See oli umbes aastake tagasi, kui mind Tallinna tänavatel esimest korda maha pandi – või oleks õigem öelda “kanti”, sest sellest päevast alates, kui ma sündisin ja selle võrdlemisi veidra linna asukad mind igal pool, olgu see Viru keskuse juures, Mere puiesteel või Tehnika tänaval, märkasid, on nad minusse suhtunud kui võikasse sissetungijasse.
Esimese hooga ei märganud keegi õieti midagi: masinad olid kohal, huugasid kevadise päikese käes ja suur maalritöö võiski alata. Siis aga hakkasid üllatunud möödakõndijad minu kohmakat sündi ääri-veeri tähele panema – olgem ausad, see pole just keeruline ülesanne, kuna olen erkpunast värvi – ja pildistama! Jah, te lugesite õigesti: nad pildistasid igal pool, kuhu need tohmanid mind maha rullisid. “Pidage nüüd hoogu,” tahtsin ma neile kisendada, “kas teid jäädvustas ka keegi, kui te ema jalgade vahelt peanupu välja pistsite?” Ent neid pahuraid kahejalgseid see küsimus ei huvitanud – inimesed vangutasid päid, sosistasid midagi omavahel ega teinud väljagi sellest, et minul, süütul jalgrattateel, on kah tunded! Äbarikud sellised …
Mitte keegi ei saa valida, kes on tema vanemad või milliseks ta täpselt sünnib või kasvab. Kust te teate, võib-olla oleks ma tõesti tahtnud olla peen jalgrattatee näiteks Amsterdamis või Pariisis, kuhu minusuguseid aina rohkem juurde sünnib? Aga mina pidin sündima teisiti – täpsemalt ajastati minu sünd väga strateegilisele ajaperioodile, seda eeskätt minu sünnilinna valitsevate peade jaoks, kes sellest häbematult kasu üritasid lõigata. Ja ometi kahvatub minu kõrval ka küürakas Quasimodo, keda narriti vaid siis, kui ta nina Notre Dame’ist välja pistis. Mina seevastu looklen igal pool, mis siis, et katkendlikult ja, nagu pealinnainimesed ütlevad: ebaloogiliselt. Ja kahjuks pole põgeneda ka kuhugi. Selles mõttes ma kadestan Quasimodot küll.
Ometi leian igapäevast lohutust nendest üksikutest jalgratturitest, kes minu teeneid siiski kasutavad. Ja ehkki mingi tähtis nina kommenteeris, et neid olla kokku kaks, võin kinnitada, et neid võib siit Läänemere-äärsest linnast leida hulganisti rohkem, ning neid tuleb aina juurde. Ja ehkki minu sünd valmistas paljudele tuska, olen ma leidnud rakendust nii Pärnu maanteel, kus mind pole õieti alleski; Kaarli puiesteel, kus minu uhkest punasest keebist on saanud “veresaun Tallinna moodi”, nagu keegi tarkpea lehes kirjutas; või Reidi teel, kus lisaks ratastele pruugivad mind sageli ka kahejalgsed.
Seega võiks minu eksistentsist mõelda kui ühe elusorganismi veresoontest, mis mööda selle halli ja uduse merelinna tänavaid looklevad. Jah, ma ei ole kaugeltki mitte ideaalne ning kohati on mul enese eksistentsi pärast häbi, kuid ometi ei ole ma ka ülenisti läbikukkunud. Vähemalt nii ei luba ma enda kohta öelda, olgugi, et minu värv ajas tuhmub ning veri soontest välja voolab.
Kallid tallinlased, te veel õpite mind tundma ja kasutama. Ma ei ole täiuslik, kuid olen siiski esimene. Ja sellest on teil veel väga palju õppida. Küll ma seda teile veel tõestan.
