Kilekott

Vanus on küll lihtsalt number, aga ma olen juba üsna vana. Olen kõige alumine kilekott suures kilekotte täis riidest kotis ja minu peal on teisi, nii suuri kui ka väikeseid, nii eriti siledaid kui ka õhulisemaid, ühevärvilisi ja kirjuid, isegi üks riidest kott – aga mina olen kõige alumine ja see juba näitab midagi. Positiivse külje pealt saan põhjas mõnusalt pikutada, teised jäävad sinna ülespoole ja väga ei suru. Üks vana Selveri kott oli varem ka mu kõrval, aga tema võeti lõpuks prügikotiks ja peagi pärast seda paljud teised ka. Seda nimetati “taaskasutuseks”. Aga mind jäeti alles, ikkagi ilus kott ju – hea teinekord kasutada. Äkki läheb vaja. Nii ma siin ootan. Ülemised, need VIP-kotid, käivad päris tihti väljas, aga mina olen kenasti kokku volditud ja pikutan pehmel riidest põhjal. See on ümar ja mõnus, hea on lesida ja mõtiskleda. Kui ülevalt kotte võetakse, paistab ka minu peale tuhmi valgust ja kostavad summutatud hääled. VIP-kotid on siis alati elevil, seda kihistamist ja togimist on siis palju. Põhjakihid on juba rahulikumad ja mina ei maiguta tavaliselt kotisuudki. Kui vahel aga mõni uus lisandub, pean tunnistama, üritan minagi teiste vahelt talle pilku heita. Aga eks praegu on meie elamine juba üsna tihedaks läinud – viisakatest kokku volditud härrasmeestest olen ma viimane, kes jäänud. Noh, ilus kott ikkagi.