Enrico lood sündisid 2020. aasta aprillis, kui olime kõik Covidi tõttu kodukontorites. Töötugitoolis istudes jäin silmitsema aknast paistvat poolkorrustega naabermaja ning siis tekkis „loovkirjutamisharjutus“ endale ja paarile drakadeemikust sõbrannale. Igal hommikul tuli kirjutada etteantud teemal peatükk suvalise võõra elust.

*

Kes ta on?

Mees, 42. Nimi on Enrico. Elab korrusel „neli ja pool“. See on veider poolkorrustega maja. Korter on väike, umbes poolteist tuba ja köök. Või siis ateljeekorter, nagu ta seda ise nimetab. Toas on jooksurada, sõudeergomeeter, velotrenažöör ja viis komplekti hantleid. Voodi on ka. Kaks korda kaks meetrit. Ta nimetab seda ka trenažööriks ja naerab siis õõvastava häälega oma signatuurnaeru, mis on oktaavi jagu kõrgem kui võiks olla. Tal on vuntsid, sest movember on tema arvates cool-kuu. Kõik mida ta kannab, on sildiga Dolce & Gabbana ja küll nemad juba teavad, mida mehel vaja on. Eriti suur on tal trenniriiete kogu. Viimase ostu üle on ta eriti õnnelik. See on džemper, mille kõhul on suur kiri „Choose me“ ja 50ndatest pärit kaunitar. Õnneks ei olnud eriti kallis. Ainult 514 eurot. Väärt kraam ikkagi. Eriti meeldivad talle varrukatel olevad roosid. Tõeline mees julgeb roosid välja kanda!

Lemmikloom

Oma lemmikloomast räägib Enrico väga palju. Kõigile, kes kuulata jaksavad. Tema iPhone’is on lemmikukesele pühendatud piltide kataloog, Facebookis ja muidugi ka Instagramis. Tal on Charyty Blanche Mimosa pärast mure. Pärast lahkuminekut jäi Charyty Blanche Mimosa emme juurde. Täpsemalt, Enrico üle-eelmise tüdruksõbra Christelle Evita juurde. Neil on küll jagatud hooldusõigus, kuid see bitch ei anna pisikest tema juurde kokkulepitud aegadel. Küll on tal juuksur, siis maniküür, siis massaaž, siis personaaltreening. Ikka Mimosakesel, sellel mõrral muidugi ka. No ja pisikese heaolu pärast pole ju Enricol millestki kahju. Ainult, et kohtuda saab ta pisikesega üha harvemini. Mimosake võeti perre siis kui Enrico oli Christellega koos elama hakanud, kolmesaja ruutmeetrises üürimajas Viimsis. Uus kodu, uus pere, nunnu lemmikloom. Ideaalne ja loomulikult ilus perekond. Mimosake oli pooleaastane kui nad lahku läksid. Christelle uus elukaaslane üüris viiesaja ruutmeetrise maja, mis asus neist ühe minuti autosõidu kaugusel. Ühel päeval Christelle läks lihtsalt sinna ja tagasi enam ei tulnud. Enricol on loomulikult 700-seeria BMW, selle aasta mudel. Christelle uus tropp sõidab Audiga. Neli nulli ees ja üks roolis. Oma nalja peale naerab Enrico tavapärasest kõrgemal sagedusel. Peale Christellega lahkuminekut kolis Enrico vanatädi korterisse, mille viimane oli talle pärandanud. Lastetu vanaproua oli Enricost oma ainsa pärija teinud. Nüüd siis elabki Enrico korrusel „neli ja pool“. Ahjaa. Kes see lemmikloom siis on? Mimosake on puhtatõuline Vene toiterjer, eksklusiivse, koorekohvi värvi karvaga. Enrico meenutab härdusega, kuidas nad 1600 eurot maksnud tupsukese koju tõid. See polnud niisama suvaline koerabeebi, vaid Christelle sõbranna ema sõbranna ema terjerikese otsene järeltulija. Enrico teab, et tõug tuleb puhas hoida. Koerabeebi nuttis ja tema, Enrico toitis pisikest öö läbi lutipudelist. Sest tõelised mehed lasevad oma naisel magada ja võtavad rasked kohustused enda kanda!

Töö

Enrico on ärimees. Brändiriided, kasutatud autod, alkohol, pürotehnika ja loomulikult lemmiklooma toit. Selle viimase kaubaartikliga hakkas ta tegema siis kui perre tuli Mimosake. Loomulikult ei olnud poes piisavalt head bränditoitu, mida väiksekesele suhu pista, seega asus ta kiiresti viga parandama. Tuleb tõdeda, et peenemat sorti imporditud koera- ja kassitoidu suhtes on kohalikud leiged, 50 euri 50 grammise topsikese eest ei ole ju palju küsitud. Enrico ei mõista inimesi, kuidas võib olla oma lemmiklooma suhtes selline ükskõiksus ja armastuse puudumine. Parem siis juba mitte lemmikut võtta, kui peab tema ninaesise mingist suvalisest toidupoest ostma. Ühe kaubamaja peale on Enrico eriti kuri, ta ei ütle, millise. Kui ta oma glamuurset lemmikloomatoitu neile müügiks pakkus, hakkas poe juhataja niimoodi naerma, et pidi jalad ristis pingutatult istuma, kuni Enrico ära läks. Temast see juhataja-tibi sinna naerma jäigi. Millisest suurepärasest tootest nad ilma jäid. Ja need teised ka. Need, kes viisakalt tänasid, et puudub huvi. Kõik kuulsused maailmas ostavad seda oma lemmikutele. Enricol ei ole need nimed praegu meeles, aga kõik nad on A-klassi kuulsused, kuidas siis teisiti. Kasutatud autoga Enrico ise ei sõida, tema ostab oma autod esindusest, igal aastal uue BMW. Kasutatud autode müük on kaval äri. Enrico oma saladust ei reeda, aga ta teab, kuidas asjad käivad. Alkoholi müügiga on praegu veidi jamasti. Enrico ise ei joo, aga ta teab –  mida kallim, seda parem. Millegipärast on tema klientuur väikesevõitu. Matsirahvas ikka ei oska peenemast napsust lugu pidada. Pürotehnika müügist ei taha Enrico rääkida. Tal olid selles osas väikeses sekeldused politseiga. Loomulikult toob Enrico paljude muude brändide kõrval maale ka oma lemmikut, Dolce & Gabbanat. Kusagilt Aasiast, otse tehasest. Oma äripartneritest Enrico ei räägi, biznes-saladus, nagu ta ütleb. Kaup läheb nagu soe sai. Enda D&G firmakad ostab ta neli korda aastas Londonist. Tegijat ärimeest tunneb ikka õigete brändiriiete järgi!

Suhted

Oma vanematega Enrico eriti ei suhtle. Isa nimetab teda logardiks ja päevavargaks. Enrico ei saa aru, miks. Ta on ju ärimees, tegija ärimees. Mõned sekeldused siia-sinna, aga kas siis sellest tasub nii suurt numbrit teha? Kõigil on tagasilööke, see on osa ärist. Enrico teab, et ühel päeval tuleb aeg, kui ta isale tõestab, et on tegija. Millal see aeg tuleb, seda Enrico ei tea. Emaga näeb Enrico korra kuus, siis kui ema pojakesele 500 eurot poetab, ikka peopessa, nagu Enrico oleks alles väike poiss. Ema käib õhtuti koristamas, et pensioni kõrvale lisa teenida, et oleks iga kuu, mida pojale pihku poetada. Täpselt nii palju ta kätte saabki, 500 eurot. Palju tal pojakesele anda pole, aga abiks ikka. Noortel on suured väljaminekud, talle pole enam midagi vaja. Naised. Kõige pikem suhe oli Enricol Miaga, siis kui ta käis põhikoolis. Nad olid Miaga paar terve seitsmenda klassi. Kui nende suhe lõppes, siis jäi Enrico veel aastateks seitsmendasse klassi. Mia läks kaheksandasse klassi, siis üheksandasse klassi, siis gümnaasiumi ja nüüd on Mia doktor. Seda otseses tähenduses. Mia õppis androloogiks. Enricol oli üks probleem, millest ta ei taha rääkida, piinlik lugu. Perearst andis suunamise. Kui ilus naisarst käskis püksid maha võtta, siis kaotas Enrico pea. Tal läks ikka mitu minutit, et aru saada, et asjaks seekord ei lähe, vaid see on osa protseduurist. Ja et tegemist oli Miaga, sellest sai ta aru alles siis kui ta kabineti ukse enda tagant kinni oli pannud. Järgmine kord läks Enrico teise arsti juurde, emotsionaalsetel põhjustel. Christelle kohta ütleb Enrico vaid ühe sõna: „mõrd“. Christelle tegi talle ikka väga palju haiget, no ja Mimosakese jagatud hooldusõigusest ta ju ka kinni ei pea. Naisi on Enricol palju olnud. Nagu tähti taevas. Seekord on Enrico signatuurnaer võrgutava alatooniga. Kunagi tahaks Enrico naist ja lapsi, kohe viite last, aga millal, seda Enrico ei tea. Kunagi, siis kui on õige aeg. Siis kui ta on umbes kuuekümnene, aga siis ei saa naine olla päevagi vanem kui kolmkümmend. Vana naist Enrico ei taha!

Probleemid

Enricol ei ole probleeme. Vähemalt ei pea ta tekkinud probleeme enda omadeks. Võtame näiteks naabrid, kellele ei meeldi Enrico korterist kostuv teknomuusika ning nad nimetavad seda ükshaaval ja karjakaupa probleemiks. See ei ole ju Enrico probleem. Päeval trenni tehes peab olema õige feeling ja just korralik vali muusika annab selle õige tunde. Öine trennimaraton nõuab veelgi rohkem power’it. Enrico juba teab. Ta ei saa aru, miks naabrid talle öösel pidevalt politsei kutsuvad. Ta ei tee ju mitte midagi muud kui trenni, tavaliselt koos ilusate naistega, mõnikord ka üksi. Naistega on muidugi parem. Enrico jääb mõtlema. Või siis parkimine. Välisukse ees on kollasega märgitud koht, kuhu tema BMW täpselt ära mahub. Naabrid nimetavad seda probleemiks. Koht on mõeldud operatiivautodele, mitte Enricole. Enrico on seal juba paar kuud elanud ja pole veel ühtegi operatiivautot näinud. Niikaua kui neid ei ole, saab Enrico seal rahulikult parkida. Või siis kui Enrico poes käib, paneb ta oma BMW alati invakohale. Kus siin probleem on? See on ju tühi ja miks peaks hea koha raisku laskma. Poe turva ütleb alati, et see on probleem ja lubab politsei kutsuda ning küsib ähvardaval häälel, et mis siis saab kui invamärgiga auto soovib sinna samal ajal parkida. Enrico küll selles probleemi ei näe, eks nad siis ootavad pisut, kaua ta ikka poes käib, tunni või paar. Enrico ema ütleb, et see on suur probleem, et poeg isaga ei räägi. Enrico ei saa aru, kus nüüd siin siis probleem on. Isa ei taha temaga rääkida ja tema ei taha isaga rääkida. Mis see ema ka meeste asjadest teab!

Veider olukord

Enrico ei taha sellest rääkida. See juhtus paar suve tagasi. Enrico üüris ühelt sõbralt luksuslikku katusekorterit. Ikka selleks, et tibidele muljet avaldada. Oli soe suveöö. Eiks, Enrico parim sõber ja võitluskaaslane, korraldas linna kuumimas ööklubis võimsa poissmeeste peo. Ta oli Enrico suureks kurvastuseks otsustanud abielluda selle halli hiirekesega, kellel olid rikkad ja kuulsad vanemad. Enne igava elu algust tuli vanadel semudel idee maha pidada üks üle linna poissmeeste pidu. Mingi kamp tšikke pidasid samas kohas pruutneitsite pidu. Enrico süda jättis lööke vahele, kui ta nägi korraga kahtteist blondiini, kõigil jalas mustad tikk-kontsaga lakkrihmikud, mustad võrksukad, punased liibuvad minikleidid ja ees mustad pitsmaskid. Elu parim pidu. Lõpuks õnnestus hommikul Enricol üks maskis kaunitar endaga kaasa rääkida. Enrico oli igati valmis tegema tugevat hommikutrenni. Kuid selleks, et kaaslannat endaga samale lainele saada, otsustas Enrico korraga, et parim avang on ekskursioon korteris, aadamaülikonnas, ees daamile kuulunud mask. Tema tee viis ka avarale katuseterrassile. Ei olnud ta just kaugele jõudnud, kui blondiin sulges seestpoolt ukse, lehvitas Enricole ja lahkus. Enrico vaatas alla ja nägi kuidas blondiin minema jalutas, kingad näpu otsas, paljajalu, ise telefoniga rääkides ja seejuures hüsteeriliselt naerdes. Enricol ei olnud naljakas. Võimalusi terrassilt lahkumiseks oli kaks. Läbi avariitrepikoja tänavale, mis ilmselgelt ei olnud hea idee, või üle napi piirdeaia naaberkorteri terassile. Viimasel juhul oli lootust tagasi tuppa pääseda. Enrico teadis, et sealsetel elanikel on olemas tema korteri tagavaravõti. Korterit üürinud sõber oli seda Enricole korduvalt rõhutanud. Kui Enrico siis aadamaülikonnas ja must pitsiline mask ees üle madala tara naaberkorteri terrassile astus, avanes talle ootamatu vaatepilt. Kaks väga heas vormis noort meest, nii nagu nad olid maailma loodud, tegid päikesetervitust. Rohkem sellest Enrico enam rääkida ei taha.

Tätoveering

Enricole ei meeldi tätoveeringud. Eriti naistel. Mees otsustab ikka ise, kas ta teeb tätoveeringu või mitte. Mees on mees. Enricol ei ole tätoveeringut. Enam ei ole. Sellel aastal kui Mia läks kaheksandasse klassi ja Enrico jäi veel seitsmendasse, sai Enrico kuueteistkümne aastaseks. Igaks juhuks oli Enrico varasemalt ka viiendas ja kuuendas klassis käinud kaks korda. Kordamine on tarkuse ema. Sünnipäevapidu oli olnud kõva. Enrico ei mäletanud midagi. Koju jõudis ta neljandal päeval, olles veetnud viimase öö trellihotellis, kainenejate osakonnas. Isa oli ta ööseks sinna jätnud, et „aru persest pähe tuleks“, nagu oli ta end politseiametnikele väljendanud. Kui väga suures pohmellis Enrico koju jõudis, tundis ta, et alakõhul nahk kuidagi veidralt sügeleb ja kuumab. Sügelus ja sellega kaasnev kuumus muutus tundidega suuremaks. Lõpuks, siis kui vanemad telekast uudiseid vaatasid, läks Enrico hiilides nende magamistuppa suure peegli ette ja võttis püksid maha. Tema meheaule ohtlikult lähedal oli mingi sinine lopergune kujutis ja see kujutis oli paistes, punetas ja hõõgus kurjakuulutavalt. Sellel hetkel astus tuppa Enrico ema. Isa oli vihast lapiline ja ütles, et nii lollile pole kõiki looduse poolt antud juppe vajagi. Järgmised nädalad veetis Enrico haiglas. Ta ei saanud ei istuda, ega lamada, astuda oli ka valus. Nimelt otsustas arst, et ebaõnnestunud kehakunstiteos tuleb asendada istumise koha pealt võetud nahaga, mõõtudega kaheksa korda kaheksa sentimeetrit. Kui Enricole see lugu meenub, siis takseerib ta pikalt oma esi- ja tagakülge peeglist. Ikka selleks, et veenduda, et arme näha ei oleks. Armid on Enrico südames. Sinine lopergune plönn oli murtud süda koos Mia nimega. Seda nägi ta hiljem piltide pealt. Miks selline kohavalik? Enrico ei mäleta.

“Mida selgeltnägija rääkis?”

Enrico ei usu selgeltnägijaid. Enrico oli just oma uue BMW linna kuumima ööklubi ette parkinud, kui tema juurde astus võrratu kaunitar. Enrico tundis, kuidas ta lõug rippu vajus ja sisemiselt kõik pulbitsema hakkas. Kaks meetrit jalgu, napp kuldne minikleit, vööni mustad paksud lokkis juuksed, suured pruunid silmad, lopsakad kuldehted ja väljakutsuv meik. Naine viipas korra näpuga ja Enrico lonkis tema sabas, nagu oleks tal rihm ümber kaela olnud. Daami käsul istuti ööklubi glamuursesse privaatsalongi ja lauale ilmusid nagu võluväel must ja punane kalamari ning kaks pooleteiseliitrist Moët & Chandon Brut Impérial Champagne’t. Enricole meeldivad daamid, kellel on kallis maitse. Peale kolmandat klaasi, haaras saladuslik iludus Enroco käe: „Iluz poiz, mina zelgeltnägija, vaatame zinu tulevikku. Oi-oi-oi. Zinuzt zaab rikaz ja tähtiz meez. Raha tuleb  juurde, kuld tuleb juurde.“ Edasi Enrico enam ei kuulanud, mida naine rääkis, tema vaatväljas olid vaid jalad ja büst. Sealt edasi ta enam ei mäleta. Hommikul äratas Enrico turvamees ja esitas privaatsalongi arve – kuus tuhat kuussada kuuskümmend kuus eurot. Enrico ulatas härrasmehelikult oma firma krediitkaardi. Sellel hetkel avastas ta, et tema paks kullast klotsersõrmus on sõrmest kadunud ja kui ta tahtis turvale jootraha maksta, oli tema rahakotist kadunud ka ema antud viissada eurot. Selgeltnägija oli teda petnud. Raha läinud, kuld läinud.

Must negližee

Enricol on emaga range kokkulepe. Ema tuleb koristama, siis ei jälgegi ööspordikülalistest. Enrico peab kokkuleppest alati ja ausalt kinni. Mehe sõna. Ema asub tööle, Enrico läheb rõdule trenni tegema. Pool tundi hantleid, teine pool stepperil, siis veel kümme minutit planku ja kolmasada kätekõverdust.  Enrico on juba tund aega trenni teinud, kui avastab, et pudel jõujoogiga on kööki jäänud. Enrico üritab ema mitte segada. Ta hiilib kööki, võtab joogipudeli ja hiilib tagasi. Tagasiteel märkab ta esiku põrandal midagi musta. Tõstab selle üles ning oma õuduseks avastab, et tegemist on naisterahvale kuuluva kalli riietusesemega. Fleur of England. Enrico juba firmamärke tunneb. Tema öine külaline on endast jäljed maha jätnud. Enrico tunneb kuidas talle külm higi otsa ette tõuseb. Loodetavasti ei ole ema seda veel märganud. Enrico võtab kiiresti siidise luksuseseme, püüab selle peita oma peopessa ning asub ajusid pingutama. Köögis on ema juba koristamise lõpetanud. Enrico hiilib tagasi kööki ja topib esemekese köögikapil asuvasse hommikusöögihelveste purki. Ema on alati rääkinud, et kuivained tuleb valada pakist välja. Enrico hiilib tagasi ja jätkab trenni nagu poleks midagi juhtunud. Kui ema hakkab ära minema, läheb Enrico teda uksele saatma. Enrico ohkab kergendatult. Emale jäi öise külalise poolt maha jäetud asjake märkamatuks. Samal ajal kui Enrico ema vaikselt ukse poole nügib, vaatab viimane närviliselt esikus ringi, tuhlab oma käekotis, siis kaasas olnud paberkotis ja lõpuks küsib närviliselt: „Enrico, ega sa mu negližeed näinud ei ole?“ Enrico märkab ema käes oleval paberkotil kirja Fleur of England, läheb pealaest jalatallani näost punaseks, siirdub seejärel kööki ja toob sealt purgi hommikusöögihelvestega ning ulatab emale. Enrico keeldub mõtlemast, mida ema negližeega teeb.

Alkohol

Enrico ja alkohol ei sobi kokku. Nii kui nad kohtuvad, kaasneb sellega alati mingi jama. Kuid see teadmine jõuab Enriconi alati pärast, mitte kunagi enne kohtumist. Ebaõnnestunud tätoveering, saladuslik selgeltnägija, poissmeeste pidu, ebaõnnestunud alkoholiäri, ja see on alles jäämäe tipp. Enrico ütleb, et ta ei joo. See on ilmselge enesepettus. Ka tema teooria alkoholi suhtes – mida kallim, seda parem – on samuti enesepettus. Enrico sattus peenemasse alkoholiärisse juhuslikult. Sõber soovitas. Sõbral endal polnud piisavalt kapitali ning nii Enrico tema ärisse investeeris. Sõpra peab aitama. Selleks sõprus ongi. Firma LuxAlcs oli 100% sõbra oma ja investeeritud kapital 100% Enrico oma. Kõik see kallis jõukamale keskklassile suunatud joogikraam, millesse nad investeerisid, ei olnud see, millesse nad investeerisid. Kui äri otsa sai, siis jäi kogu kahju Enrico kanda ja turustamata kraam sõbra kanda. Enrico teab, et ärimees võtab vastutuse. Sõber sai sellest vastutuse asjast valesti aru. Nüüd on sõber Wismaris, heade tohtrite hoole all. Enrico tunneb end süüdi ja maksab sõbra ravikulusid. Veidi on veel maksta. Enrico oleks pidanud sõpra enne aitama.

Kalapäev

Enrico ei söö kala. Või no peaaegu ei söö. Angerjas, jah. Silm, jah. Lõhe, kui midagi paremat ei ole. Forelliga sama. Kaaviar, loomulikult. Mida kallim, seda parem. Enrico teab – sa oled see, mida sa sööd! Enrico väldib neljapäevi. „Neljapäev on kalapäev“ – hüüti lasteaias. „Neljapäev on kalapäev“ – hüüti koolis. „Neljapäev on kalapäev“ – hüüdis ema kodus ja tegi räimevormi. Ja kui räimi ei olnud, sobis ka mõni muu kala. Kui Enrico laps oli, siis ta neljapäeviti kodus kalatoitu ei söönud. Lasteaias ja koolis ka mitte. Lõpuks kõik harjusid. Lasteaias andis kokatädi Enricole kaks portsu karamellikisselli või piimakisselli või muud toredat neljapäevast magustoitu. Koolis ohkas koolikokk Enricot nähes sügavalt ja poetas ta taldrikusse parema palakese õpetajatele mõeldud valikut. Ühel neljapäeva õhtul, siis kui Enrico oli terve päeva olnud ajamas vaid talle arusaadavaid asju, seejärel parkinud oma BMW maja ette, kollasega märgitud alale ning jooksnud kaks astet korraga korrusele neli ja pool, astus ta tuppa, kõht hirmus tühi. Köögi laual oli punase-valge mummuline termospott. Enricole meenus. Ema oli sõnumi saatnud, et käib korra läbi. Enrico tegi termose lahti, selles oli taldrik ja taldrikul mingi imeliselt lõhnav roog. Enrico haaras kahvli ja neelas suurte suutäitega toidu alla. Ema ikka oskab süüa teha. Enrico võttis taldriku termospotist välja ja hakkas seda juba koos kahvliga nõudepesumasinasse panema kui märkas taldriku alt välja tulnud kirja: „Kallis pojake. Kui sa seda kirja loed, siis oled sa järelikult räimevormi ära söönud ja see maitses sulle. Sinu ema.“ Enrico vajus mõttesse. Ta vist ikka sööb kala.

Esimene armastus

Ühel päeval nägi Enrico maailma kõige ilusam tüdrukut. Punased lokkis juuksed ja tedretäpid. See oli esimesel päeval kui Enrico lasteaeda läks. Ema lükkas Enrico lasteaiauksest sisse ja jooksis tööle. Nii seal siis Enrico seisis ja vaatas punaste lokkis juuste ja tedretäppidega tüdrukut kuni kasvataja tal õueriided seljast aitas ja mängunurka suunas. Nii juhtus iga lasteaiapäev. Talvest sai juba kevad ja kevadest suvi. Nädalavahetused olid Enricole tüütud. Ta ootas pikisilmi, et tuleks jälle lasteaiapäev ja näeks punaste juuste ja tedretäppidega tüdrukut. Ühel hommikul, siis kui Enrico oli jälle lasteaiauksest sisse lükatud, tuli tüdruk Enrico juurde ja võttis tal käest kinni ning läks temaga mängunurga poole. Enrico tundis, kuidas tal jalad maast lahti tõusid ja süda tahtis seest välja lennata. Enrico võttis kopsud õhku täis ja paristas tüdrukule ühe hingetõmbega: „Tule mulle naiseks.“ Tüdruk naeratas Enricole õrnalt ja vastas: „Siis kui sa suureks saad, siis vaatame. Nüüd aga mine mängi koos teiste lastega.“ Enrico ei saanud päris täpselt aru mida tüdruk talle vastas, aga ta otsustas, et ta peab ruttu suureks saama. Õhtul, kui ema Enricole järele tuli, kuulis ta, kuidas punaste juustega tüdruk emale vaikselt ütles: „Enrico ema, teie pojast tuleb suureks saades naistemees,“ ja seejärel naeratas Enricole. Mida tüdruk emale veel ütles ja mida ema vastas, seda Enrico ei kuulnud. Enrico oli segaduses, see oli juba teine kord sellel päeval kui ta tüdrukust aru ei saanud.  Aga ta otsustas, temast peab saama naistemees, kuigi ta siis veel ei teadnud, mida see „naistemees“ päris täpselt tähendab.

Kinos

Enricole ei meeldi kino. Kui Enrico veel väike poiss oli, siis võttis ema ta endaga kinno kaasa. Mingi veider film oli. Tädid ja onud musitasid ning ema nuttis. Enricole ei meeldinud kui ema nuttis. Enrico otsustas, et ta ei lähe enam kunagi emaga kinno, sest kino on see, kus ema nutab. Siis teatas isa, et viib poisi kinno. Sõjafilmi vaatama. See pidavat poisist mehe tegema. Film oli nii kole, et Enrico hakkas nutma. Isa vihastas ja ütles, et Enrico on memmekas. Isaga Enrico enam kinno ei läinud. Kui Mia tahtis Enricoga kinno minna, oli poiss pisut ähmi täis, aga jäi nõusse. Sõbrad rääkisid, et tuleb pilet osta tagumisse ritta, seal saab tüdrukuga musitada. Enrico siis tegi nagu sõbrad ütlesid. Ostis kotitäie kummikommi ja piletid tagumisse ritta. Ega Enrico ei vaadanud, mis film on. Oluline oli saada viimasesse ritta piletid. Kui film lõppes, Mia nuttis. Enrico küsis, et miks Mia nutab. Mia mõtles natuke, ei vastanud, suudles siis Enricot põsele ja jooksis minema. Enrico ei saanud enam midagi aru. Rohkem enam Enrico Miaga kinno ei läinud. Pargis oli ka tore musitada ja mis kõige olulisem, keegi ei nutnud.

Prügikasti välja viimas

Enrico ei vii prügikasti välja. Kui Enrico ema koristama tuleb, siis sorteerib ta Enrico prügi ilusasti ära. Pudelid ühte kotti, pakendid teise, paberid kolmandasse ja toidujäätmed neljandasse. Neid viimaseid Enricol peaaegu ei ole. Kui Enrico korrusele neli ja pool kolis, siis kogus ta prügi ühte suurde kotti kokku ja pani korteriukse taha. Järgmisel hommikul prügi ukse taga ei olnud. Nädal hiljem kordus sama, ka ülejärgmine nädal. Neljandal nädalal, siis kui Enrico oli oma BMW kollase joone äärde parkinud ja kaks astet korraga trepist üles jooksnud, passis vihane korteriühistu esinaine trepikojas ja sisistas läbi hammaste: „Oma prügi peate ikka ise välja viima, see ei ole majahoidja töö. Siin on protokoll,“ ning torkas seejärel Enricole pihku mingi paberilehe, keeras siis selja ja trampis korrusele viis ja pool. Enrico ei hakanud lugemisega vaeva nägema ja pistis paberilehe suurde prügikotti. Nii juhtus ka järgmine kuu ja ülejärgmine kuu, korteriühistu esinaine muutus iga korraga üha tigedamaks. Ühel päeval, siis kui Enrico ema koristama tuli, püüdis tige esinaine ka tema trepikojas kinni: „Vaat kus saks. Tal käib veel passija. Öelge oma peremehele, et majahoidja ei pea tema prügi välja viima,“ ning virutas kaasas olnud paberlehe Enrico emale pihku ning trampis korrusele viis ja pool. Enrico ema oli hämmingus, miks küll see võõras naine ta peale niimoodi karjus. Enricot ei olnud kodus, et küsida. Nii luges ta saadud paberi läbi. „KÜ Protokoll. Prügi viia konteinerisse. Sorteerida. Juhatus.“ Käsk on käsk.

Rannas (2023)

Enrico on oma välimuse üle uhke. Musklid, ühtlaselt pruuniks päevitunud keha. Süsimustad geelitatud juuksed. Kuigi peas asuva karvakasvu üle Enrico ei nurise, siis halli värvi kardab ta nagu tuld. Iga kahe nädala tagant külastab Enrico juuksurit, et juuste värvitoon oleks täiuslik. Kui ta juba ilusalongis on, siis leiab ta ka aega maniküüri, pediküüri, näohoolduse ja loomulikult depilatsiooni jaoks. Mees peab oma välimuse eest igakülgselt hoolitsema. Enrico ema on juba pool aastat talle tuhat viissada eurot peopessa poetanud. Mis pensionäril ikka vaba ajaga teha, nii võttiski ema juurde veel teise, päevase töökoha, kodukandi toidupoes valmistoidu letis. Ööpäevas on kakskümmend neli tundi, kui sellest kaksteist tundi töötada, siis jääb ju teist samapalju aega ka kodu korrashoiuks, nädalavahetused veel lisaks. Pärast seda ei räägi Enrico isa enam ka temaga. Kuigi Enrico teab, mis on moes, siis päevitusriiete kohta see ei kehti. Praegune meeste rannamood on nõrkadele. Enrico teab, mis talle sobib. Eritellimusel tehtud kuldne ihukate, sarnane nendele, millega kulturistid harilikult võistlustel käivad. No või siis õige pisut napim. Nii siis lähebki Enrico igal võimalikul momendil juba varahommikul randa, seisab veepiiril nagu skulptuur, võttes õigeid poose ning lõhnates juba kaugele kalleima Dolce & Gabbana parfüümi järele. Kaunist naist nähes naeratab Enrico talle nii, et ka väljatõmmatud tarkusehambad paistavad. Tegelikult on kõik Enrico hambad välja tõmmatud ja asendatud säravvalgete portselanist implantaatidega. Nii ei pea ta enam kunagi elus hambaarsti juurde minema. Vähemalt Enrico arvab nii. Kui Enrico on juba viis tundi niimoodi ühe koha peal seisnud, siis tunneb ta, et labajalad valutavad ja säärelihased tõmbuvad krampi. Nii ta siis lonkabki vaikselt ja nähtamatut teeseldes rannast minema. Enrico ei näe, et ilusad naised lehvitavad talle ning saadavad seejuures tagaselja õhusuudlusi. Ei tea küll ─ miks?

Järgneb.