Tere, Mari-Liis!

Olen rõõmu ja kurbusega peole tulemas ning kuna teilt tuli nii kena kiri mälestuste kogumise kohta, siis hakkasin minevikku meenutama ja midagi hakkas nagu meenuma ka.

Saadan ühe mõttekillu teele.

Oli 2007. aasta novembrikuu. Eesti Teatri Agentuuri dramaturgina külastasin Londonit oma elu esimest ja siiani ka ainukest korda, et hoida silma peal uuemal näitekirjandusel ja vaadata teatrit. Siret Campbell, toona veel Siret Paju, õppis Londonis ning kuigi meid sidus huvi dramaturgia vastu, polnud me veel kunagi kohtunud. Leppisime koos kolleegist teatriteadlase Madli Pestiga, kes samuti samal ajal Londonit külastas ja kellest hiljem sai mh Drakadeemia õppejõud, kokku, et kohtume kolmekesi Tate Moderni uusimal näitusel. Kohtumispaigaks oli “pragu põrandas/Doris’s crack”. Ja tõesti – maailmakuulsa näitusemaja fuajee betoonpõrandasse oli lõhestatud 167 meetri pikkune ja paarikümne cm laiune lõhe: https://en.wikipedia.org/wiki/Shibboleth_(artwork). Installatsiooni autoriks kolumblanna Doris Slacedo. Mäletan seda ruumilõhestavat kogemust siiani – peas kerkivaid küsimusi piiridest, nende tõmbamisest ja ületamisest, eraldatusest, purustustest, haavadest ja nende paranemisest (täidetud pragu on siiani alles ja külastajatele näha). Mõjus dramaturgiliselt hästi.

Pärast seda suundusime kolmekesi jõeäärsesse kohvikusse, mille nime mäletab ehk Siret, sest minu meelest valisime kauni vaate ja mõnusa meeleoluga koha tema soovitusel. Sel korral rääkisimegi omavahel esimest korda Sireti mõttest luua Eestisse näitekirjandust arendav kool. Rõõmsamat ja ootusärevamat vestlust annab ette kujutada, sest olime kindlalt veendunud, et seda oleks väga vaja. Sireti tegi oma plaani teoks ja rõõm, et Draamakirjanike Akadeemia (DRAKA) esimene kursus oli seotud ka Eesti Teatri Agentuuri kontoriga Väike-Karja tänavas. Taotlused Eesti Kultuurkapitalile ja Eesti Rahvuskultuuri Fondile sai esitatud kahasse Eesti Teatri Agentuuriga. Toonaseid arvenumbreid vaadates meenub, et Eestis kehtis siis veel viimaseid aastaid kroon. Vahepeal on palju muutunud. Drakadeemia on suureks kasvanud ja eesti näitekirjandus seeläbi tublisti tugevnenud.

On aeg edasi liikuda.

Kohtumiseni homme!