Istusin õhtuse päikese paistel trepil ja ootasin kullerit. Ta helistas juba veerand tundi tagasi, et viie minuti pärast jõuab, aga seni polnud kedagi meie tänavale ilmunud. Mõtlesin, kas peaksin uurima, kui pikk tema meelest viis minutit on või rahulikult edasi passima. Otsustasin viimase kasuks, sest ma ei viitsinud lärmi tõsta. Pealegi oli sume ja soe augustiõhtu ning õues mõnusam kui toas.

Oodates pöörasin oma pilgu augu poole, mis vana basseini eemaldamise käigus hoovi oli tekkinud. Selle veerel kõrgus ilmatu mullahunnik. Plaanisin homme labida võtta ja augu ära täita. See ei olnud minu lemmiktöö, aga midagi polnud teha. Sellist auku ei saa õue peale jätta ning ühtegi paremat mulla loopijat mul parasjagu võtta polnud.

Möödus veel tubli veerand tundi, enne kui kaubik väravast sisse tagurdas. Autost astus välja kulunud tööriietes näost punetav vanem mees. Ta tervitas ja laiutas käsi. „Andke andeks neiu, et pidite nii kaua ootama, aga minu oma proua ei saanud kuidagi aru, et pean täna veel tööle minema. Hakkas õiendama ja mul kulus hulk aega tema maha rahustamiseks.“

Ma ei osanud selle peale midagi kosta, sest mind ei huvitanud teenindaja eraelu. Tõusin ja astusin kaubikule lähemale. Autojuht oli sõiduki tagaust avamas, aga jättis selle irvakile ja pöördus käega vehkides minu poole. „Stopp, stopp! Oodake sealsamas. Las ma teen need paar sammu, muidu istun ainult terve päev rooli taga.“ Tema näole ilmus midagi naeratuse sarnast.

Jäin trepile seisma. Kui nii, siis nii, võin ka oodata. Kuller kohmitses pisut, õngitses saadetise välja ja virutas kaubiku ukse kinni. Ta ulatas mulle paki. Tänasin ja tahtsin tuppa minna, aga mees peatas mind. „Ee … kuulge, miks teil aias selline imelik suur auk on?“

„Mis see teisse puutub? Aga kui just peate teadma, siis maja taha paigaldati uus bassein ja vana viidi maja eest minema. Auk jäi järele.”

„Aga miks te seda kinni ei aja, kas te ei karda, et kukute sisse ja murrate jalaluu? See oleks küll päris paha lugu.”

Ma ei oleks üldjuhul vaevunud vastama, aga mul oli viimastel nädalatel tekkinud väike suhtlemisvaegus. Pidev ninapidi arvutis istumine ja virtuaalne suhtlemine oli jätnud oma jälje. Viipasin mullahunniku poole. „No ma loodan, et homme seda auku siin enam pole, sest ma kavatsen selle mulda täis loopida. Arvatavasti saab sellest hiljem kiviktaimla.“

Kuller sügas kukalt ja pani käed puusa. „Kuulge neiu, aga mis oleks, kui ma aitaks teid ja ajaks ise selle augu kinni? Muidu ainult istun päev läbi autos ja kasvatan kõhtu.“ Ta heitis morni pilgu oma keskkoha poole, mida vormiriide jakk üsna tihkelt kattis.

„Ma ei tea. Ee … See on muidugi lahke pakkumine, aga … ma saan ikka ise ka selle augu kinni. Pealegi teil kodus naine juba pahandas.”

„No mis sellest. Ta ongi lühikese süütenööriga ja kui ta nüüd pikemalt asja üle järele mõtleb, siis saab ise ka aru, et tegi tühjast tüli. Kus see labidas teil siin on?“ Ta vaatas ta ringi.

„Labidas on seal samas mullahunnikus,“ osutasin. „Aga ma ju ei tunnegi teid, kuidas te siis nüüd järsku hakkate siin mulda loopima?“

„Noh, minu nimi on Raivo,”  tegi mees kerge kummarduse. “Nii. Nüüd tunnete. Ärge kartke, ma ei küsi teilt ühtegi eurot. Tahan lihtsalt pisut liigutada.” Ta küünitas labida poole. “Pealegi kuulsin täna hommikul raadiost soovitust, et ühe heateo päevas võiks igaüks teha. See oleks mul hea võimalus oma punkt kirja saada.“

Pidin tunnistama, et ma ei viitsinud ise labidaga vehkida, ei homme, ülehomme ega ühelgi muul päeval. Suur kiusatus oli lasta see töö ära teha. Aga mis siis, kui ta hakkab pärast ikkagi tasu nõudma. Mitte eurodes, vaid muud moodi. Samas, ta paistis enam-vähem normaalne. Ja ta ei tule ju tuppa. See pakkumine võis olla veider, aga mees ise ei paistnud veider. Täitsa tavaline eesti mees, kelle naine on välja vihastanud. Äkki ongi lihtsalt lahke inimene.

„Te võite ise tuppa minna, ukse lukku panna ja rahulikult oma toimetusi teha. Kui muld on seal, kus vaja, sõidan minema. Ja teie saate homme augu täitmise asemel juba lillekesi istutada.”

Vahi, vahi, kus on jumekad argumendid. „No hea küll. Tehke ära!“ Lõin käega ja astusin toa poole. Ukselt vaatasin tagasi. Mees oli jaki seljast visanud ja labida haaranud. Ust sulgedes kuulsin, kuidas esimesed labidatäied augu põhja potsatasid.

Läksin kööki ja panin vee keema. Tahtsin teed juua, sest õues oli kleidiväel pisut jahe hakanud. Panin tee tõmbama ja astusin akna juurde. Raivo askeldas augu juures ning vehkis labidaga. Panin tähele, et ta pisut hingeldas. Äkki peaks talle kosutuseks midagi pakkuma? Tegin akna lahti. „Hei, Raivo! Kas te teed või kohvi soovite?“

Mees jättis töö pooleli ja toetus labidale. „Ega tassikesest kohvist ära ei ütleks.“

„Ma kohe toon.” Sulgesin akna ja panin kohvi hakkama. Mõne aja pärast astusin kahe tassiga õue ja ulatasin ühe Raivole. „Ma ei teadnud, kas tahate piima või suhkrut ka. Igaks juhuks ei pannud, aga kui tahate, võin tuua.“

„Aitäh! Ei ole tarvis, mulle meeldibki must kohv.” Ta pühkis otsaesiselt higi.

„Kas naine pole vahepeal helistanud ja uurinud, kuhu te jäite?“

„Ma ei tea, ma jätsin telefoni autosse. Ega ei tahagi pärast sellist tüli kohe koju minna. Tegelikult on üldse nii, et mida vähem kodus olla, seda parem. Ega me pole naisega viimasel ajal enam väga hästi läbi saanud ka. Tema teab täpselt, kuidas midagi tegema peab ja mina teen igal juhul valesti. Ma ei ole talle tavaliselt midagi vastu öelnud, aga täna ütlesin, mis ma sellest kõigest arvan. Läksin ikka täitsa närvi. Ta arvab, et kui oli kunagi moemaja mannekeen, siis on talle rohkem lubatud kui teistele.” Raivo muutus näost veel punasemaks kui enne.

Mõtlesin endamisi, kuidas küll see õllekõhuga tüüp omale mannekeeni hoovi tõmbas, aga küllap nägi ta ise 30 aastat tagasi ka pisut kobedam välja. „Ah mis ma siin ikka teile oma asju seletan. Las ma viskan nüüd selle augu täis. Kohv oli igatahes väga hea. Kange.” Ta luristas tassi tühjaks ja ulatas tagasi.

„Ma loodan, et see teil nüüd ööund ära ei võta.“

„Oh ei. Küllap see labidaga vehkimine toob just hea une. Aga minge teie tuppa. Muidu hakkab jahe.“

Võtsin teda kuulda ja astusin tuppa. Läksin teisele korrusele ja võtsin telefoni, et Instagramile pilk peale visata. Sirvisin enda päeval tehtud fotosid ja mõtlesin, milline neist postitada. Uuest basseinist tulid päikesepaistel päris ahvatlevad kaadrid. Nendele võiks küll südameid ja laike tulla. Või peaks hoopis kulleri toodud paki avama ja vaatama, mida saadeti. Võib-olla saaks sealt ka midagi kasutada.

Mind äratasid mõtetest labidatäite mütsatused, mis lahtisest aknast kostsid. Ikkagi oli kuidagi imelik, kui võõras mees hoovis toimetab. Läksin akna juurde ja piilusin välja. Raivo ei vehkinud enam nii hoogsalt, aga loopis edasi. Ta vaatas mitu korda üle õla ja võpatas, kui vares kraaksatades elektripostilt lendu tõusis. Kummardusin aknast välja ja aken kolksatas vastu majaseina. Raivo tõstis pea. Mina jõllitasin aga üksisilmi augu põhjast paistvaid kontsakingades väändunud jalgu. Mida põrgut?

Tõmbasin akna pauguga kinni ja kahmasin laualt telefoni. Püüdsin valida 112, aga käed värisesid nii jubedalt, et esimesel katsel see ei õnnestunud. Ei saanud hakkama ka teisel. Mulle meenusid hirmuunenäod, kus olin olnud täpselt samas olukorras – telefon peos, ähvardav oht kuklas ja ma pean valima hädaabi numbri, aga sõrmed lihtsalt ei kuula sõna. Kas need unenäod ennustasid tänast õhtut ette? Kuidas ma nii loll sain olla, et lubasin suvalise mehe enda hoovi vastu ööd auku kinni viskama? Kuidas ma aru ei saanud, et see on väga imelik, kui keegi tahab vabatahtlikult võõrast inimest nii tüütu tööga aitama hakata?

Järsku kuulsin, et keegi prõmmib välisuksele. Ahmisin õhku ja pillasin telefoni maha. See veeres trepist alla otse koridori kivipõrandale. Nüüd on siis sellega korras. Mõtlesin ahastusega, miks, oh miks ometi ei ole mu teise korruse töötoas lauatelefoni. Kas peaksin appi hüüdma? Aga meie tänaval ei ole ju õhtuti kedagi liikumas ja lähimad naabrid olid niikuinii maakoju sõitnud.

Prõmmimine jätkus, siis vajutati ukselink alla ja uks avanes. Kuradi, kurat. Ma polnud ust isegi lukku pannud. Kas ma olen eile sündinud? Nüüd on kõik läbi, arvatavasti lõpetan ise ka maja ees mullahunniku all. Kaalusin mõtet joosta rõdule ja sealt alla ronida, aga ma ei ole ju kass, et ilma konte murdmata teiselt korruselt alla saan. Tundsin, kuidas jalad muutuvad süldiks. Haarasin trepikäsipuust, et mitte telefoniga sama teed minna. Süda tagus nagu trumm ja kõrvades kohises terve ookean.

Raivo puges labidas käes ukse vahelt sisse ja vaatas üles. „Ee…palun vabandust. Te ei pidanud seda nägema. Ma ajan kohe kõik korda, ärge muretsege.“

Minus tõusis raev. Kuidas ta julgeb mulle üldse midagi öelda. „Ära tule lähemale, kuradi mõrtsukas. Mida ma ei pidanud nägema? Kas sa kujutad ette, et lööd oma naise maha ja siis tuled peidad ta minu peenrasse ja elad rahulikult edasi. Kui sa kavatsed mind ka maha lüüa, siis sa jääd niikuinii vahele. Kuskil on kirjas, et just sina mulle paki tõid ja keegi kindlasti nägi sind. Mind hakatakse otsima.”

„No mis te ajate hullu juttu. Miks ma oleks pidanud oma naise maha lööma? Ega ma mingi sarimõrvar ei ole. Tulge välja, siis näete ise.“

See mees on täitsa nupust nikastanud. Ma nägin oma silmaga laiba väändunud jalgu. Isegi kuhugi sisse ei suutnud ta naist mässida, viskas lihtsalt auku. Segane vanamees. „Kas te arvate, et ma olen idioot. Ma nägin, et augus on naine. Tahate, et tulen välja ja lasen vabatahtlikult ennast ka auku lükata. Nii loll ma ei ole.“

Kuna Raivo seisis lontis moega liikumatult koridoris ja näppis labida käepidet, siis hakkasin pisut maha rahunema. Tundus, et ta ei tule kohe mulle kallale. Või on ta lihtsalt kaval ja teeskleb. Vaatasin tasahilju enda ümber ringi, et leida midagi, millega ennast kaitsta või mees uimaseks lüüa. Mitte midagi ei hakanud silma. Miks ei vedele minul trepinurgas pesapallikurikat või golfikeppi nagu mõnes halvas märulifilmis?

„Khm,“ köhatas Raivo allkorrusel. „Mul on tõesti väga piinlik, et te pidite seda nägema, aga kas me ei võiks selle lihtsalt ära unustada. Ma võtan mannekeeni august välja ja viin koju naisele tagasi. Eks ma saan ta duši all mullast puhtaks ka teha. Niikuinii oleks saanud peapesu, et mannekeen on kadunud. Nüüd saan lihtsalt selle eest, et see on mullane.”

„Mis asja? Mis mannekeen?“ Kas ta tahab mind uskuma panna, et augus on mannekeen.

„No tavaline mannekeen. Teate küll, see kuju, kellele saab riideid selga panna. Naine võttis selle moemajast kunagi kaasa, kui sealt töölt ära tuli. Taevas küll, ma ju ütlesin, et ma pole mõrvar.“

Ma ei teadnud, kas peaksin teda uskuma. Ükski mõrvar ei tule sulle üles tunnistama, kes ta on. Äkki püüab lihtsalt välja vingerdada ja mind haneks võtta? Teadsin küll, et kurjategijad võivad olla väga kavalad ja mõelda välja igasugu jaburaid teooriad, mida ise tõemeeli usuvad. Miks ta peaks mannekeeni auku ajama? See on veel tobedam, kui närvihaigele naisele ots peale teha. Seisin edasi.

Raivo näppis vaba käega oma püksitrakse. „No võib-olla see on tõesti natuke imelik. Mul sai lihtsalt sellest mannekeenist nii kõrini. Naine topib talle pidevalt oma vanu ja uusi riideid selga ja teeb Instagrami postitamiseks pilte. Nende pealt ei saa muidugi aru, et pildil polegi päris inimene. Ta oskab kohe nii sättida. Tavaliselt pildistab selja tagant või väga kaugelt. Ja siis laigid muudkui tulevad,“ vuristas Raivo. „Kõik tuttavad muudkui kommenteerivad ja kiidavad, et issand kui hästi säilinud, appi kui stiilne ja et 60 on uus 30. Naine on päris pööraseks läinud. Loeb mulle kommentaare ette ja tellib netist enda suurusest poole väiksemaid riideid. Ja pildistab seda tobedat mannekeeni. Väljas enam kuskil ei käi, sest äkki keegi näeb, milline ta päriselt on.” Raivo tõmbas hinge. „Täna ta tahtis, et ma võtaksin mannekeeni käevangu ja kõnniksin temaga loojangusse. Vat siis sai minu karikas täis. Viskasin mannekeeni suure vihaga kaubikusse. Kui teie hoovis seda auku nägin, siis taipasin, et siit mu naine teda üles ei leiaks. Kust ma pidin teadma, et te nii valel hetkel akna peale passima tulete.” Mees ohkas.

Mu hingamine oli rahunenud ja süda ei kloppinud enam nagu ootamatult puuri püütud linnul. „Mis teie naise Instagrami kasutaja nimi on?“ küsisin trepist aeglaselt alla minnes. „Ja kuulge, võtke see mannekeen august välja ja jätke trepile. Augu võite kinni lükata.”