Meri on seal. Ja lained on seal. Paitavad kive ja liiva. Tume, kaugenev sügavus ei ole kohutav, vaid vastupidi, tõmbab enda poole. Meri mängib minuga nagu liivaga. Esmalt tuleb ja silitab, siis tõmbab õrnalt kaasa. Kannab ja kannab kaugele, siis toob tagasi rannale. Tahan hõljuda nagu õrn vetikavars tumedal siidilinal, unustades mandrid ja maad. Jahutav veeuniversum on kõik, mida ma vajan. Kuni keegi hõikab ranna poolt.
*
Bussiastmed ei ulatu maapinnani. See on esimene märk sellest, et olen jõudnud maale. Jään alumisel trepiastmel pidama, vahin tolmust teeserva. Buss on peatusesse jõudes pidurdanud hoogsalt ja liiga hilja ning jäänud seisma asfaltplatvormi kõrvale. Kujutan hetkeks elavalt ette, kuidas ma viimaselt bussiastmelt liiga pika sammu maha astun ja teravale kruusale kukkudes põlved marraskile löön. Mu käes rippuv pungil täis kilekott on nagu pomm, mis ei lase tasakaalu hoida. Peatus on tühi. Olen ainus mahamineja. Bussi mootor käib täistuuridel ja tunnen seljal juhi kannatamatut pilku. Sõiduki kokku volditud esiuks susistab katkendlikult. Vihane uks. Kärsitu mootor. Paari üksiku reisijaga buss ei jõua minu väljumist ära oodata. Mis sa sisistad?! Võtan hoogu. Spagaadipikkuse sammuga teen haiget oma pahkluule. „Kurat!“ Kilekoti terav nurk on tõmmanud heleda kriimu mu päevitunud säärele. Aga ma ei kukkunud! Ei lennanud põlvili maha nende heledalt kuumavate, armutute kivide peale. Vaatan üle õla bussijuhi poole. Kollase leivakombinaadiembleemiga nokats kuklas, irvitab vanamees rõõmsalt ja vajutab suurest punasest nupust bussi ukse kinni. Seisan üksi peatuse kõrval. Pigistan silmi. Mootoritoss ja kruusatolm on näonahal tunda. Seisan nagu see nimetu mees soome kanalil jooksnud vesternis. Otsusekindlalt, kauboisaapad jalas ja pleed õlgadel, sigar suunurgas. Puudu on võidukad pasunad. Panen kilekoti oma puukottade vahele maha ja otsin taskust ühe lehe nätsu. Tubaka asemel. Hõbepaber taskusse peidetud, võtan maast toidukraami täis kilekoti.
Leekiv päike kuumab kuklas ja õlgadel, mida kõditavad mu kaks pruuni pintslisaba. Vaatan ringi. Peatuse taga laiub vaikne, justkui mahajäetud hoone. Lastekodu on suvepuhkusel. Enamik selle ajutistest elanikest on oma päriskodudesse läinud. Kodudesse, kus neid suurt keegi ei oota. Põliste kastanite alla peidetud maja seintelt kukub suuri krohvitükke. Keegi ei hooli ka sellest lahmakast mõisahoonest, mis ihuüksi siia teeveerele konutama jäänud. Kuigi minu meelest on maja nikerdustega aknaservad ilusad. Tahaksin neid joonistada. Proovin hiljem liiva peal, luban endale.
Kilekoti sangad soonivad pihku. Sõbraliku, ent tagasihoidliku naeratusega Miška teeb julmalt haiget. Olümpiamängudest on mitu aastat möödas. Vanaemal on aga elutoa sektsioonis neid maskottidega kilekotte ikka veel terve virn. Pruunid mõmmikud on vallutanud meie pruuni kapi.
Hakkan astuma. Esialgu mööda maanteeserva. Tee viib tühjalt kaugusesse, nagu vesternile kohane. Suunaviida juurest keeran paremale, lastekodust mööda looklevale kruusateele. Kraavipervel põõsa taga kükitab üks lühikeseks nuditud peaga poiss. Mind nähes kraaksatab ta nagu ehmunud lind ja kargab põõsa tagant püsti. Lühikesed püksid püsivad hapralt niuetel. Järgmisel hetkel näitab ta oma hambutut naeratust ja paneb ajama mõisa poole. Jõudnud kastanialleeni, jääb poiss pidama. Tõstan käe silmile. Päikesekiirte vahelt näen tema tõsiseks tõmbunud ilmet – see ootab. Sobran vaba käega kleiditaskus. Vanaema keelas nätse riiete taskutes hoida, aga kus siis veel? Napakas. Järel on veel vaid neli lehte. Võtan lahti rebitud otsaga nätsupaki ja panen kivile, ammuõitsenud sireli varju. Poiss on endiselt kaugel, ent jälgib teravalt igat minu liigutust. Ma ei ütle midagi. Ma tean, et ei pea hõikama, et kuule, tule võta, see on sulle! Iga kord pole vaja hüüda ja kutsuda. Ta teab, et keegi ikkagi hoolib ja see mõnus apelsinimaitseline näts on just talle. Peaksin ehk lehvitama? Võtan hoopis kilekoti teise kätte ja astun edasi. Kottadega kõndimine on omaette trikk. Kruusateel on lugu veel hullem. Liigun teeserva poole ja keeran mõnesaja meetri pärast vasemale. Sealt viib rohtu kasvanud autorada mööda pangapealset aasa otse alla, ürgorus laiuva suvilarajoonini. Jalgsi kõmpides alla poole tunni tee. Valge triip käsivarrel reedab, et mu käekell on kodus. Aga tean ilma kellatagi – enne, kui päike madalamale hakkab veerema, olen kohal.
Pealelõunane lõõtsak on mõnus, kuigi palavas sumistavad putukad on tüütud. Kahman kotad vaba käe sõrmedega üles. Pehmed rohututid paitavad mu väsinud tallaaluseid. Ühel pool teeäärt annavad põõsad varju. Rada on jahe. Võtan hoogu ja jooksen veidi maad. Tegelikult on see ju kõige suurem viga, mida saab sellisel suvepäeval teha. Kobakas kilekott kriibib halastamatult jalgu, puukottasid hoidvad sõrmed kisuvad krampi ja mööda selga hakkab jooksma higi. Aga ma sunnin end jooksma. Veel natuke. Veel. Panga serv on kaugel. Siin on tunne nagu jookseksin maailma lõpu poole. Avar heinamaa, elavad putukad ja murune sõidurada, kus ma pole kunagi kohanud ühtegi autot. Ja siis see lihtsalt lõppeb ära. Maa saab otsa. Edasi on ainult taevas. Seisatan. Tean ju, et sealt servalt läheb alla väga järsk mäekallak, ääristatud ühelt poolt lepapuudega. Ja, et võpsiku kõrval on puust ehitatud trepp. Astmed on ebavõrdsed ja trepp ise kõigub veidi, aga sest pole midagi. Seal saab käetoest kinni hoida ja sammhaaval rahulikult astudes viib trepp mäest alla. Kui mul ei oleks asju, kui mäekaldal ei kasvaks üksikuid nõgeseid, siis ma veeretaksin end alla. Ausõna! Vanaema ütleb, et see mõte ei kõlba kuskile. Aga miks see mõte teda siis alati nii lõbusaks teeb? Napakas. Just veeretaksin. Heidaksin külili maha ja jõuaksin mõne sekundiga sadu meetreid allpool ootavasse kraavi sõnajalgade vahele.
Ka mu pihud on nüüd higist märjad. Süda peksab rinnus. Vaatan igatsevalt silmapiirile, kus maapind saab otsa. Kilekott ei püsi peos. Panen selle maha ja kotad sinna kõrvale. Istudes olen heinakõrte pikkune. Sirutan käe välja, et korjata mõned karikakrad ja karukellad. Kõditan ühe lillat tooni karvakeraga oma ninaotsa. Putukad ei tee minust välja. Nad kimavad mööda. Kaugelt ringiga ja otse kõrva lähedalt. Ma istun siin nende keskel, ometi ei näe nad mind. Hiiglast. Nagu seda mõisamaja seal maantee ääres. Kõik kimavad mootorimürinal mööda. Justkui keegi ei märka. Ja seda poissi. Võtan kilekotisuu lahti. Hoolikalt valgesse paberisse mässitud toidupakkide vahelt vaatab mulle otsa üks „Regatt“. Selle all on kaalutud vorstijupp, veerand juustukera ja muu värskem kraam, mida kolmapäeviti siin suvilate vahel vuravast autolavkast ei saa. Praegu ei isuta millegi järele. Ikkagi võtan jätsi ja avan ettevaatlikult paberi. Plombiir on sulanud. Tilgutan seda ühele kortslehele. Ent ükski sumistaja ei märka. Tilgutan veel. Valge koor helgib päikeses, kortslehe karvane pind hoiab seda oma süles. Päike kõrvetab kuklas. Limpsin kogu paberile kukkunud jäätise ära ja tõmban oma patsikumme kõvamini peadligi. Vanaema ootab.
Kahman koti ja kotad ning pistan uuesti punuma. Teeraja muru on pehme, mitte nagu heinamaa vetruv pind. Viimane torgib päris pahasti. Olen seal joostes mitu korda proovinud. Kui ähkides pangaservani jõuan, vaatan tuldud teed tagasi. Jäätisepaber krõbiseb kleiditaskus justkui sosistaks, et unustasin lilled teeveerele. No napakas tõesti. Viskan kotad maha ja pistan varbad sisse. Puutrepp on pinde täis. Paljajalu ma sealt alla ei roni. Vahetan uuesti kätt. Kilekott püsib vaevu peos. Ärasöödud jäätis ei ole seda ka sugugi kergemaks teinud. Oh sa mu väikseke, ütleb tihti vanaema. Ikkagi kõigub trepp ohtlikult, kui esimesele astmele ronin. Edasi läheb lahedamalt. Kõikumine muutub rütmiliseks koos minu astumisega. Taramm, taramm, liigun kahe sammu kaupa. Taramm, taramm, ja ohutu maapind tuleb järjepanu lähemale. Taramm, taramm, käte vahetamine ei tule kõne alla ja kilekott tahab vägisi oma teed minna. Aga ma pean vastu. Sest põnev on ka. Jõuan alla? Või ei jõua? Kukun? Või ei kuku? Meenuvad bussiastmed. Vanaemal on kepp. Seda oleks vaja. Miks ainult vanad inimesed tohivad kepiga käia. Minule ütleb vanaema ikka, et linna kaasa küll roikad ei vea! Miks ei või siis? Vaat kus oleks hea bussist alla ronida või siis praegu kott toikaga õlule võtta.
Jõuan alla kurusse. Uus kruusatee viib mind väikeste suvilate vahele. Esimesel nurgal on elektripostide vahel roostes telefoniputka ja rida postkaste. Sealt pean minema paar majaköksi edasi, siis ristmikult paremale, suure kõvera männi poole. Seal on meie aed, vaarika- ja arooniapõõsastesse mattunud. Kui mul veab, praeb vanaema parasjagu köögis, mille avatud aknast heljuvad head lõhnad. Aga võibolla istub ta männi all pingil, kõrval ristsõna, ja ootab. Ta ju teab, millal ma tulen. Linnast tuleb buss ainult kaks korda päevas.
Putukaid pole enam kuulda. Aedades siristab mõni üksik põõsalind ja sahisevad murul tantsivad aiapritsid. Siin all on juba tunda mereõhku, kuigi on täiesti tuulevaikne ilm. Suvilad on rohelusse mattunud. Siit-sealt õunapuude või marjapõõsaste vahel helgib kasvuhoone klaasilt peegelduv päikesekiir. Inimesi pole näha. Pealelõunases kuumuses on lapsed rannas ja vanakesed uinakut tegemas. Jõuangi ristmikule ja keeran pilgu männi poole. Selle männi iga oksalohk on mulle tuttav. Võras peituvate harude vahel on mõnus ronida. Täna on puu aga ähvardavalt tume. Heledas ja kuumas suveilmas häirib mind tugevalt see ebatavaline kontrast. Puu all seisab valge mikrobuss. Võõras sõiduk. Kui järele mõtlen, siis samas ka tuttav. See pole isa rõõmusroheline tööauto, see on punaste triipude ja ristiga korralik RAF, peal sinine vilkur.
*
Meri on hea. Jahutavad lained noolivad mu kottadest lõhutud jalgu. Ujumistrikoo hakkab väikseks jääma ja õlapaelad soonivad tasa õlgadesse. Pintslisabad on klambritega kuklasse kinnitatud. Üle mu põskede jooksevad pisarad. Sama soolased nagu meri, mis kisub enda poole. Katsun varbaga vett. Joonistan liivale mustreid. Meri kustutab need rõõmuga. Hea sõber. Aga täna ma ei tule. Täna on mul raske tunne sees ja rinnus hirm, et kui lasen end lainetel kanda, siis kas need ikka jaksavad. Pealegi ei ole kedagi enam rannal, kes hõikaks mind tagasi. Kutsuks rannaliivale külmi pannkooke ja maasikamoosi sööma.
