Teoreem ime võimalikkuse kohta

Juhan Ulfsaki lavastus “Teoreem” Eesti Draamateatris maalib vaataja silme ette allegoorilise, mõistatusliku maailma, mis kutsub vaatajat võrdkujudele tähendusi otsima. Müstilist atmosfääri loovad Laura Pählapuu lavakujundus, Jakob Juhkami muusikaline kujundus, Priidu Adlase valguskujundus ja Emer Värgi videokujundus, mis moodustavad võimsa terviku. Pier Paolo Pasolini samanimelise jutustuse ainetel valminud filmilikus lavastuses saabub kodanliku perekonna juurde salapärane külaline, kellega kohtumisest saab ühel või teisel moel pereliikmete ja ka pere teenija elu pöördepunkt.


Mitmekihilise ja mitterealistliku lavastuse mõistmisel aitavad kaasa teadmised kristlusest, katoliiklusest ja pühaku mõistest, Pasolini maailmavaatelistest hoiakutest ja Juhan Ulfsaki lavastajakäekirjast. Kasuks tuleb ka Pasolini loomingu tundmine. Jutustus “Teoreem” (1968) ning sellega ligi ühel ajal valminud samanimeline film pakuvad huvitavaid vaatenurki Eero Epneri dramatiseeringule ja Ulfsaki kunstilistele valikutele. Aga ka lavastus ise annab vaatajale viiteid võimalikele vastuvõtustrateegiatele.


Võõritavas proloogis mängivad näitlejad näitlejaid, kes kirjeldavad oma tegelasi. Nad juhatavad loo sisse ja samas suunavad vaataja tähelepanu. Saame teada, et hakatakse mängima lugu ühe väikekodanliku perekonna elust. Meile räägitakse, et tegu on enam-vähem keskpäraste inimestega, kes on “umbes nagu meie kõik”, ja et loos on olulised tegelased ja nendevahelised suhted. Kui tegelased on olulised, siis kes nad on ja millised on nende suhted? “Teoreemi” perre kuuluvad igavlev, elu sisutühjuse all kannatav ema Lucia (Mari Abel), tööle ja raha teenimisele täielikult pühendunud isa Paul (Jaan Rekkor), oidipaalsesse etappi kinni jäänud teismeline tütar Odetta (Marian Eplik) ning oma kodanlasetulevikule alistuv poeg, tavaline koolipoiss Peeter (Ursel Tilk). Perega koos elab teenija, vaikne ja alandlik maatüdruk Teele (Teele Pärn). Sisimas on kõik tegelased üksi, sest peres puudub igasugune armastus. Pere ühiskondlik positsioon ja sellega kaasnevad tõekspidamised seavad olemisele ranged piirid. Üksluist ja sisutühja elu varjab plekkideta kodanlik fassaad. Vanglalikus kodus ei jätku vaimse kasvu jaoks ruumi, elupuude hekk on nagu trellid akna ees. Tegelaste sees möllavad pinged, aga väliselt ei toimu nende elus mitte midagi. Miski ei muutu, esialgu. Aeg seisab, oodatakse justkui imet.


Lisaks märkusele, et lavastuse juures on olulised tegelased ja nende suhted, püstitab lavastus ka mõned otsesed küsimused: Kas imesid juhtub? Kui juhtub, siis kes neid toime paneb? Mis on tõeline armastus? Need küsimused võib vaataja omakorda esitada lavastusele.

Vastus peitub külalises (Liisa Saaremäel) ja tema mõjus teistele tegelastele. Külaline ilmub pere juurde justkui mittekuskilt, ta pigem ilmutab ennast perele. Ta on androgüünne, enneolematult ilus, vastupandamatu seksuaalse tõmbejõuga. Inimesi ja ümbritsevat maailma vaatleb ta kõikemõistva, hooliva, leebelt iroonilise pilguga. Tegelastel tekib üksteise järel külalisega eriline, erootiline, erinevatel põhjustel tähenduslik suhe. Pärast temaga kokkupuutumist muutub kõikide elu kardinaalselt. Pere ema seab senised eluvalikud kahtluse alla, poeg avastab oma allasurutud seksuaalse suundumuse, tütre isakultus variseb kokku, surma piiril hõljuv isa ärkab taas ellu. Teenijast saab hoopis Jumala teener, pühak, hüüdja hääl kõrbes.


Mis on see jõud, mis tegelasi sedasi raputab? Kes või mis on külaline? Ta on muutuste katalüsaator, muutuste, mida salamisi hardalt oodatakse ja ihaldatakse, aga mis ikkagi toimuvad ootamatult, ime kombel. Külaline vastandub teistele tegelastele: temas ei ole midagi argipäevast, ta on ebamaine ja ilmutuslik. Külalises kui võrdkujus sulavad kokku usk, lootus, armastus ja iha. Tema jumalikus puudutuses segunevad usuline ja seksuaalne ekstaas. Ta on lihaline lunastaja, võib-olla ka ime. Aga see, kas ime igatsus võib ime esile kutsuda, jääb “Teoreemi” vaataja otsustada.

*

Kaanefoto: Johan Elm