Mihkel tõenäoliselt ei adunud siis veel, kui väga ta Laurast päriselt sisse võetud oli. Alanud suvi tõotas tulla eelmistest kuumem nii mõneski mõttes ning Mihkel haistis seda võimalust juba kaugelt. Nad olid 15-aastased – eas, mil nii mõndagi võib juhtuda ning paljutki sellest jääb noort, elu tuuleveskitega võitlevat teismelist saatma veel aastateks, kui mitte aastakümneteks.
Erinevalt paljudest ea- ja sookaaslastest armastas Mihkel seltskonda ning viimane armastas teda selle eest vastu. Talle ei valmistanud raskusi pidada maha pikki vestlusi poemüüjate ja tänavakoristajatega – õigupoolest jäi ta selle kombe eest alalõpmata koju hiljaks ning sai ema käest kõvasti pragada. “Päris igaühega pole tarvis maailmaasju lahata!” oli ema talle ükskord kähvanud.
Aga Mihklile meeldis rääkida ja Mihklile meeldis kuulata. Ta tundus kõrgendatud huvi inimeste elu ja selle keerdkäikude vastu ning mõtles pidevalt sellest, milline üks või teine inimene on ja miks tema iseloom just selliseks on kujunenud. Vahel polnud vestlust vaja pidadagi, kui Mihkel juba teadis, kes tänaval vastutulev mees või naine on – ta võis põhjapanevaid järeldusi teha ainult kellegi ebatavalise kõnnaku, paljuütleva näoilme või peenikese armi olemasolul, ja olgu öeldud, et enamjaolt oligi tal õigus või oli ta tõele väga lähedal.
Laura istus kuumal juulikuu kolmapäeval Toomemäel, tagumik toetamas vastu pargipingi teravat seljatuge, ja sõi ennastunustavalt oma lemmikmagustoitu: vanillijäätist, mille sees olid suured šokolaaditükid – talle meeldis, kuidas šokolaad hamba all mõnusalt krõmpsus. Ent palav suvepäev oli maiusega teinud oma töö: jäätis oli enda “parim enne” Laura silmis juba kaotanud. Üle ei jäänud muud, kui otsida jäätisest lihtsalt jahutust, mitte hunnitut maitseelamust.
Alguses Laura Mihklit ei märganud: tema pilk oli suunatud kaugusse ning mõtted suvevaheajale ning temperatuurile kohaselt pausile pandud. Aga Mihkel Laurat siiski nägi, ja oli ta jõudnud tollele vaid pilgu heita, kui tuttav analüüs poisi peas automaatselt käivitus.
“Mingi 15–16 vast. Veidi kahvatu, ei viitsi rannas käia vist. Klassiõed on raudselt kõik kuskil peesitamas, too jäeti linna suve nautima. Istub kõrgel, järelikult tahab ülevaadet. Või on pink sitane. Adi tossud nagu kõigil, aga ei tundu just kõige popim tüüp. Vist. Riiete järgi ka pigem mitte. Sööb jäätist hammustades, ei limpsi – ju siis hambad kannatavad külma. Veab. Aga mis ta mõtleb? Tundub jumala tuim. Ei saa aru.”
Mihkel lebas Laurast paarikümne meetri kaugusel, suvelõõmast kõrbenud rohu peal. Tüdruku olemus näis talle huvi pakkuvat, ent ometi valmistas tavapäraselt nii lihtsana tunduva esimese sammu astumine talle seekord raskusi. Kas oli asi palavas ilmas või milleski muus – kogu julgus ja pealehakkamine oli Mihklist justkui minema pühitud. Ent ise ära minna ta samuti ei suvatsenud: vaade oli selleks liiga huvitav.
Päike pilvitus taevas pööras end aina rohkem läände ning tamme vari, mille vastu Mihkel end juba tunnikese nõjatanud oli, hakkas pöörduma. Järsku ei tundnud ta end enam salajase varitseja rollis, vaid päikesevalguse poolt paljastatuna. Ta proovis end vaikselt liigutada ning tegi sellega ootamatult palju lärmi – tõenäoliselt olid süüdi ärakoristamata kuivanud lehed tema ja rohukamara vahel, mis üksteisega kokku puutudes süüdimatult sahisesid – ning arvates, et nüüd tüdruk teda märkab, läks Mihkel korraga näost punaseks. Siiski sai sekundite möödudes selgeks, et sahin jäi tüdruku kõrvadele kuulmata. Jäätis oli otsakorral, ent mõtted näisid siiski talle veel seltskonda pakkuvat.
Ka Mihkel tundus unistavat tüdrukule seltskonna pakkumisest – see, et tüdruk nõndaviisi vaikselt kohapeal istus, ei andnud noormehele ühtegi head vihjet tema sügavama olemuse kohta. Ta üritas tundmatut tegelast kujutada ette erinevates situatsioonides või inimestega suhtlemas, ent neiu üksluine pilk ei lasknud Mihkli kujutlusvõimel kuigi kõrgelt lennata. Esimest korda elus oli ta oma analüüsiga tupikus. Ainus vasturohi pidi olema julgus kokku võtta ning tüdrukut kõnetada.
Mihkel ajas end tammepuu najal püsti ning seadis sammud tüdruku poole. Jalad näisid end ise tolle pargipingi poole vedavat, kuid kõhklus tema sees ei tahtnud sellegipoolest veel hääbuda. “Mis ma talle ütlen?”, “Äkki ta on mingi ülbik?”, “Kas peaks end kuidagi tutvustama?” – need olid vaid üksikud mõtted tuhandetest, ja kõiki neid mõtteid mõtles Mihkel ühel ja samal ajal. Aga ta pidi tüdrukule lähenema, sest mitte kunagi varem polnud ta veel kellegi vastu nii suurt huvi tundnud.
Jõudnud pargipingi kõrvale, küsis Mihkel võimalikult kiiresti: “Tohib, ma istun?”. Ning kui poiss ootas hetke, et saada mingigi reaktsioon oma piinlikult välja kukkunud küsimusele, istus Laura edasi, pilk kaugusesse suunatud, näoilme sama tuim ja mittemidagiütlev kui enne. Mihkel võttis tüdruku ootamatut vaikust nõusolekuna ning istus pargipingile nii, nagu pinkidel istumine muidu ette nähtud on, ent avastas kohe, et see asend ei võimalda tal tüdrukuga kuigi hästi dialoogi astuda: ta peab istuma silmsideme saavutamiseks väga veidras ja ebamugavas asendis, kus kael kiiresti valutama hakkab, ja tüdrukul on hoopis temale palju parem vaade, mitte vastupidi. Kurat küll.
Nüüd liigutas Mihkel end juba kiiremini: lühikese sekundi saatel võttis ta seljatoest kinni ning tõmbas end, selg ees, kõrgemale istuma. Ning see näis Laurale esimest korda huvi pakkuvat. Mihklile see väike tähelepanuavaldus meeldis – tal oli millestki kinni hakata, ja konks peitus tüdrukuga saavutatud silmkontaktis.
“Mis sa teed siin?” küsis Mihkel nüüd juba enesekindlamalt. Laura ei vastanud, ja see oli Mihklile halb üllatus. Eestlane tavaliselt midagi ikka vastab, kui talt küsitakse, mi-da-gi-gi – miks ta nüüd siis vait on? “Tulid jäätist sööma?” pöördus poiss Laura poole uuesti.
“Võib-olla,” vastas Laura talle ükskõikselt. “Võib-olla?” pilkas teda Mihkel nüüd juba kelmikamalt. “Endal on T-särk šokolaadi täis, ja siis ütled, et võib-olla.”
Arvates, et Laural hakkab selle “avastuse” pärast piinlik, tundis Mihkel end nüüd võidukana. Järsku õnnestub tal tüdrukut veel lahti muukida – see värav oli juba peaaegu et irvakil.
“Ma tean, ja mis siis?” vastas tüdruk, nüüd juba Mihklile sügavalt silma vaadates. Ning piisas sellest lühikesest viivust, mil nende pilgud Toomemäel kohtusid – Mihklile sai sel juulikuu kolmapäeval selgeks, et tõesti, kõik võib olla.
“Ei midagi,” ütles Mihkel pärast hetkelist pausi, mis ta oma mõtete seltsis veetnud oli. Tüdruk meeldis talle – selles polnud kahtlust. Aga miks, sellele ta oma peas vastust veel ei teadnud. Järsku andsid sellest tunnistust kõik need vastamata küsimused tema peas, mis ühest küljest teda närvi ajasid, kuid teisest küljest liimised teda aina rohkem jäätist söönud Toomemäe maagilise olendi külge, kelle nime ta veel ei teadnud. Aga kas see oligi üldse tähtis?
Vaikus oli nüüdseks kestnud juba paar-kolm minutit. Mihklit ärritas, et tüdruk polnud näidanud üles vähimatki huvi temaga suhelda või vestlust jätkata. Tavaliselt suutis ta inimeste häälepaelad lukust lahti keerata veidi kiiremini – piisas vaid paarist suunavast küsimusest, kui vestluse kuum kartul oli kavalalt intervjueeritava kätte veeretatud. Ent Laura jäi sellest veeretamise ringist väljapoole. “Võib-olla ongi ta selle jaoks liiga kõrgel?” mõtles Mihkel endamisi, kui otsis sõnu, millega halvasti alanud partiid kuidagi veel päästa.
“Miks sa rannas ei ole?” üritas poiss nüüd dialoogi avada. “Liiga palav on,” oli kiire ja lakooniline vastus. “Nojah, aga, ma ei tea, sõbrannadega oleks ikka toredam ju kui siin niisama passida?” Nüüd sai küsija hoogu aina juurde.
“No võib-olla saaks, aga võib-olla ei saa ka,” kähvas tüdruk talle vastuseks. “Mis mõttes?” ei saanud poiss päriselt pihta. “No ei ole selliseid sõbrannasid, ja tegelt ei taha ka, et oleks,” sõnas Laura nüüd juba läbi mossitamise. “Selge,” pani Mihkel oma mõttelisse märkmikusse kirja, “seda teemat edaspidi mitte puutuda.”
Jälle saabus vaikus – seesama veider paus, mis on kahe inimese tutvumise alguses niivõrd piinlik ja pingul nagu uued keeled, mis kitarrile värskelt peale tõmmatakse, ent mis ajapikku olukorraga harjudes ja painduvamaks saades enam nii kiiresti häälest ära ei lähe. Jah, see vaikus oli tõepoolest täis pingeid ning Mihklil oli raske sellega leppida. Küsimused ja katsed vestlust enda kasuks pöörata olid otsa saanud. Tüdruk nägi teda läbi: võib-olla tõesti küsis Mihkel neid küsimusi vaid selleks, et enda uudishimu rahuldada, kuid mitte selleks, et teisest inimesest päriselt sotti saada.
Ootamatult avas aga tüdruk oma väikese suu. “Mis sa ise siin teed, kus su sõbrad on?”. Mihkel ehmatas end melanhoolsete mõtete unelusest ärkvele ning mõistis, et talle on antud veel viimane võimalus. “Suurem osa on kuskil maal ja laagris, mõned on reisimas,” alustas ta ettevaatlikult.
“No ja sina?” küsis Laura nüüd juba poisile otse silma vaadates. “Mina? Ma naudin siin enda vaheaega lihtsalt, ma ei tea… Jalutan linnas, käin ujumas ja muidu puhkan. Inimestega räägin, noh, nagu vahepeal,” kirjeldas Mihkel.
“Milliste inimestega?” päris Laura nüüd juba suurema tähelepanuga. “Sellistega nagu sina: huvitavatega,” proovis Mihkel õnne. “Huvitavatega? Seda sõna üldiselt positiivses võtmes ei kasutada,” turtsatas tüdruk vastuseks.
“Võib-olla ei olegi see positiivne sõna,” kasutas Mihkel nüüd Laura poolt talle ulatatud relva. “Aga võib-olla on. Kunagi ei tea. Enne, kui ei küsi.” Laura vaatas Mihklit nüüd veelgi kõrgendatud tähelepanuga. Sellel poisil oli tõsi taga, ja see tõsidus oli siiras. Võib-olla toob see suvi nende mõlema jaoks midagi, millest neil kummalgi veel tänaseni aimu ei olnud?
Mihkel tõenäoliselt ei adunud siis veel, kui väga ta Laurast päriselt sisse võetud oli. Nüüd hakkas see talle juba selgemaks saama. Võib-olla oli see vaikus, mis tüdruku lahti muukis – sellist žanri polnud ta varem inimestega vesteldes veel viljelenud. Kuid järsku polnud vestluspausid enam piinlikud. Raekoja platsil algas kellamäng. Laura ja Mihkel Toomemäe pingi seljatoe serval kuulatasid ja kuulasid. Nende vahel oli vaikus.
