Olin Linnateatri lavastuse “Ülestähendusi põranda alt” eel üsna põnevil, kuna selle lavastaja on ekspressionistliku käekirja poolest tuntud Rainer Sarnet, ja õigustatult. Niigi kontsentreeritud Dostojevski samanimelisest lühiromaanist on lavastaja välja puhastanud loo essentsi ning kõik sõlmpunktid. Materjali tiheduse ja intensiivse esitusviisi tõttu on see teatrikogemus üsna raskepärane, aga läheb iga vaatamisega paremaks. Laura Pählapuu mitmedimensiooniline lavakujundus ning meeleolusid võimendav muusikavalik toetavad rännakut igati.
Põrandaalune (Rain Simmul) on (“peavoolu”) ignoreerimisele pühendunud meesterahvas suurel tsaarimaal. Ta peab end kõigist targemaks, on erakordselt tige ja vastik, aga Dostojevski oma geniaalsuses on kirjutanud selle karakteri inimlikult lähedaseks ja samastumisvõimalusi pakkuvaks – sisemine nn “väike inimene” suhestub ja tunneb (tahtmatut) empaatiat. Fenomen, mida on Euroopas asetleidva sõja tekitatud šoki foonil vene kirjanduses viimasel ajal kritiseeritud. Justkui mõjutanuks see viisakad eurooplased ohtlikku metslooma (ühes tema sisemaailmaga) kodustama ja nüüd arutletakse, kas oli ohtlik viga see elajas toidulauda lubada. Tegelikult tundubki eluliselt tähtis taas inimlikkuse teemade üle arutleda. Misantroopiline Põrandaaluse karakter kutsub küsima, kust maalt lähevad unistused ja ulmad realistlike lootustega lohutamatult konflikti.
Etenduse avalöök on lummavalt kaunis. Liza (Hele Kõrve) astub lavale, sirutades vappi taeva poole. Ta laulab kauge tähe poole, seistes ebamaiselt sinavas valguses, langeva lume keskel. Ent sellest pildist jääb kergelt ahistav järelmaitse. Justkui oleks imetlenud klaasist lumekuuli, mida on korra raputatud ja mängutoosinukk võtmekesega üles keeratud. Etteruttavalt võib küll öelda, et nukram tunnetus hakkab domineerima lavastuse lõpus, kui teatavate sündmuste järel kordub täpselt seesama kaunis stseen.
Lavakujunduselementidest ja lavastuse ülesehitusest õhkub sümboolsust; kahemõõtmeline perspektiiv, tsaarivõimu vapp, kolm koobast alumisel laval. Kolme näitleja vahel jagunevad rollid ja muidugi kolmainu ikoon ise. Teatud hetkedel lajatab kogu kompott naivistlikult, aga ka keskaegsete kristlike maalide perspektiivi elustavalt. Seda toetab lamenukke meenutav ülemise lava kujundus ning selles liikuvate tegelaste kahemõõtmelisust rõhutav kehakeel, mis on humoorikas ja lõbustab publikut.
Koomilisus töötab lavastuses psühholoogiliste keerdkäikude esiletoomisvahendina. Paradoksaalsus mängitakse ette itsitamapanevalt; Põrandaaluse eraldumissoov, ent tahe midagi tõestada, masendavad suhted, kuid siiski kamraadide järel lohisemine, võimetus armastada ning alaline võitlus teenriga. Simmuli mängitud Põrandaalune istub silmi punnitades poolhullununa oma koopas, timmib viina ja toob kuuldavale vihakõnesid. Kolme näitleja vahel jagatud repliigid loovad romaani peategelase mõtetele kajakoja. Põrandaalune ongi pisut skisofreeniliste joontega ja näitleja toob tema vastuolulisuse välja meelielavdavalt, olles samal ajal nii üleolev kui ka alandustes, ei saa ta hääli oma peas ja end ümbritsevat reaalsust kuidagi ühele joonele. Ilukõned kukuvad külmunud lindudena taevast alla ja ainus, millele ta lõpuks kindel võib olla, on see, et teener Apollon tahab iga kuu kuuendal päeval oma palka kätte saada.
Foto: Siim Vahur
Teener Apollon (Indrek Sammul) esindab torkivat teadvust ja kehastab Põrandaalusele kõike, mille eest see oma vaimusilmas asuvasse deliirsesse ülevusse põgeneda eelistab. Ta kutsub teenrit timukaks, küllap seetõttu, et teener sunnib teda reaalsusega silmitsi seisma: tapab Põrandaaluse ulmaelu hetked. Apollon mõjub oma järjekindluse ja füüsilise plastilisusega täpselt nagu (kodu)kass, kes osavalt ja sihikindlalt peremehega manipuleerib. Seljas on teenril seljakott, mis rõhutab, et tema võib sellest loost iga kell välja jalutada nagu kass muiste, kelle moraalne kompass on laitmatu, sest miks ta ei peaks olema. Siinkohal tahaks tõmmata paralleeli tänapäevaga. Kui Põrandaalust võib võrrelda halastamatu netikommentaatoriga, siis internet on tegelikult täis kasse, kelle ilu, individualism ja hedonism tähistavad meie aja ideaale. Kuid etenduses kandis Apollon usklikke ideaale vagadusest ja töökusest. Paradoksaalselt ei välista üks siin tunnetuslikult teist, on nad ju ausad mõlemad, nii usklik teener kui ka kass.
Sammul ilmub lavale veel ka mitmes teises vankumatus karakteris. Alati õnnestub tal Põrandaalust nii muuseas alandada – see pole tema tegelaste peaeesmärk, kuid nende koostöö kujuneb nii, et kõik Sammuli rollid aitavad Simmuli Põrandaaluse piinlikkusega empatiseerides järjest sügavamale põranda alla vajuda.
Väga ambivalentse näitlejatöö teeb lavastuses Hele Kõrve, kes mõjub oma tolouse-lautrecilikus kleidis krapsakalt ning hüppab elegantselt eri mees- ja naisrollidesse. Lisaks rea kõrvaltegelaste humoorikale mängimisele tuleb Lizana temas esile ka tõsidus ning aimdus mingist teistsugusest võimalikust nägemisviisist, milleni Põrandaalune ei küüni. Liza on mehest moraalselt üle. Siinkohal võiks muidugi ironiseerida, et see on tüüpiline asi, mida Dostojevski kui patriarhaalne autor naisest eeldab: moraalse kompassi näitamist ja (oma puhtusega) mehe (õigele teele) inspireerimist. Kui too naine ei taha just teoses surra. Naise kohus on “vappi kõrgel hoida” ja seda Liza teeb, sõna-sõnalt järgides, nagu eelpool kirjeldatud.
Niisiis suhtutakse kommunikatsiooni Lizaga kõige tõsisemal noodil. Kui Põrandaalune kirjeldab tragikoomiliselt naise elu mülkassevajumist, siis jääb domineerima traagilisus. Vägistamisstseen on võigas, kuigi tahtejõu kaotanu “võtmist” mõned justkui vägistamiseks ei nimeta. Ehkki sõna “võtmine” ise näitab, kuivõrd on vägistamiskultuur ka keelde imbunud. Aga mis teha, seal kus on (unistuste) püha ema, seal ei ole kohta pühale litsile. Põrandaalune tõukab ta minema, et pühenduda enesehaletsusele.
Vaatamata palvetele, unistustele ja kaunitele nukratele lauluviisidele, hiilib etenduse mõjul kohale sentimentaalsus, mis on nagu soo, mille peale kord Peterburi ehitati; ulmaline ja kaunis, võtab ta meid oma külma embusse. Ka lootusetusse võib kiinduda ning deliirne tühjusesse vaatamine võib olla eluvalik. Ja kui vahel siiski tuleb pisar poetada, siis on see ju inimlik.
*
Fotod: Siim Vahur
