Mihhail räntsatas tugitooli. Pilk suunatud terrassil pidutsevale seltskonnale, õngitses ta pintsakutaskust sigaretipaki. Ta keerutas ühte sigaretti mõtlikult sõrmede vahel.

“Toas ei suitseta,” ütles Priit esimese asjana, kui terrassilt tuppa astus.

Mihhail üksnes muigas, läitis sigareti ja naaldus tugitooli, pilk ikka eemalviibiv.

Priit kohmitses baarikapi juures. Ta pani diivanilauale kolm klaasi ja pudeli pruunikaskuldse joogiga.

“Viskit?”

Mihhail vaikis.

Üks hetk ebalust ja siis valas Priit kahte klaasi sõrme jagu jooki. Klaas pihus, istus ta diivanile ja jäi Mihhaili eeskujul vaikselt ootama.

Majauks kolksatas. Kontsad klõbisesid parketil, kui viimane tulija tuppa astus. Kaunilt maniküüritud käsi puudutas tugitooli seljatuge ja siis õrnalt Mihhaili tumedaid juukseid.

“Nii et meie võit?” küsis naine pehmelt, viskipudelit märgates. Kui ta pilk haaras Mihhaili sõrmede vahelt tõusva sigaretisuitsu, kortsutas ta kulmu ja jätkas: “Või hoopis kaotus?”.

Mihhail kehitas õlgu. “Ma ei oodanud sel aastal võitu.”

“Aga mille nimel me siis pingutasime,” pahvatas Priit. “Poolte erakondade valimiskampaaniad olid meie rahastatud, rääkimata…”

Mihhaili käeliigutus sundis ta vaikima. “Sina ei pea mulle ütlema, keda me määrisime ja kui palju sellele raha kulutasime. Energia kallinemisele ei ole kiireid mustvalgeid lahendusi. Ma ütlesin kohe alguses, et see asi võib võtta aega. Kui see sind ei rahulda, siis võid mängust välja astuda.”

Priit põrnitses viskiklaasi oma käes. “Vabandust. Lihtsalt, ma arvasin, et… Kõik märgid olid meie kasuks,” pomises ta.

Mihhail poetas sigareti tuhatoosi ning võttis viskiklaasi.

“Niisiis. Suures plaanis me kaotasime. Anname nüüd võimaluse võitjatel end tõestada. Marit, räägi Priidule, kuidas me edasi läheme.”

Marit, kes oli seni terrassiaknast välja vaadanud, pööras nüüd ringi. Ta istus diivaniservale ning asetas käed sülle. Ta hääl oli mahe, kui ta kordamööda Mihhailile ja Priidule otsa vaadates plaani selgitas.

“Suures plaanis me kaotasime, kuid väikeses plaanis oleme saanud siiski ka mõned võidud. Nendest piisab. Puit hakkab maksumaksja abiga liikuma elektrijaamade ahju.”

Priit niheles ja torkas siis vahele: “Aga uus valitsus…”

Marit naeratas. “Tegu on grupiga, kellega ausalt öelda pole mõtet rääkidagi. Nad võivad püüda otsust muuta, kuid me saame seda takistada. Meil on õnnestunud koguda piisavalt materjali, mis sunnib neid tegema meile sobivaid otsuseid. Kui sellest pole kasu, siis õigusosakond on valmis andma hagi kohtusse. Õigusruum on meile soodne ja kohus ei jõuaks otsuseni enne järgmisi valimisi nagunii.”

Mihhail noogutas. “Sina, Priit, pead ainult hoolitsema selle eest, et põleks just meie puit ja meie jaamades. Ja et su raamatupidajad kasseeriksid sisse iga sendi toetust, mille valitsus on välja lubanud. Marit ütleb sulle, millal on aeg koguseid vähemaks tõmmata. Mina hoolitsen kõige muu eest.”

Priit noogutas ning avas suu, nagu tahaks midagi lisada.

Terrassilt tungis tuppa purunevate klaaside klirinat ja kiljumist.

“Priit, sul on vist aeg minna ja kord majja luua.” Mihhail naeris ja viipas käskivalt käega. “Paistab, et peoperemees on liiga kauaks eemale jäänud.”

Ta tõusis Priidu vastust ootamata tugitoolist ja haaras Mariti käevangu. “Meil on aeg minna. President juba ootab.”

Lahkujatele järele vaadates segunesid Priidu hinges pettumus ja joovastus. Ta oli panustanud kiirele võidule, kuid pidi nüüd asjad ümber mängima. Tal oli vaja jääda võitjate poolele, ning selleks pidi ta jääma elektrijaama etteotsa. Tuli olla valmis suurte rahade nimel kannatama. Mihhail ja Marit ei teinud saladust, kui kalliks läheks talle see, kui ta jääks kaotajate sekka.