Naisevõtukaup Ladina-Ameerika moodi

Sumedal suveõhtul Lennusadama jahisadama kontorihoone poole jalutades ootasin põnevusega uut kohtumist Salme teatri õppestuudio vabakutselise lavastaja Kadri Levandi ja tema naerusuise trupiga. Aasta jagu päevi tagasi olid nad samas kohas mänginud energiast pakatavalt George Bernhard Shaw näidendit “Südamete murdumise maja”, kus tegevus toimus ekstsentrilise kapten Shotoveri majapidamises.

Suurele ja mängulusti täis trupile on väga raske leida sobiva tegelaste arvuga (suve)komöödiat, mistõttu võttis Kadri Levand riski ja kirjutas oma näiteseltskonnale sobiva näitemängu ise. “Una Familia” istus koosseisule nagu valatult, samamoodi ka publikule – paar tundi lusti ja nalja aitas peast visata argimured ning koduteel oli samm kergem ja ilm näis veelgi ilusam.

Mis Kadri Levandi ja tema trupi juures mulle meeldib, on detailideni läbimõeldus, alates muusikavalikust, tegelaste väljanägemisest kuni lavakujunduseni, seda enam, et viimasele seadis piirid jahisadama kontorihoone igavavõitu fassaad. Inga Tammiku kostüümid ja stsenograafia viib teatripubliku eelmise sajandi keskpaiga Ladina-Ameerikasse, kus domineerivad puhtad ja selged värvid (punane, kollane, roheline, sinine), kohevad seelikud ning uhked soengud. Siinjuures väärivad omaette äramärkimist punane plaadimängija, Dolorese roheline kleit ning Alejandro kuldkollase mustriga kingad. Grimmi ja soengutega olid Aya Kokk ja Mari Amjärv ikka väga kõvasti vaeva näinud, sest nii mõndagi eelmisel aastal laval olnud näitlejat oli peaaegu võimatu ära tunda (ennekõike just meesnäitlejaid).

Foto: Kadri Levand

Ma ei ole küll Ladina-Ameerika seebiooperitega väga kursis, kuid olemasolevate väheste teadmistega tundsin ära kõik kohustuslikud komponendid: rikas perekond, kellel on mitmed (mustad) saladused; teenijarahvas, kellelt kuuleb ära kogu olulisema klatši; noored armunud, kes ei oska oma tundeid välja näidata; kahepalgelised ilueedid ja loomulikult õnnelik lõpp.

Minu konkurentsitud lemmikud “Una Familias” olid pesunaised Paula ja Lucia. Merilin Salu ja Katariina Pruus toimisid juba “Südamete murdumise majas” väga hea õdede-tandemina, kuid aastaga on nende koostöö veelgi enam tugevnenud. Mõlemale naisele on antud looduse poolt kaasa koomikuannet, Salu seebiooperile kohased dramaatilis-koomilised näoilmed naerutasid publikut läbi kogu etenduse. Pesunaistele sekundeeris trupi värskeim liige Markko Maasik, Paulale peigmeheks kippuva Carlosena, kelle “joobunu-stseen” oli nii osavalt mängitud, et hetkeks tekkis tunne, et ta kohe-kohe prantsatab täies pikkuses ja laiuses koos pesukorviga publikusse. Tuleb tõdeda, et see etteaste ei jäänud mitte kuidagi alla Ago Andersoni (Endla teater) sooritustele, kes on aegade vältel mänginud väga arvukalt erinevas joobeastmes tegelasi.

“Familia” moodustavad seksikas koduperenaine Dolores (Aya Kokk), mitte just eriti taibukas pereisa Jose (Kristo Kambek) ning nende tütred: rõõmsameelne Victoria (Annica Tantu) ja rangelt väljapeetud Sofia (Lilian Räni). Perekonna katuse all elab ka vanaema Nonna Rosa (Inga Tammik), kes oma ratastoolis istudes kuuleb, näeb ja vaikib. Kokk mõjub täiesti usutava Ladina-Ameerika pereemana, kellel on vaja tütred mehele saada, abikaasat ohjes hoida, majapidamine ära majandada, silmarõõmuga asju ajada, ämm sama katuse all välja kannatada ning elustandardit ülal hoida, isegi siis, kui näpud on täiesti põhjas. Energilise ja kõike jaksava proua kõrval mõjub Kambek pigem tõsise põhjamaa mehena, kellel on sõbra seltsis naps sees ja rind kummis, kuid kodus seevastu olemine nagu ontlikul ja taltsal mõmmikul. Omaette muhedust pakuvad Jose kiired vestlused Jumalaga, ega siis aeg pole raisata. Peretütardest ei saa rääkida ilma peigmeesteta. Victoriale kosilaseks kippuv Alejandro (Silver Uibo) on üks suurimatest üllatajatest, tema suurepärane kehastumine paheliseks võrgutajaks, kelle teine poolus on jõhkardist vägivallatseja, mõjub liigagi tõetruuna, selliseid enesekeskseid kaabakaid leiab ka mujalt kui Ladina-Ameerika seebiooperist. Sofia peigmeheks pürgiv Pedro (Ants-Erik Noormägi) näib esmapilgul kohtlane, kuid tema opaka naeratuse ja tagasihoidliku soovi taga inglise keelt õppida on terve (keeruline) plaan südamedaam endale võita. Noormägi mõjub oma kohmetuses ja kohmakuses koomiliselt ning kogu etenduse ajal saadab mind salasoov, et saaks ta nüüd lõpuks ometi sellele (kuivikust) Sofiale oma tunnetest räägitud. Loo arenedes selgub, et Victoria polegi nii kergemeelne, kui alguses tundub; ja Sofia nii tuim, kui esmapilgul paistab. Kadri Levandil on valdavalt õnnestunud loosse sisse kirjutada peamiste tegelaste areng ja erinevad palged.

Foto: Kadri Levand

Loos on veel kaks tegelast: Cecilia (Kairi Eliaser), kellel on perekonna tumedates saladustes tähtis roll, kuid kes kahjuks jääb oma tagasihoidlikkuses teiste tegelaste kõrval varju, ning Sebastian (Urmet Raav), kelle ülesanne on olla pereema Dolorese kelmist majasõber ja usaldusalune. Taaskord on tugeva Dolorese kõrvale sattunud põhjamaiselt jahe mees, kellest naine (otsa vaatamise asemel) läbi vaatab.

Kogu “Una Familia” lustakat pereelu saadavad mõnusad bossanoovarütmid ning näitlejate esitatud suurepärased a cappella laulunumbrid. Oma episoodilise lavarolli teevad ka kohalikud varblased, keda laval olevad toidupalakesed näisid ahvatlevat. “Una Familia” on mõnusalt terviklik suvelavastus, mis võimaldab trupil näidata täienenud mänguoskusi ning näitlejatel mängida just neile kirjutatud rolle kire ja armastusega. Tuleb tõdeda, et “Una Familia” kõrval kahvatus nii mõnigi kõrgelt üleshaibitud suvelavastus, kus lähteülesanne oli sama – autor on ühtlasi lavastaja ja rollid kirjutatud kindlatele trupi liikmetele.

Jään põnevusega ootama, mida Kadri Levand ja tema näitemänguseltskond järgmiseks aastaks välja mõtlevad.

Lisaks:

Lavalt kostus etenduse ajal korduvalt sügava mõttega lause: “Inimesed unistavad unustada, aga unustavad unistada.” Teater on koht, kus vähemalt korraks unustatakse argielu ja elatakse kaasa kellegi teise unistustele, sest enda omadeks pole sageli aega. Kuid toreda ja suure lustiga mängitud loo võib ära rikkuda halb publik. Mul oli siiralt kahju lavastajast ja kõigist näitlejatest, kellel tuli 2022. aasta 30. juuni etendusel topelt pingutada, et oma rollis püsida ning etendus lõpuni mängida hoolimata joogisest seltskonnast publiku seas. Seltskond oli tulnud ja maksnud (harrastus)teatri pileti eest, siis veel ohtra veini eest – ning see kõik andis neile sisemise õiguse räusata ja rikkuda ära kõigi teiste teatrielamus. Pärast korralekutsumist valati vaid veini juurde ja hüäänideks kehastunud nelik jätkas veelgi valjematel toonidel. Järgmisel aastal tuleb paluda publikult koos telefonide väljalülitamisega sulgeda etenduse ajaks ka suu…

*

Kaanefoto: Kadri Levand