Õppeaasta lõppedes suundusin ma rongijaama, üksinda. Jaamas ei olnud peale minu ühtegi hingelist.

“Selle lillepõllu sisse astudes võimendad endas ühte omadust. Millist, seda hakkad tundma kolme päeva pärast,” naeratab Camille sõbralikult.

Mari ei pidanud selleks palju tegema, et poiss välja näha, sest ta oli välimuselt üsna Jüri – kõhn kehaehitus, millel naiselikke kumarusi nappis, poisipea ja õrn vuntsiude ülahuulel.

Ta on kahe näoga naine, kes astub kord aeglaselt ja venivalt, siis jooksuga kui laps, sandaalid käes, sest liiv on kõige pehmem just palja talla all.

Ta kuuleb kõlinat, keegi on uksest sisse astumas. Kas taas üks pensionär, kellele on vaja sooja pesu välja otsida?