Mõeldes mõeldamatust

Mõeldes mõeldamatust meenub luule –

žanr, mida ma ei valda.

Otsustan, et just see ongi parim valik,

kirjutamaks sellest, mida ma ei tunne.

Ometi ei saa öelda, et poeesia mulle ei istu

või et ma ei armasta luuletusi.

Armastan küll.

Aga kaugelt eemalt.

Sellepärast mõtlesin, et nüüd proovingi.

Kirjutan sõnu luulekujuliselt –

äkki siis lugeja arvab, et see ongi luule.

Veider on see, et peas keerleb samal ajal

sadu teisi luuletusi.

Loomulikult teiste, mitte minu enda omi.

Aga võib-olla on nii, et inimestele meeldibki

just see, millest ta midagi ei tea.

Samas, kuidas see saab talle meeldida,

kui ta sellest mitte midagi ei tea?

Sest selleks, et mitte millestki mitte midagi teada,

peab olema teadmatuses selle olemasolust.

Aga mina ju tean, et luule on olemas.

Järelikult kirjutasin teemast mööda.

„Istu, kaks,“ ütles õpetaja omal ajal.

Õnneks nüüd on paremad ajad ja

pääsen ehk konstruktiivse kriitikaga.

Mõeldamatu!