Hommikuluule

Sel hommikul

Sel hommikul, kui vesi jäätus maaliks,
sel hommikul, kui tuul su põski paitas,
mul sellest kõigest tõesti lihtsalt aitas,
ma mõistsin, oled mulle ideaaliks.
Ma nõrkesin neist sõnust, silmavaatest,
ma nõrkesin neis hetkis enda teada
ja üldsegi ei suutnud huulilt seada
neid sõnu hingest eri ilmakaartest. 
Ma laususin vaid miskit külmas keeles,
ma laususin ja jahutasin pilku,
ma laususin, et ta ei olnud meeles,
ma laususin kui mõnes võõras keeles
ja oleks pidand võtma rahutilku,
ta lähenes, ükskõiksus kireks veeres.




Magusunises hommikulummuses

Magusunises hommikulummuses
hingasin olemist sisse ja välja.
Õnneuimases eneseveetluses
ajas ringutus üles keha palja.
Magusunises hommikulummuses
keerlesin armastusmuusika saatel,
hõõguva mälestuskillu võimuses
maalisin peopessa ühised vaated.
Magusunises hommikulummuses
ärkas päike, elu kardina taga,
äratuskell, mis kuuvalguses vaga –
ja kadus ootmatult kõik tirinaga,
kuid see oli. See oli! Ma ei maga!
Magusunises hommikulummuses.