Nüüd on see käes. Suvi on siin, kohal, viimase nurga taga ja siis oleme kõik üleni tema valduses.

Suvi tuleb, olles sama möödapääsmatu kui aeg ise. Tuleb nagu õrnroosa südamikuga valged õunapuuõied, tuleb nagu hämaruse ja kuldse tunni piir, nagu valgus, mida kusagil mujal ei ole.

Suvi – parasvöötme preestrinna. Eriti värske ja meelitav on ta mai lõpul ja juunikuus. Siis keerab ta pead segi nii lastel kui vanuritel, nii koertel, kassidel, lindudel kui inimestel.

Ta astub värskelt ja tema süli on andameid täis. Tal on äsjapuhkenu pale ja ta liigestes nooruse nõtkus. Ta ei ole ülbe ega uhke, vaid kutsub lahkelt endale anduma.

Ta on üleni vool, kevade kõrgvetest küllastunud jõgi, mis haarab kaasa, pannes tukslema sooned, tantsima jalad ja higistama peopesad millegi seletamatu ootuses.

Ta on lühikestes pükstes laste kilked tõukeratastel, ta on mängivad mudilased hoovides ja pärani unustatud eramajade välisuksed rahulikes asumites. Ta on laisa ilmega kõuts autokapotil.

Ta on pooleldi läbipaistev nagu äsjatõusnud kuu. Ta on täis, ujutab üle ääre, kisub unetud ja armastajad keset ööd tänavatele, õuedesse, tähtede alla.

Ta lubab sul olla, nii nagu sa oled. Ta annab loa elada täiel rinnal, olla ka see, kes sa pole kunagi varem julgenud olla.

Tema tulek on möödapääsmatu. Aga alati on temas annus müstikat. Näppu talle peale panna ei saa, ta sõnub sind ära oma valguse ja sooja puudutusega.

Tas on mõni avastamata ime, mõni käimata tee. Ta ripsmete all koolduvad seiklused, millest sa räägid lastelastele, kui ise enam seigelda ei jaksa ja teatepulga neile üle annad.

Isegi päevil, mil igas peegelpinnas haigutab su üksindus, võlub ta su ära. Tal on natuke hapukasmagusad maitsed ja vürtsikad lõhnad. Ta on pehmus, aga tal on ka veidi tõrksam pool.

Ta on kahe näoga naine, kes astub kord aeglaselt ja venivalt, siis jooksuga kui laps, sandaalid käes, sest liiv on kõige pehmem just palja talla all.

Ta keel räägib merevee maiguga ja ta juustes on alati mõned õied ja tuul.

Ja iga kord, kui arvad end ta päriselt kätte saanud olevat, libiseb ta sinu sõrmede vahelt edasi otsekui sume õhtu, mis ööks suubumata muundub roosaks ja eredaks varahommikuks.

Aga veel enne seda, mähib ta meid kõiki üleni endasse ja kutsub elule anduma.