Paar nädalat enne jõule. Pere tuleb fotograafi juurde. Ema, isa ja kolmeaastane laps. Pere riietus on pea et pidulik, emal tugev meik, lapsel kohev punane satsiseelik ja punnis suu. Isa mõte veidi mujal, pilk aeglane. Emast on aru saada, et nad on hiljaks jäänud. Kiirustades püüab ta endal ja lapsel üleriideid seljast võtta ning viskab tummalt seisvale isale teravaid pilke.

Fotograaf ütleb mõned rahustavad sõnad, kinnitades, et kõik on hästi.

Kontsakingades ema tipib fotostuudio suure peegli ette ning kurdab ilma üle, mis on tema soengu sassi ajanud. Naine vaatab küsivalt fotograafi poole ning uurib, kas valida pigem tugev punane huulepulk või hoopis kerge läige, lisades kohe, et nagunii ei näe ta pildi peal kunagi ilus välja.

Fotograaf esitab mõned täpsustavad küsimused stiilis “kas peale perepildi soovivad ema-isa endast kahekesi ka pilti teha?”.

Ema vastab väga kiires tempos vadistades, hädaldaval toonil: “Mina ei tea. Mis me ikka kahekesi? Kõik teevad rohkem nagu perepilti.”

(Vahepeal mehele) “Noh, mis sa seisad seal? Sätid end ka valmis või? Juba jäime hiljaks!

Sinu poolest võiks muidugi perepilt üldse tegemata jääda. Aga ma ütlen, see on traditsioon! Kõik teevad! Sõbrad sul juba postitavad, on ju, ja soovivad rahulikku jõulukuu algust! Meil jääb ikka viimasele minutile, jah.”

(Fotograafile) “Laps on magamata! Jonnis terve päeva, noh. Just täna. Täitsa võimatu. Eile viskas tal mingi allergia üles, no vaata, suu ümber punane rant ja hõõrub ka sealt veel … Sügeleb vist. Kas seda saab ära võtta või?”

(Lapsele) “Issand, kust sa selle šokolaadi nüüd leidsid?! See vana sealt autost, ah? Appike, seelik üleni koos ju! Kas sa üldse ei vaata, noh? Uskumatu, kust salvrätti saab? On siin? Paberit? Pesema kohe! Käed koos kõik, ja nägu …”

(Fotograafile) “Me jooksime, et mitte hiljaks jääda, eks? Aga no see Tallinna liiklus, täitsa kohutav! Lihtsalt seisab, kohe kui esimene lumi maas. Ja siis pole parkida kuskile! Tahtsin veel kuuseoksa kaasa tuua, aga ei jõudnudki enam. Hea, et meikari juurde jõudsin. Ma ei tea, kas see üldse sobib, mis ta tegi? Liiga palju põsepuna, kas ei ole? Ma ütlesin küll, et pane soojem toon, aga ta ikka valis selle beebiroosa. Minu enda meikar haige, eks ole, leidis aja, mis! Mingi viirus jälle, no viimasel hetkel hüppas alt ära, siis ma õnneks sain teise juurde, aga ega see pole see. Päris algaja küll polnud, aga … No ma ei näe enda moodi välja üldse … Küüned jäid tegemata! Kas oleks võimalik see üks sõrm, kus lakk on maha tulnud, pärast piltidel ära fotošoppida? Saab parandada ilusti, eks ole? Või kas saab mul maniküüri üldse punaseks värvida? Ma vaatan praegu, et see on ju täitsa vale toon! Ja tahtsingi öelda seda ka, et mul siin põsel sünnimärk, ma seda küll ei tahaks, nii häirib, selle laseks ka ära võtta. Kortse ka vähemaks, on ju? Mul sõbranna käis teie juures, pärast vaatasin, et piltidel nii kena, loomulik, ega ta muidu ei jää eriti hea. Aga seekord küll õnnestus. Ma sooviks ka ikkagi. Viimati said pildid tehtud viis aastat tagasi, no seal olin kõhnem muidugi, aga veidi saab ju nüüd kokku võtta eks – just siit käsivarrest, siit õlast allapoole kipub lai jääma piltidel, seda võiks küll vaadata, et pärast šoppata kokkupoole …

Nii, mismoodi me teeme? Ah et lapse portree kõige enne? Ta on ju nii mossis, ma ei tea miks just täna on vaja jonnida, kui emme palub natuke koostööd, ah?”

(Lapsele) “Tütrekene, ole nüüd hea, istu nii, et seelik püsib paigal. Ma sätin nii, et need plekid ei paistaks. Oota, istu nüüd, ei lähe issi juurde, istu nüüd siia, noh! Okei, nii, jah. Vaata, mis fotograaf teeb, vaata sinna, naerata ka. Misasja sa teed? Mitte nii, mis grimass noh, naerata loomulikult! Ilusti! Nii, et kikud paistavad! Jäta, nii pole vaja! Ei, ei! Ole loomulik, mis sa kössitad. Nii ei ole üldse ilus, kuuled, nii sa jääd nagu mingi õudne. Misasja sa teed?”

(Fotograafile) “Mina ei tea, lootusetu. Kuidas teised pered saavad nii, et pildid on kõik kenad? Uskumatu, ma vaatan Facebookis ja no nii ilusad on need teil. Me tahaks ikka ka samamoodi, eks ole? Mis te arvate, kas saame täna tehtud midagi? Ega kellelgi siin tuju pole. See fotosessiooniks sobiva aja leidmine ja kokkuleppimine oli juba niisugune peavalu, siis meikar, eks ole, siis mõtle, mis selga panna, onju, ei taha ju täpselt samamoodi nagu teistel, eks? Aga et oleks ilus, nii nagu ikka perepilt peab olema, eks ole? Kunagi vaatame, näe, kus oli ilus aeg! Aga no kiire, kiire – iga nädal rallid, eks, tööle ja poodi ja lasteaeda ja trennidesse ja siis keegi haige ja no nii see läheb. Mul oli plaan juba suve lõpus aeg bronnida, aga näe ikka viimasel minutil, nagu jõulukinkidega ka. Issand, kas me pildid saame ikka enne jõule kätte? Mul on raudselt vaja vanavanematele! Venna pere tuleb ka oma piltidega, ma ei saa ise ilma minna! Kas te jõuate ikka selleks ajaks ilusti töödelda? Mul on väga oluline, et kõik oleks korrektne! Ja l o o m u l i k!”