Viis aastat tagasi oleksin nõustunud oma mütsi ära sööma, kui keegi oleks soovinud kihla vedada, et mina hakkan merel purjetamas käima. Meri oli minu jaoks miski, mille ääres rannaliival peesitada. Jah, meres ujumas meeldis mulle ka käia, aga vabatahtlikult lainetele laevaga loksuma minna, tänan, ei!
Ometigi läks nii, et olen viimastel suvedel koos abikaasaga purjekaga Läänemerel matkamas käinud. Tänu sellele olen sattunud kohtadesse, kuhu ma muul moel kindlasti ei oleks jõudnud ning kohtunud väga toredate inimestega. Kõige eredamad mälestused on aga jätnud hetked, kus peaosas on kõikvõimas loodus ise.
1
Kolm aastat tagasi septembris hakkasime varahommikul Soomest Tallinnasse purjetama. Tuuleprognoos oli soodne ja laine loksus madalalt. Septembrikuised valged pilved sõudsid taevas ning päike näitas end nende vahelt päris tihti. Kuskil kaugemal triivis vihmapilv. Nõnda ilmus taevavõlvile värviline vikerkaar ning meie nautisime vaadet.
Olime juba paar tundi purjetanud, kui märkasime otse kursil äikesepilve. Otsustasime, et võtame veidi teise kursi, seniks kuni äikesepilv möödub. Muutsimegi suunda, aga peagi nägime, et ka teisel pool on taevakaarele kerkinud tumedad pilved, kust kostis kõuekõminat. Ühtäkki lähenes äike mitmest küljest korraga ning jäime selle keskele. Tuul tugevnes silmnähtavalt ning hakkas keerutama puhudes kord ühest, kord teisest suunast, lained kerkisid kõrgemaks ja ründasid laeva igast küljest. Vihma kallas tiheda kardinana. Mina olin tüüris ning abikaasa rippus kogu jõuga grootpurje soodi otsas, et poom ootamatult üle ei käiks. Tol ajal olime väheste kogemustega purjetajad ning ei teadnud, et kõige targem olnuks purjed täiesti alla tõmmata, võib-olla jätta eespuri väikese siiluna lahti ning sõita mootoriga kuni äike möödub.
Tumedaid pilvi ilmus aga aina juurde, ümberringi sähvisid välgud ja müristas korralikult. Kuskilt ei paistnud lootustandvat heledamat taevaviirgu. Kuna tuul keerutas ning poolteisemeetrised lained laksusid pidevalt eri suunast, siis ei olnud laev ei olnud väga kergelt juhitav. Õnneks asusime avatud veel, kus polnud kive ega madalikke ning võisime hoida kurssi sinna, kuhu tuul ja lained lükata tahtisid.
Äike oli saanud meid kätte nii kiiresti, et ma ei jõudnud isegi tormikindlaid riideid selga ega kindaid kätte panna. Tugev vihm piitsutas sõrmi, aga adrenaliin on nii üleval, et külma ma ei tundnudki. Kogu olukord kulges nagu lõputu küünlapäev. Arvasin, et ma jäängi laevarooli hoidma ja lainete möllus loksuma. Et ma ei näe mitte kunagi enam oma lapsi. Ma ei arvanud, et laev ära upub, mulle lihtsalt tundus, et see olukord ei lähe mööda.
Siiski, kõik möödub. Kadusid ka äikesepilved, tuul ei keerutanud enam, ees paistis sinitaevas, kus hõljusid valged pilvetupsud. Jõudsin juba kergendatult hingata, kui miski sundis mind selja taha vaatama. Pagan küll. See oli olnud vaid hetkeline leevendus. Otse tagant lähenes ähvardava moega uus äikesepilv. Ei olnud mingit lootust, et me sellest puututamat jääme. Loksumine paduvihmas, välkude ja kärgatuste saatel algas uuesti. Aga ka see möödus ning igavikuna tundunud kolmest tunnist äikese käes jäid unustamatud mälupildid.
2
Tänavu suvel seilasime Soome rannikuvetes, kui märkasime silmapiiril lähenevat halli viirgu. Alguses ei saanud täpselt aru, mis pilv see on. Esimese hooga tekkis kahtlus, et tulemas on äike, aga viirg oli liiga ühtlane ja äikese jaoks liiga hele. Igaks juhuks tõmbasime purjed alla, sest mine tea, millised tuulepuhangud sellise moodustise all võivad tulla. Vähem kui kümne minutiga langeski hall loor meile peale, tuul haihtus ja mõistsime, et see on udu.
Oli erakordne vaatemäng, kuidas udu kitsa viiruna paistma hakkas, kui kiiresti ta meieni jõudis ja kuidas ta meid koos laevaga endasse mässis. Vahepeal oli nähtavus kõigest viiskümmend meetrit. See tekitas väga sürreaalse tunde. Nagu oleksime sattunud ulmefilmi või ihuüksi maailma äärele. Peale laeva mootori vaikse popsumise ei kostnud ühtegi häält. Ei kajakate kisa ega lainete müha. Valitses tuulevaikus. Veepind püsis sile kui klaas. Ühel hetkel kerkis udust nagu ilmutus meie vaatevälja teine purjekas, kes vaikse podina saatel vastassuunas liikus.
Udumüüri sisse sattusime veel järgmiselgi päeval keset Tallinn-Helsingi laevateed. Seekord tõusis halli kardina lähenedes silmapiirile ka udukaar. See on nagu vikerkaar, ainult valge. Igal juhul üks looduse kunstiteostest, mida mina nägin oma silmaga esimest korda. Nähtavus udus oli taas nullilähedane, kuid eemalt kostis aeg-ajalt suuremate laevade udupasunate tuututamist. Paks udu püsis umbes pool tundi ning hajus siis sama äkki kui oli ilmunud.
3
Paar aastat tagasi purjetasime Rootsis Fårö saarelt Gotlandisse Visby sadama poole. Alustasime sõitu hommikul kella üheksa paiku. Meri oli täiesti sile, tuult aga oli täpselt nii palju, et saime purjed heisata. Nautisime pardal hommikusööki ja laeva sujuvat liuglemist. Siis möödus meist kaks kaatrit ja tuli kerge laine. Alguses tundus, et see on kaatrite järellainetus, aga see ei vaibunudki. Lained hoopis kerkisid ja tuul tugevnes. Kõigest kümne minutiga muutus merevaatega hommikuidüll tormihõnguliseks meresõiduks.
Lained muudkui kogusid kõrgust ja rammisid laeva küljelt. Mulle tundus nagu läheneksid meie purjekale väiksema maja suurused veemassid, tõstaksid meid õhku, et siis taas sügavikku heita. Ja kõik tänu sellele, et tuul, mis prognoosi järgi pidanuks olema 7-8 meetrit sekundis, puhus tegelikult 12-13 meetrit sekundis. Lainelt alla surfates tegime oma laeva uue isikliku rekordi ja saime kiirusenäidikule 11,4 sõlme. Kapteni jaoks oli see lõbus, aga minusugusele puhkusereisijale tundus, et olen sattunud keskmisel tsentrifuugi kiirusel töötavasse pesumasinasse.
Autopiloot juhtis. Mina püüdsin tüüri taga tasakaalus püsida, vaatasin ähvardava moega laineid ja piilusin kella, et kas liigub. Ühel hetkel oli kell 10.07. Tund aega hiljem heitsin uuesti pilgu kellale ja see näitas 10.17. Aeg oli põhimõtteliselt seisma jäänud. Mõne aja pärast tundsin kuidas võileib ja jogurt maost vaikselt üles poole kerkivad. Öökima ajas. Lootsin, et imeväel jääb hommikusöök siiski mulle sisse, aga ei. Pöördusin tüürist ja oksendasin üle parda.
Pärast seda oli kõigest ükskõik. Lihtsalt nii halb. Sünnitusvalud olid selle enesetunde kõrval käkitegu. Ainuke võimalus oli silmad kinni panna ja pikali heita. Nii ma lesisin ja mõtlesin, et siit ma enne sadamat ei tõuse. Sõit läks küll vahepeal pisut sujuvamaks, sest lainete vahed venisid pikemaks ja kurss muutus tuule osas soodsamaks, aga teadsin varasemast, et mina merehaigusest enne kindlalt maad ei taastu.
Viis tundi parajat piinlemist ning jõudsime Visbysse. Seal on suur sadam, kus tullakse laevale vastu ning näidatakse sildumiseks koht kätte. Nii ka meile. Kui vastu tulnud kutile otsad viskasin, tekkis väike dialoog.
“Noh, olid merehaige jah?”
“Kust sa tead? Kas näed mu näost?”
“Ma tean, mis ilm merel oli. Aga sellepärast me ju merd armastamegi.”
“Ei armasta.”
“Nüüd saad kohe kindlale maale.”
“Ja ma ei kavatse oma jalga maa pealt enam kunagi ära tõsta.”
Naer.
Hiljem juhtusin lugema, et merehaigusel on kolm staadiumit. Esimene: kardan, et suren. Teine: loodan, et suren. Kolmas: kardan, et ei suregi. Sellele diagnoosile kirjutan kahe käega alla. Pean aga nõustuma ka Visby sadama kutiga, kes ütles, et sellepärast me ju merd armastamegi ning kes ainult naeris minu kavatsuse peale edaspidi igavesti maismaale jääda.
