele käristas endale teed uus pragu.
Noormees suutis vaid ulguda. Ja ta polnud ainukene. Golfiväljakul purskus enam-vähem samaaegselt kümmekond inimfontääni. Mõneti võis seda protsessi kirjeldada vulkaanipurskena. Või jäätise sulamisena. Nii mõnigi neist tegi veel meeleheitlikke katseid püsti saada, kui selle asemel vajuti oma püdelate jalgade otsa nii õnnetult, et sääreluu valju lupsuga põlveliigesest välja hüppas ja läbi järelejäänud naha otse omanikku kõhtu tungis. Mõned püüdsid mööda maad edasi roomata, kraapides üles rohuliblesid ning mulda, kuid kaotades selle käigus vaid oma küüsi. Üks eriti õnnetu härra aga suutis agooniahoos oma silma välja kiskuda. See tolknes nüüd ta käes nagu üks ebatavaliselt suur kasutatud nätsukumm.
Nahk lõpetas lahtikoorumise alles siis, kui oli terve omaniku „vabastanud”. Alles siis algas õnnis põlemisprotsess. Selleks hetkeks aga olid pea kõik ohvrid surnud. Vaid noormees suutis verest läbiligunenud silmalaugude vahelt märgata lähenevaid päästjaid, kes jooksujalu ja kanderaamidega nende poole kiirustasid. Loomulikult polnud kellelgi seljas kaitseriietust. Päästjaid tuli aina juurde. Neid oli hämmastavalt palju.
