Lee Halli “Võrk”, mille Draamateatris on lavastanud Hendrik Toompere jr, põhineb Paddy Chayefsky 1976. aasta linateosel “Network” ning selle teatriversioon esietendus Londonis 2017. aastal. Ühe telekanali (ja kogu maailma) allakäigust, selle uudisteankru hullumisest ning vaatajanumbrite tõstmiseks tema armutust ekspluateerimisest jutustav näidend ei ole pea 45 aasta jooksul oma aktuaalsust minetanud. Muutunud on küll meediumid info vahendamiseks, kuid inimene oma loomuse ja seda käivitavate jõududega on jäänud samaks.
Esimestest hetkedest tõmmatakse teatripublik meeletu kiirusega keerlevasse ning sündmusterohkesse telekarusselli. Kahjuks tükivad aga põneva süžee taustal tagaplaanile jääma enamik pea paarikümnest laval väiksemas rollis olnud näitlejast, kes tegelastena ei eristugi. Ka peategelasi kehastanud Hendrik Toompere (telediktor Howard Beale), Ivo Uukkivi (uudistetoimetuse peatoimetaja ja Howardi sõber Max) ning Marian Heinat (hingetu programmidirektor Diana) kippusid esmalt hoogsalt kulgeva sündmustiku ja lava täitva näitlejatevahelise energia sisse ära kaduma, kuid suutsid etenduse edenedes oma rollis üha usutavamalt mõjuda ning loo varjust väljagi astuda.
Lava kohal olevatele videoekraanidele enamasti reaalajas projitseeritud suures plaanis näitlejate näod lasksid tabada igat emotsiooni tegelaste ilmes ja võimendasid oma mustvalge pildiga ajastutruudust. Tõeliselt nauditav oli kooslus, mis tekkis lava- ja helikujunduse ning valgustuse (kunstnik Kristjan Suits, helikujundaja Lauri Kaldoja, valguskunstnik Meelis Lusmägi) ühisest mõjust – aidates kaasa etenduse kohati filmnoir’likult pineva atmosfääri ning üldmulje tekkele, oli see korduvalt niivõrd efektne ja audiovisuaalselt lummav, et oleks väga hästi toiminud ka suurel kinoekraanil. Laval olevate konkreetsete nelinurksete vormide rangust tasakaalustasid summutatud sügistoonidesse riietatud näitlejad, luues sel viisil visuaalselt harmoonilise ning balansseeritud terviku.
Kahe vaatuse vahel saalisistujaid hõikuma, plaksutama ja laineid tegema panev publikusoojendaja Karmo Nigula tekitas sellega kogu etenduse taustal huvitava kontrasti – alati vaid 30 sekundit eetrini oleva pöörase tempo ning halastamatu külmusega kujutatud telemaailma foonil mõjus taoline kergekoeline ja lõbus meelelahutus õhustikku lõdvendavalt ning positiivset meelestatust tekitavalt. Siiski oli tegu vaid kanderaketiga, mis tegeliku kosmoseaparaadi orbiidile viis: kaasahaarava manipulatsiooni varjus tõmmati mängleva kergusega võrdusmärk teatripubliku ja näidendi televaataja vahele ning demonstreeriti, et meediumil (seekord Nigula isikus), mida masside mõjutamiseks kasutatakse, pole tõepoolest vahet.
Meediumi ees ja taga on alati inimene. Meedium ei ole süüdi selles, et “maailm on alla käinud” ega ole põhjus sellele, “kuhu me küll jõudnud oleme”. “Meie” koosneb üksikisikutest, kes iga päev valikuid teevad ning oma reaalsust loovad. Kui tahame paremat homset, peame pöörama pilgu ekraanidelt ära iseendale.
