Kultuur on dünaamiline inimloomingu üks nähteid. Tema elemendid on pidevas liikumises neid kandvate inimeste, esemete ja informatsiooni liikuvuse kaudu. See väljendub rahvuskultuuri määras ja muutub ajaga igas indiviidis suurenedes, vähenedes või teisenedes. Teatav osa ühiskonnast teeb selleks oma loova pingutuse. See loov tuumik on kultuuri säilitajaks ja korrastajaks ning peamiseks uute kultuurielementide lätteks. Selleks vajame muuseume, raamatukogusid, arhiive jm.. Tuumiku loomingulisest panusest olenevad kõik loovad ja korrastavad nähted omariikluse säilimisel ning uuenemisel. Näiteks eestlus ärkamisajal.
Eestlus on üks väheseid kultuure, mis juba aastaid paistab silma usuga oma rahvusluse jõusse ja lootusega helgemasse tulevikku. Eestlane olla olevat midagi väga erilist. Vajame uusi arusaamu, mis aitaksid vähendada poliitilist sisehõõrumist ja sallimatust teisitimõtlejate vastu. Ees ootab püsimise ja kasvamise tee. Ja alguses pole olnud sellist loojat, kes oleks öelnud: saagu eesti rahvas, olgu eesti keel. Me ei tea, kust me oleme tulnud. Kas oleme põlvnenud sumerlastest või oleme valged juudid. See on ajaloo müsteerium. Ka eestlus loob end ise, see on loov eestlus. Loomulikult käivad tihti käsikäes kõrge eestluse määr ja tugev rahvusliku kuuluvuse tunne.
1990. aasta mais tõstatati ühes telesaates küsimus: “VIRUMAA VAIMSUS?”. Kokkuvõtvalt: vaid vaimsus võib Virumaa päästa. Ei piisa raha, kui seda mõttetult raisatakse. Ei piisa spetsialiste, kui neid mõttetult muserdatakse. Eestimaa peab saama vabaks loovale vaimule. Vaid suisa plahvatuslik haritlaste juurdekoolitamine ning siin töötavate toetamine võib tagada edu vaimuvallas. Talupojamõistus tuleb ühendada südametarkusega. Suure sündimiseks on tänuväärseim hoiak: kogu maailmakultuuri tundmisel põhinev avatus ilmutuslikuks teadmiseks, mis on kõrgeim.
Inimkonna praeguseks probleemiks on ellujäämine, eestlaste jaoks samuti, olgu või võtmesõnaks iseseisvus. See on ontoloogiline probleem : inimese ja Jumala vahekord. Ebakindlust põhjustab tänapäeval hirm ja usu puudumine. Läbi sajandite on usk eestlasi aidanud püsima jääda. Esimese Vabariigi ajal sai üks naisprohvet sõnumi, et vaenlane anastab Eesti ilma ühegi pauguta ja lahkub sealt ilma ühegi pauguta. Nii läkski.
Mõtlema panevad Juhan Liivi prohvetlikud sõnad: “Sa oled kui Iisrael vanast, oh, mu isamaa! Kui Iisraeli prohveti päevil, seesama viisiga. Sa oled vintsutatud, just nagu Iisrael ka. Sind kõrge Looja kaitsku, ja olgu sinuga. Sa oled kui lille palve, kui vaikne armas aim. Sa oled kui lille palve, kui uinuja õie vaim. Ma lillesideme võtaks, sind köidaks sellega ühte, oh õnnetu Eestimaa”.
Number 7 on vaimuliku perfektsuse arv. Ja see on ka number, mis seob Tallinnat Jeruusalemmaga. Tallinn sai linna õigused 15. mail 1248. a., päeval, mil linnale kinnitati Lüübeki õigus. Iisrael koos Jeruusalemmaga kuulutas end pärast aastasadasid kestnud pagulust jälle iseseisvaks 14. mail 1948. a. 15. mai 1948 oli esimene päev olla täiesti vaba, Jumala imena, ajaloo tuhast tõusnud Iisraelile. Ja seda päevapealt 700 aastat pärast Tallinna linnaks saamist.
Kõik ilmakaared Piiblis on nimetatud Jeruusalemma järgi. Tulles mööda meridiaani Jeruusalemmast põhja poole, läheb see Moskva ja Peterburi vahelt läbi põhjala üksindusse. Kas Eestimaale? Kas suure kuninga linna kaugel põhjas? (Psalm 48: 2-3). Siioni mägi võib olla ülekantud tähenduses. On ju Tallinn “mägede” poolest rikas : Mustamägi, Õismägi, Lasnamägi, Tõnismägi, Rahumägi, Pärnamägi, Toompea mägi.
1219. a. vallutasid Tallinna taanlased. Oli juhtunud suur Jumala ime, nimelt sõjaleeri oli langenud punane valge ristiga lipp. Nagu Kolgata rist – valge rist punasel taustal. Tallinnat nimetatakse ka Taani-linnaks, Talle-linnaks ja õigeusu traditsioonis Kristuse-linnaks (Christopolis). Ootame uut, taevalist Jeruusalemma.
SUURED SÜNDMUSED ON VEEL EESTIS EES.
