Ma kuulen raskelt läbi nina hingamist ja puiduklobinat. Ideaalis peaksid lapsed praegu magama, aga paraku on reaalsus midagi muud. Vähemasti suudavad nad enam-vähem rahuolekus

/”Emme, palun tule loe!”/

Murphy töötab alati ja see läks tõepoolest nii. Nüüd juba nõutakse selgitust mõne tarbeeseme olemuse kohta, mis on neile näppu jäänud.

Aga akna taga kõrguvad männid ja helesinine taevas ja

/”Emme, palun tule loe!”/

Jah, eks ma varsti lähengi. Tahtsin jõuda sinna, et päike oli täna eriliselt lummav ja salapärane. Ma ootan lund. Üleüldse pidevalt on organism kuidagi ooteseisundis. Ootus – see on kaunikõlaline ja p

/”Emme, palun tule!”/

Muide

/”Emme, palun tule!”/

Tahtsin öelda, et loeme raamatut “Lotte reis Lõunamaale”. Ja pean tõdema, et endal on ka huvitav, kuigi

/”Emme, palun tule loe!”/ x2

“Mul läheb veel aega.”

Võrreldes tavapärasega on nad isegi kannatlikud.

Ootus võib olla pikapeale ka kurnav ja laste puhul toimub

/”Emme, palun tule nüüd!”/

“Ma varsti tulen.”

Eks ma lõpetangi ja lähen raamatut lugema.

VARSTI.

Elada hetkes – nüüd ja praegu.

/”Emme, miks sa ei tule, natuke aega on möödas juba.”/

“Mängige natuke peitust, siis ma tulen. Ma kirjutan praegu.”

Elada hetkes – see on oskus, mille täiskasvanud aeg-ajalt minetavad. Kogu aeg on miskit olnud, miskit ootab ees.

/”Tõmba! Tõmba!”/

Toimub lina peal “kelgusõit” toas.

Mõte algab jälle algusest. Krooniline. Kroonika. Kronoloogia. Aja foobia. Bioloogia.

/”Emme, tule loe!”/

Need ongi justkui noaga mõttelõnga läbilõiked. Aga siis tulevadki niidijupid, millest mõnega saab miskit peale hakata, teisega mitte.

Aeg-ajalt kummitavad Dagö laulusõnad

“Killud, mis õnne tooks

prahiämbrisse pühiti hoolega …”

KÕIK. PUNKT. LÕPP.