Ausalt öeldes ma ei oskagi päris algusest alustada. Selles mõttes, et enamasti alustatakse lugude rääkimist algusest. Muidugi mitte teatritekstis, näidendites saab vaataja toimuvast aimu jupphaaval. Publikule tuleb jätta avastamisrõõmu. Elus tuleb kõik teisiti, “kõhelda võib sada aastat, otsus tuleb sekundiga…/”. Kes see oligi? Taavi Tuulik? Mina ei tea, kuidas see kõik minuga juhtus ja missugune sündmus oli niiöelda nullpunkt. Ma võin kirjeldada oma tegevusi sellel suvel ja sellele järgnevaid sündmusi ja siis võib kokkuleppeliselt öelda, et kuskil seal on ka see päris algus.

Olen nelja lapse ema. Koer ja pandeemiaaja koduõpe ja lõputud sõprade sünnipäevad ja tütarde käsitöötunni jaoks kudumised olid minu argipäev. Väiksem tahtis ikka veel rinda ja üsna tihti oli mul krunn peas ja T-särk seljas. Vahel kandsin kodus mehe pikka aluspesu. Same old, same old…

Filmides kujutatakse kodutöödesse uppunud perenaiste unistusi kuidagi nii, et tuleb lihastes pruuniks päevitunud basseinipuhastaja ja surub üllatunud naise vastu palmipuud. Järgneb kuum suudlus jaa nii edasi. Minu unistus oli vaikselt kirjutada. Mulle meeldisid kõik lühikesed žanrid: luule, novellid, näidendid.

Ja kõik algaski sellest, et ma kirjutasin ühe näidendi Vladimir Võssotskist ja juhtus kuidagi nii, et Teatriagentuurist leidis selle Uue Teatri lavastaja. Mul õnnestus tema kõrval ka oma väikene panus lavastaja assistendina anda. Ega ma kuulsust ei oodanud, tunnustust nagu ka ei osanud tahta. Tundmatu nimi, naiselik lähenemine – kirjutasin tõesti rohkem nagu iseendale. Lavastuses said hääle Iza ja Marina, mõlemad Võssotski abikaasad ning poeg Nikita, kes juhtis legendi muuseumi. Oluline roll oli ka David Karapetjanil, kellega koos Volodja Venemaa avarustes seikles. Kõik stseenid hakkasid minu peas elama ja see lugu läks mulle väga korda. Lavastuse lõpus näidati slaide 1980. aastal tänavatele kogunenud leinavatest inimestest. Võim Võssotskit ei tunnistanud, kuid ta oli rahva südametes. Alguses loobusin näidendivõistlusel osalemisest – sõja tõttu. Hiljem mõtlesin, Võssotski oli ju kõike muud kui võimu käsilane, ametlikult lauljat ei tunnustatud, kuid teda armastavad veel tänagi need, kes usuvad propagandat ja need, kes elavad Ukrainale kaasa. Saatsin teksti ära, üsna viimasel hetkel. Mõni nädal hiljem tuli juba kõne.

Siis oli esikas, esimesed arvustused, ETV+-is kultuuriprogrammi saatelõik ja etendused Tartus ja Narvas, hiljem Sillamäel. Laulud olid venekeelsed, teksti tõlge jooksis üleval lava kohal. Olin mitmetel etendustel kohal ja teisel ja kolmandal korral sain juba palju nelke ja roose. Üsna mitu kimpu tuli samadelt inimestelt publiku seast. Arvustused olid põhjalikud, tundmatu tartlane suutvat lüüa oma värskusega ja rääkivat elavat lugu. Muidugi sõimati ka. Kuid nii sõimajad kui tunnustajad olid nõus, et teatritekst oli hästi kirjutatud, narratiivid olid loomulikud, “Sirbis” analüüsiti lavastust Lehmanni postdramaatilise teatri võtmes. “Semiootilised märgisüsteemid on “Võssotskis” võrdväärsed ning simultaansed”, kirjutas arvustaja. Eks ta ole.

Siis järgnesid OPi ja Plekktrummi saated ja varsti oli pikk persoonilugu isegi minust kui näidendi kirjutajast Nipiraamatus ja Naistelehes. Suured intervjuud andis muidugi lavastaja. Näitlejad olid nagunii igal esikaanel.

Minu emapalk oli lõppenud, arvestasin esialgu mõnetuhandese sissetulekuga, aga kuna sain ka piletite müügist 5%, siis kogunes igal kuul ikkagi natuke lasterahale lisa. Mees oli alguses nõutu. Oli näha, et ta tahaks mind tunnustada, aga ta ei saanud päris hästi sellest Võssotski etendusest aru, ütles täitsa normull ja pigistas mind kannikast. Olin talle väga tänulik, et ta peaproovide ja kontrolletenduse ajal lapsi hoidis. Imetamiste vahepeal täiskasvanutega suhtlemine andis mulle väga palju, mulle hakkas endale ka tunduma, et ma olen loov ja deep. Marina Vlady rolli täitnud näitleja sai parima kõrvaosatäitja preemia.

Ja siis see juhtus.

Mulle saadeti hapukoore-toorjuustu kook, mis on minu vaieldamatu lemmik. Kook oli jäetud teatri piletikassasse minu nimele ja järgmisel õhtul oli keegi tellinud minu nimele ka konjaki ja kohvi. Alguses arvasin, et sedasorti tähelepanekud käivad venelastega kaasas, kuid siis oli esimene reaalne kontakt. Võib vast isegi öelda, et see oli alguspunkt.

Üks meesterahvas küsis vene keeles, kas ta võib röövida hetke mu ajast ja tunnustada mind õnnestunud näidendi eest. Nagu muuseas küsis ka, kas mul on sugulasi venelaste seas ja kuidas ma Võssotski juurde jõudsin. Sündisin ju siis kui Võssotski oli juba maetud.

Siis küsis mees, kas mulle kook meeldis ja ütles, et loodab mind kindlasti kohata järgmisel nädalal Sillamäe lisaetenduse ajal. Ta soovivat viia mind vaatamisväärsusi vaatama, kui ma pahaks ei pane. Ja korraga oli mulle kõik selge, noogutasin automaatselt ja isegi naeratasin. Kuid minu peas jooksid kiirendusega läbi kõik stseenid “Reeturi” sarjast, kus ametnik kontaktisikuga kohtub. Ma ei tea, kuidas ma seda teadsin, aga ma teadsin, et see mees proovib mind värvata. Minust tahetakse teha salaagenti, kuigi ma pole ju kaitsepolitsei töötaja ega NATO ametnik. Mingil põhjusel oli neil mind vaja ja see ei saanud olla meesterahva lähenemiskatse, sest ma saan alati aru, kui mees on minust võlutud. See mees ei olnud, aga ta käitus, nagu oleks.

Paar päeva hiljem oli valvelauda jäetud infovoldik Sillamäe vaatamisväärtustega ja vildikaga oli ring ümber tõmmatud prospektile ja muuseumi fotole.

Mul tekkis hirm, ma otsustasin, et ei lähe trupiga kaasa. Riigireetmisega ma poleks nagunii tegelema hakanud, aga isegi vestlused päris salagentidega tundusid mulle liiga hirmutavad. Kirjutamine pidi olema lõõgastus, mitte action. Ma tahtsin lihtsalt lastest natuke puhata ja kirjutada. Paar õhtut hiljem olime seltskonnaga Veinis ja Vines, kui märkasin sama meest tänaval meid jälgimas. Ta noogutas ja naeratas, kui me pilgud kohtusid. Pidin kuidagi Kapoga ühendusse astuma, aga kartsin seda ka avalikult teha, sest kui mind jälitatakse, siis nad ju näevad, et ma lähen Kaposse ja saavad kurjaks ja teevad mulle midagi. Nad ei võinud teada, et mina tean. Ma tahtsin, et Kapo teaks nii, et nemad ei tea. Ma ei teadnud, mida teha.

Mul oli suur hirm, kujutasin ette, kuidas mu telefon ja korter on “lutikaid” täis. Meie lauas oli üks endine riigiametnik Kaitseministeeriumist, ta tegeles nüüd rohkem kriitikaga. Ma küll ei tundnud teda varasemast, kuid nüüd kirjutasin tualetis talle väikese kirjakese: Vajan abi. Pean rääkima Kapoga, olen ohus ja sokutasin hiljem snäkke haarates kirja talle kuidagi sülle. Ise kiirustasin baarileti juurde veinikarahvini täitma ja naersin võimalikult sundimatult baarmeni nalja peale. Ma ei julgenud isegi oma “päästja” pole vaadata, rääkisin kunagiste klassiõdedega tualettide ees järjekorras seistes. Mu päästja oli lahkunud ja sain aru, et pean mängima teadmatuses olevat natukene svipsis naist, kuni ma leian kuskilt mujalt abi. Kuid siis saabus see endine ametnik tagasi ühe keskealise mehega, kes nagu muuseas lehvitas mulle ja hõikas: “Oo, keda näha!”. Mängisin kaasa.

Varsti oli minu mobiiltelefon meie laudkonna juurde viidud, mind aga suunati tagumisse lauda vaheseinaga eraldatud ruumis.

Kapo ametnik tutvustas ennast ja küsis, mis on juhtunud. Rääkisin talle Võssotski etendusest ja austajatest venelaste seas, külalisetendustest Sillamäel ja mehest, kes mind jälgib ja salaagendiks tahab teha. Sain uue telefoni, see polnud ei Samsung ega Huawei, seal oli ainult üks number. Leppisime kokku kohtumise ülikooli raamatukogus rahvaluule riiulite juures.

Peagi treeniti mind juba ülepäeviti manipuleerivatele küsimustele vastama, õppisin pähe kategoorilised laused Eesti hoidmisest.  Mingid naispolitseinikud tulid meile külla ja mängisid töökaaslasi, ühe aparaadiga käidi üle kõik seined ja juhtmed ja uksepiidad.

Mida vähem lapsed ja mees teadsid, seda kergem olevat usutavat peibutist mängida. Järgmistel nädalatel ei tundnud ma ennast isegi vannitoas üksinda olevana. Koeraga jalutades hoidusin kõrvale vaatamast ja käisin nii püüdlikult sirgelt, et keegi mööduja pomises midagi sellest, et alkohoolikutest naised on ikka hirmus õnnetus.

Ja siis toimus viimane kohtumine. See oli Dorpati hotelli taga avaturul, pisikeste mugulsibulate müüja juures. Värbaja teretas ja kahetses, et ma Sillamäel ei käinud. Ta ütles, et Venemaa vajab väga minusuguseid südamlikke inimesi, kes kultuuri tutvustavad, eriti ajal, kui russofoobia on pead tõstmas. Vastasin automaatselt pähe õpitud lausetega ja eemaldusin täpselt nii, nagu mind Kapos õpetati.

Järgmisel nädalal sain ametliku kutse Kapo Lõuna-Eesti büroosse ja mulle selgitati, et nüüd on oht möödas ja värbaja on neutraliseeritud. Umbes pool aastat hiljem nägin uudistesaate lõiku, kus Eesti Vabariik ja Vene Föderatsioon vahetasid Narvas vange, üle silla kodumaa poole kõndis minu “austaja”.

Õnneks ei olnud mul sellel perioodil üldse aega selle jama pärast muretseda. Lavale jõudis minu uus tükk hiina kultuurist. Lugu räägib tootmistsehhis tekkinud armastusest kahe õmbleja vahel ja on täis pikki arutelusid ületarbimise teemadel. Ühtlasi tutvustab lavastus idamaade filosoofiat. Hiina Suursaatkond Tallinnas rahastab trupi reisi Pekingisse. Mulle kingiti uus sülearvuti ja telefon. Ma olen juba nii põnevil. Hiina kultuuriatašee Euroopas soovib tutvustada mulle Suurt Hiina müüri ja terrakotasõdalasi. Nii äge! Ta saatis mulle teatrikassasse erinevaid brošüüre vaatamisväärsustega.