Marta silmanurgast rajas endale teed üks pisar, mis vaikselt mööda põske alla valgus. Siis tuli ka teine. Ja kolmas. Lõpuks voolas neid juba sellise lahinaga, et järge polnud võimalik pidada. Ometi ei olnud see kurbus, mis Marta südame rinnus kiskuma pani. Ei, see oli hoopis tema kehas kulutulena leviv rõõmutunne, sest lõpuks ometi oli ta jõudnud koju. Kõik need eemal veedetud kuud oli ta unistanud sellest roostes aiaväravast; majast, millelt koorub värvi; metsikult vohavast naadist ja värskest metsaõhust. See kõik oli nii hingematvalt ilus nagu stseen mõnest filmist või maal, mida kunstimuuseumis õhates vaatama jääd.

Aja möödudes hakkas Marta oma unelusest toibuma ning mõistis, et see kõik ongi päris. See mõte joovastas teda. Koheselt tiris ta ära oma jalanõud ja jooksis paljajalu mööda hoovi, tunnetades iga keharakuga seda kõikehõlmavat vabadust. Silmad endiselt vesised, komistas ta ja kukkus otse pehmele murule. Kogu õu helises tema lõbusast naerust, mis tõi veidi unarusse jäetud koduhoovi täiesti uue hingamise. Ta oli igatsenud seda valu, mida võib endaga kaasa tuua liiga ohjeldamatuks kasvanud rõõm.

Nii ta siis lebas seal ja lasi värskel murul oma õrna nahka silitada. Ainus, mis maailmas veel luges oli tema hingerahu, linnulaul ja see hetk. Puude vahelt sillerdav päike kuivatas heldelt ta märjad põsed ja võttis oma sooja embusesse nagu ema, kes pole oma armast last ammu näinud. Nõnda hellitavalt võeti vastu kaugelt koju saabunud Marta, nõnda hellitavalt hoiab sind Eestimaa suvi.