Suvi on konkurentsitult jubedaim aastaaeg kõikide teiste koledate aegade seas.

Esiteks – oota Suve saabumist nagu hingeõnnistust või tööpäeva lõppu…

Ja juba tuleb Jaanipäev. Jaaniöö möödub andes nagu lehmasabaga üle larhvi – Suvi saab kohe läbi!

Minu jaoks on Suvi peale jaanisid igal juhul läbi – olgu või vilus 36 (kolmkümmend kuus) kraadi kuuma ja keel rippugu kolmanda pluusinööbi kohal.

Juuli möödub nii, et ei jõuad vaadata ainult ühele poole.

Augustikuus tähti vahtides võib oma kaela kõrveraks koolutada , et äkki mõni taevakivi põrutab krae vahele!

Ning  suveööd peaksid olema pikemad – sama valged nagu muidu, aga no ikka kolm korda pikemad. Käid lipsti kaheksa tundi tööl ära ja sukeldud suveöösse.

Kargad merevette karmauhh – tööle – öösse – vette – öösse – tööle jne.

Veel hullem aeg on ainult kevadel, kui maa alles must, lootusetu, sureks korraks ära parem.

Soe sume sügisõhtu – vaat see on aeg, mil suudleksin kallima huuli kasvõi lõhki sooja laternavalguse sööris.

Talv? Olen talvelaps.