Annika istus vaikselt kontori kööginurga tagumises sopis. Ta oli seljaga seina poole, nii ei saanud keegi näha tema telefoniekraanil toimuvat. Kuigi ega nad oleks osanud sellele mingit erilist tähelepanu pöörata, kui see ka juhtumisi oleks nende pilgu alla sattunud. Lõputult ketrav Instagrami voog klanitud, aga mitte professionaalselt töödeldud fotodega – selliseid oli maailmas tuhandeid, kui mitte miljoneid, ja veel mitu korda rohkem oli naisi büroohoonetes, kes selle visuaalse kommiga lõunatunnil aju puhkasid.
Aga Annika aju ei puhanud. Ta ei piirdunud vaid murdosaga sekundist, et pilt oma ajus registreerida ja edasi liikuda. Annika vaatas fotot tähelepanelikult, liikus järgmise juurde, siis jälle tagasi. Ta tundis, justkui oleks moondunud üleöö laisast krimisarja vaatajast krimisarjas tegutsevaks detektiiviks. Võõra meelelahutuse asemel vaatas talle vastu tema enda elu, mida polnud võimalik pausile panna. Või kas see ikka oli nii? Annika ei teadnud enam, mida arvata. Detailid olid omandanud järsku tohutu kaalu, kuid kas ta tõepoolest nägi, mida arvas, või ainult kujutas seda ette ja tõlgendas valesti? Vihjeid, tõendusmaterjali oma hirmudele?
Oma abikaasa uue töökaaslase sotsiaalmeediavoogu leida polnud raske. Või mis uus ta nii väga enam oli, pool aastat juba. Igal juhul oli ta noor. Ja fotogeeniline, või vähemalt oskas veenvalt kaamerale oma kõige võluvamat külge pakkuda. Paistis, et ta oli ka kirglik enese dokumenteerija. See kõik polnud muidugi patt. Annika otsis muud, täpsemalt viiteid Veneetsiale. Neid ta üheltki pildilt ei leidnud, ei mingeid gondleid ega kanaleid. Oli vaid klõpse restoranidest ja kohvikulaudadest, mille täpsemat asukohta polnud võimalik tuvastada. Allkirjad ütlesid lakooniliselt “#itaalia”. See aga vaid süvendas Annika kahtlusi.
“Veneetsias,” oli Joonas öelnud, kui neil läks möödunud nädalavahetusel külalisi võõrustades jutt sellele, et Itaalias olevat juba täielik kevad, ning külla tulnud Mari ja Viktor täpsustasid, kus kandis Itaalias ta komandeeringus käis, sest nende kindlat teadmist mööda olevat praegu soe ikka ainult päris lõunas. Teine pudel veini oli juba poole peal. Keelepaelad olid valla, kontroll lõdvenenud ja Joonas ütles “Veneetsias”. Siis hammustas huulde, naeris, pööras naljaks: “Misasja ma nüüd ajan?! Milanos! Mõtlesin põhjapoolsele Itaaliale, näh, kõik segamini, hahaha!”. Ega Veneetsias keegi tööreisil naljalt käi, irvitas ka Viktor. Tema ei märganud midagi, aga Annika märkas. Hirmu varju Joonase näol hetk pärast valesti öeldud sõna, ekstra püüdlikku ülevoolavat naljatamist, kuidas ta kogu aeg kõike sassi ajavat, mingit õrna närvilisust hääletoonis. Jah, Veneetsias najalt tööreisil ei käi. Ega Veneetsiat naljalt Milanoga segi aja ka. Komandeering, mis hõlmas terve nädalavahetuse, sest “reedel ega laupäeval ei olnud ühtegi normaalset tagasilennuvõimalust”?
Annika hingas sügavalt sisse. Objektiivselt võttes ei viidanud ükski pilt Veneetsiale. Paraku ei viidanud ükski selgelt ka Milanole. Ja Joonasel polnud tollest reisist üldse ühtegi pilti, mis oli tema puhul haruldane. Annika panid käed silmadele. Ta ei teadnud, mis on tõde, aga ta teadis, et ta on midagi suurt kaotanud ja see kaotus kannab nime Veneetsia.
