Maarika töötab pudupoes juba seitse aastat, seal on isegi suvel külm, lisaradiaatori viib omanik ära nendel päevadel, kui ta poes asendajana kohal on. Lisaks jahedusele, kohati lausa tardumust tekitavale külmale (kui pikalt ühele kohale istuma jääd), ei ole töökeskkond muus osas kiita. Mikrouuni ei ole, eraldi lõunapausi ei ole. Jõulupreemiaks on kommikarp. Mingeid märkimisväärseid alesid ei saa. Just nagu pole kiita töökoht, aga seitsmes aasta jookseb. Omanik on sugulane, võibolla sellepärast on see liin püsima jäänud.

Maarika vaatab oma pehmeid käsi, voolujoonelisi sõrmi, korralikku maniküüri, silitab oma pikki juukseid ja tõstab pea raamatust, et vaadata tänavale. Kui öeldakse, et juuksed on naise ehe, siis mõeldakse Maarikale. Kui kiidetakse loomingulise ja omapärase küünekunsti ilu, siis meenub tema. Kui kirjeldatakse  tukslemist tekitavat naise figuuri, siis tuleb mõttesse just Maarika.

Naise põgus pilk ei leia tänavalt kinnitust ja langeb alla. Raamatu nimi on „Ehe rõõm“, see on veidi aeglasema tempoga lugemine kui eelmine raamatukogu jutukas. Raamatu ostis ta allahindlusega juba aastaid tagasi ja kas sellele tõttu, et ta on ilus naine, või mitte sellepärast, aga meesmüüja hakkas temaga veidi soojemalt ja erksamalt suhtlema kui muidu, kui igaühega, meenus naisele. Aga miks flirditakse, seda vastust ei oska mina küll anda, mõtles Maarika. Kolm last ja mees, rutiin on minu elu püsiv ja oma kombitsaid sirutav tõsiasi, tõdes Maarika teatava kergendus- ja turvatundega. Ja Pegasust ei ole ma enam ammu kohanud. Ma kardan, et ma ei suuda enam midagi rammusat või vettpidavat kirjutada, tunnistas Maarika endale ohkega. Kunagi sirutusid minu mõtted loominguks linnutiivul, aga nüüd on vist vasak ajupoolkera kõik selle minus kaaperdanud. Loomingulisus ei ole pereemadele kättesaadav, vähemalt mina olen õhtuks nii väsinud, et ma ei tunne end enam iseendanagi, loomingulisusest rääkimatagi. Ma olen nagu koduhiir, nad pelgavad uusi asju. Neofoob, lahterdas Maarika ennast mõttes kitsukesse kinnisesse tikutoosi. Siiski kerkis südame alumisest, varjulisest osast üles üks vesipildina mõjuv kujutlus. Tahaksin sõita hommikul vaba hingena mööda meie väikesese linna tänavaid rannajooneni, nii et tööle mineku kohustus ei vaeva ja maailma muude kohustuste taak ka ei rõhu…, värske vesi ja liivapudi talla all,  tuletab Maarika endale sisimas meelde oma unistuse õrna ja hägust varju.

Ta kuuleb kõlinat, keegi on uksest sisse astumas. Kas taas üks pensionär, kellele on vaja sooja pesu välja otsida? Või taas – Maarika pilk läheb juuksekummidele- tahetakse ühte tavalisemat ja minevamat kaupa? Retuusid, juuksekummid, sussid ja öösärgid….Kui Maarika pea tõstab, näeb ta ostja selga, tema siledaid juukseid – nagu ideaalmaastiku ideaaljõgi. Midagi tuttavat on selles inimeses, tõdeb Maarika endamisi. Maarika kriibib küünega veidi närviliselt kassaaparaadi kummist OK nupu ümarat serva. Ta hingab mõned korrad kiiremalt ja pilk kilab ringi, nagu midagi, kedagi meenutades.

„Ma tulin sind külla kutsuma“, pöördub ostja. „Mul on nüüd korter siin linnas hambapolikliiniku vastas. Ilusalong on samas majas, selle salongi ukse juures sind ma nägingi. Ja siis tulin sinu järel siia, poe juurde.“

„Klaarika?…“

„Mina jah. Sa nagu ei tunneks mind ära? Jah, võibolla tõesti, juuksed on mul pikemad ja teist värvi. Sain sellest vahepeal aru, et nii tunnen end hästi, iseendana, rääkis Klaarika ühe hooga kõik ära. “ Sul lõpeb kohe töö. Kas saad minuga koos tulla? Jah, me ei ole kaks aastat kohtunud. Aga see on koroona süü. Tead, kui keeruline on Inglismaalt ära tulla. Vahepeal oli see lausa seadusega keelatud – riigist lahkuda. „

„Me olime lähedased nagu kaks veretilka…Ja siis põrutasid üleöö Tatjanaga minema”…kiskus endast nukralt sõnu noorem õde, olles löödud õe äkilisest saabumisest.

„Maarika, mul oli vaja ära minna, ma olin segaduses, kuhu minna, aga aru sain vaid seda, et tuli minna. Ja Tatjana oli nii asjalik, kiire, piletid juba välja otsitud. Ta on ju selline pool-internatsionaal”

„Tead, linna targad pärast rääkisid, et sa oled nüüd kloostris. Naabrid ja naabrite naabrid vaatasid mind küsivalt ja kahtlevalt nagu kahemõttelist karikatuuri“, vaatas Maarika õde kaebliku pilguga.

“Mis kloostris…? Jah, üks sotsmeedia pilt Itaalia kloostri õuel. Saime seal soodsa ööbimise. Ja mis siis linnas räägitakse?, uuris Klaarika, et selles värelevas vales veidi selgust saada.

“No ma ei tea, kust see kõik tuleb, oligi jutt kloostrist ja sellest, et nüüd oled sa seal paigas”, vedas Maarika veidi vaevatult sõnu ritta, meenutades, et ta isegi pelgas, et kui see jutt on tõene, siis õde on läinud ja kadunud ei tea kui kauaks.

Klaarika nägi õe vajunud nägu ja püüdis teda elavdada: „Tule mulle külla, ma räägin sulle oma käikudest. Ma ootan sind. Mul ei ole kiiret“, vaatas ta sirge pilguga Maarikale otsa.

Maarika sirutas käe leti alla: „Oota, ma helistan Markole, ütlen, et ta tooks lapsed ise lasteaiast ära“.

Maarika, sa näed hea välja. Nagu alati“, puudutas Klaarika peaaegu õe sõrmi ja vaatas õe säravat lauvärvi. Nii suured silmad on loodud maailma vaatama… Maarika sulas loomulikus naeratuses nende soojade sõnade peale, kui ta poe klaasust võtmega sulges. Ta pistis selle hoolikalt oma pisikesse lakk-kotti.

Nad astusid mööda tänavat suviste punaste pelargoonide ridade vahel ja Maarika rahutu-ägendunud pilk oli klammerdunud õe külge. Ta mõtles, kui õigel ajal oli Klaarika tulnud. Suvi alles ees, jätaks vahepeal lapsed koju ja sõidaks õega ringi, kadakad ja merepiir, kohvikud ja promenaad..Ja siis teeks ikka lastega koos ka midagi, Klaarika on ju nende tädi. Aga sees on ikka valus ja Maarika ei kiirustanud seda ütlema. Ta hinges kriipis see hüljatuse tunne ja ka arusaam, et täiskasvanuna ei peaks nii tundlik olema, kui keegi tahab iseseisvuda, olla omaette. Ta lihtsalt astus edasi, ikka veidi kahevahel, mismoodi ta siis nüüd oma õega suhtleb, silmad Klaarikal. Kui hea, et sa tagasi tulid, mõtles Maarika südamest.

„Sa oled ikka nii tugeva pilguga. Oled sa midagi kirjutanud? On su blogi alles?“, küsis Klaarika õe otsesest silmavaatest sõnadele tuge ja julgustust saades.

Pea ära pööratud, selgitas Maarika ohates: „Ma arvan, et ma ei kirjuta lähiajal midagi. Loovus on sügaval põues peidus kõige muu tühi-tähi all, mis iga päev mind kinni hoiab nagu orav rattas. Tead, küll, pere ja nii – või, tegelikult sa ei tea. Selle pärast mina ju tulla ei saanudki. Ja Tatjana – kas ta tuli ka tagasi? venitas Maarika hingepõhjast kõige suurema küsimuse välja. „Läksid, jah, aga et mu parim sõbranna ka pidi kaasa tulema ennast otsima, seda sain alles hiljem teada. Ma olin nii löödud- minu armas sõbrants ja õde lähevad maailma, ma jäin siia üksi. Keegi midagi ei selgita. Aga samas olin just Tatjanaga erinevatesse suundadesse minemas, ta heitis mulle ette, et mul pole üldse aega, minuga pole millestki rääkida enam. Miks ma ei kirjuta enam…Mul ei ole midagi kirjutada, see feiss on täis teie aktsioonide pilte ja siis veel see kloostri pilt…kõik arvasid, et nüüd olete nunnad ja ega keegi siis postitusi lõpuni ei loe.. mind vaadati pika pilguga, et jätsite mu siia maha, vaesekese. Evi lõkerdas koridoris, et ju nad nüüd oma hinged on ära andnud. Aga see selleks. Mul poogen, mis te seal tegite, aga mingid lõikehaavad sinu pärast kriibivad mind ikka seestpoolt. Ja miks sa minuga ühendust ei võtnud, laskis Maarika nüüd oma hinge tagant kõik valla.

Klaarika püüdis katastroofi tasandada, hoogu maha võttes ja hingates sügavalt mõned korrad. Põlevate hiiresilmadega paiskas ta Maarikale:“ Mul oli nii paha tunne hiljem ja selline töss olin ma ju ka, selle pärast ma siit läksingi. Aga miks just nii läks, olin vist nii augus, praegu tundub see tegu jah jabur, aga las see segadus jääb praegu sinna. Oled nõus? avanes ka Klaarika hingekamber.

“No vist küll”, leebus Maarika, kes ikka on olnud aeglasem ja mitte pika vimmaga. “Aga tead, mina hakkan nüüd sinu lapsi hoidma. Tule sealt külmkambrist töölt ära,” põrutas Klaarika oma aususele otsa.

Maarika silmanurkadesse ilmusid naerukurrud. Ka oma mikrokortsukestega nüüd oli ikka ta seesama ilus Maarika. “Küll me selle suvega sulle õhu uuesti sisse pumpame, ära muretse nii palju, lõkerdas Klaarika, raputades naerdes õde sõbralikult õlgadest.

“Ja mis siis plaan on”, päris Maarika juba vooluga kaasa minnes.

“Sõita sajaga”, kiigutas Klaarika hoogsalt õe kätt ja “kui vaja, tellime takso, et jõuda rannapeole..” itsitas ta ikka veel. Klaarika noppis õele tänavasillutise vahelt sirguva karikaõie ja ütles jutu lõpetuseks: “Ja nüüd, ostame varvastele kaubamajast elektrisinise küünelaki ja algab suve mojo.”