Vabakutseline lavastaja Kadri Levand tegi riskantse sammu, kui tõi Salme teatri õppestuudio värskeimate liikmetega lavale inglise näitekirjaniku George Bernhard Shaw näidendi „Südamete murdumise maja“ (1919). Suurel osal teatrisõpradest on siiani eredalt meeles Draamateatri samanimeline suvelavastus (lavastaja Roman Baskin), mida mängiti 2003. ja 2004. aastal Käsmu kaptenikülas.
Kuid mitte ainult näidendi valik ei olnud üllatav, vaid ka mängukoht. Loo ühe keskse tegelase, kapten Shotoveri maja on sõna otseses mõttes keset vett asuv Lennusadama jahisadama kontorihoone, katuserõdul euroalustest mööbel ja hoone tegelikule otstarbele viitavad lipud. Aurik-jäämurdja Suure Tõllu läheduses olev lakoonilise väljanägemisega maja on igast küljest loodusjõududele avatud. Verivärskele trupile on lavaks hoone esikülg, publik on end sisse seadnud sealsamas kail, kes suvelavastustele omaselt klapptoolidel, kes mugavalt kott-toolidele väljasirutatuna. Esialgne hirm, et midagi kuulda ei ole, osutub asjatuks, kõigi trupi liikmete tekst jõuab publikuni, tuul sõnu endaga kaasa ei vii.
Shaw näidendil „Südamete murdumise maja“ on alapealkiri: „Fantaasia vene stiilis inglise teemadel“. Tšehhovi mõjutustega näidend presenteerib Euroopa intelligente enne Esimest maailmasõda, nende rafineeritust ning niisama tegevusetult olesklemist. Ühel hilissuvisel nädalavahetusel koguneb vana kapten Shotoveri majja seltskond kutsutud ja kutsumata külalisi. Kapteni kaks tütart tõmbavad külalised suhtekeeristesse, lobisetakse, võrgutatakse, armastatakse ja pettutakse, päevavalgele tiritakse tõde nii enda kui ka kaaslaste kohta. Seltskondlikku ajaveetmist katkestavad lennukipommid, tabades kapteni dünamiidivaru, samal ajal toimuvad plahvatused ka suhetes. Kõigest toimunust hoolimata loodetakse, et homme kõik kordub (sest on nii igav).
Tuule ja päikese käes istuvat publikut ootab ees lihtsakoeline ja kerge komöödia. Selline lähenemisnurk näib lavastajal olevat taotluslik, võrreldes originaaltekstiga on ta näidendit tugevalt kärpinud, õhendatud repliike, kadunud on nii mitmedki pikemad dialoogid, mis avavad tegelaste tausta ja mõttemaailma. Nii võibki teksti mittetundvale vaatajale jääda tegelaste käitumine kohati arusaamatuks, näiteks verinoore kaunitari Ellie abikaasa valik või kapteni tütarde nõiduslikkus ning oskus kõiki mehi ümber sõrme mässida.
Fred Raagmetsa kapten Shotover ilmub lavale ja siis jälle kaob, tema olek ja käitumine tunduvad äraolevad, majaperemees näib ta olevat ainult oma peas. See, et napsitav ja dünamiidiga mängiv kapten on tegelikult ainus, kes majas edasi-tagasi tiirlevat seltskonda reaalselt oma leiutistega üleval peab, jääbki tagaplaanile, pigem sööbib ta mällu kui vana pahur mees, kes langeb noore naise lõksu.
Kaptenile saatuslikuks saavat noort Elliet mängib Annica Tantu, kellest esimesena meenuvad roosade lehvidega saapad ning (taotluslikult?) katkine kleit. Paraku ei mõju Tantu hästi kasvatatud noore inglise roosina, kelle saatus on minna endast palju vanemale mehele, sooviga stabiliseerida nii enda kui ka isa majanduslik olukord. Pigem võib Tantu Elliet pidada ülekasvanud teismeliseks, sellele mõttele aitavad kaasa nii tema kostüüm, punupatsidest koosnev soeng kui ka aksessuaarid. Kahjuks ei mõju tema otsus kapten endale meheks võtta kuidagi usutavana, oma töö selleks on teinud ka tekstikärped.
Kapteni majas juhivad vägesid tema tütar Hesione (Aya Kokk või Merlin Salu) ning amm Guinness (Inga Tammik). Kapteni kahte tütart mängivad kaks koosseisu, kes on sama erinevad kui öö ja päev. Kui Kokk mõjub laval ülepingutatult operetilikuna, meenutades tahtmatult ühte kodumaist naispoliitikut, siis Salu sobitub vana Shotoveri tütreks nagu valatult, tema mängulust paistab kaugele välja ning haakub lavastuse kergema alatooniga. Tammik on amme rollis ülemäära bravuurne ning näib olevat truppi laenatud mõnest veidi varasemat ajastut kirjeldavast Ameerika filmist.
Kuid kaptenil on ka teine tütar, ootamatult Austraaliast naasnud Addie (Lilian Räni või Katariina Pruus), kes lööb isakoju ilmumisega segamini nii mõnedki kaardid. Ka siinkohal tuleb ära mainida, et rollilahendused on Ränil ja Pruusil täiesti erinevad. Kui Räni Addie on närvilise ja puise olekuga, siis Pruusi Addie on väljapeetud ja elegantne, sarnanedes märksa rohkem näidendi tekstis kirjutatud valitsusresidentsi esimesele daamile. Koka ja Räni mängitud õed on ei meenuta mingilgi moel ühe pere liikmeid, näib nagu kammitseks nende mängu esimese koosseisu staatus. Seevastu Salu ja Pruus mõjuvad õdedena hoopis orgaanilisemalt ja usutavamalt, nende tandem töötab laval sujuvalt, samuti on näha, et meespartnerid on nende seltsis tunduvalt vabama olekuga.
Lisaks kaptenile on laval mehi veel: Hesione abikaasa Hector (Karl Pütsep), Ellie isa Mazzini (Ants-Erik Noormägi), Ellie peigmees Mangan (Silver Uibo) ning Addie mehevend Randall (Urmet Raav). Kõiki eelnimetatud tegelasi ühendab see, et näitlejad mängivad endast suuremal või vähemal määral vanemat meest. Hector on justkui autori remarkist välja astunud: „väga meeldiva välimusega umbes viiekümneaastane mees musketäri vurrudega, peas keigarlik lainja servaga kübar ja käes elegantne jalutuskepp“. On näha, et Pütsep tunneb end laval vabalt ja naudib täielikult oma naistehullutaja rolli; vürtsi ja koomilisust, aga ka äratundmist lisab patseertokiga mängimine. Noormägil ja Uibol on palju keerulisem ülesanne, nende kehastatud tegelased on neist märgatavamalt eakamad, mistõttu liigutused peaksid olema kohmakamad ja olek jäigem, paraku reedavad mõlemat välkuvad noored silmad ja ülemängimine, viimasest annab aimata raskusi rolliga harjumisel. Raavi mängitud Randall on kõike muud kui Addie abikaasa „vääritu noorem vend“, pigem mõjub ta lavale ilmumisest alates hästi dresseeritud abikaasana, kelle saabumise eesmärki on võimalik kohe läbi näha. Meeste rea lõpetab Kristo Kambeki episoodiline roll Vargana, kes on pahareti rolli jaoks liiga pai olemisega, stseenis, kus kuri amm teda ründab, tekib soov vahele hüpata ning teda kurja naise eest kaitsta.
Salme teatri õppestuudio trupi mängitud „Südamete murdumise maja“ õnnestus mul näha kaks ja pool korda. 27.06.2021 toimunud läbimäng andis võimaluse mõlemale koosseisule: esimese vaatuse mängisid õdesid Kokk ja Räni, teises vaatuses Salu ja Pruus. Koosseisude erinevus tuli kohe esile, huvitav ja õpetlik oli kuulata ka Salme teatri peanäitejuhi tagasisidet ning kommentaare trupile. 06.07.2021 (esimese koosseisu) etenduse katkestas paduvihm, mis algas pärast esimese vaatuse lõppu, peagi oli selge, et ilmataat teist vaatust vaadata ei lase. 08.07.2021 mängiti etendus (teises koosseisus) suure lustiga algusest lõpuni. Põnev oli jälgida, kes oli tagasisidest õppinud, kes jäänud endale kindlaks, kelle mäng oli läinud vabamaks ning kes endiselt ei usaldanud partnerit (või oma vaistu).
Kuna mängukoht muutub ja lavastus kolib Salme Kultuurikeskusesse, siis saab ennekõike huvitav olema see, kuidas lugu hakkab mõjuma väliste segajateta, teatrisaali vaikuses. „Südamete murdumise maja“ on muheda alatooniga lavastus, mis sobib eri vanuses teatrisõpradele. Harrastusteatrid oskavad sageli publikut positiivselt üllatada, nii ka seekord. Selleks, et täpselt aru saada, kes kellega käib või kes keda tegelikult armastab, tasub minna seda rõõmsameelsust täis lavastust oma silmaga vaatama, kapteni „keskendumise seitsmes aste“ tuleb seejuures kindlasti abiks.
