Olen teel Tapa raudteejaama, häälestan end reisiks. See väikelinn on just sobiv vahepeatuseks, kus hetkeks maha istuda, lugeda või veidi keha kinnitada enne, kui uut sõidusuunda valida.
Just Tapale on Eesti Noorsooteater toonud oma sellesuvise lavastuse „Hingest ja südamest“, meie armastatud kirjaniku A. H. Tammsaare lugude põimiku. Jaamahoone kinnikaetud aknad viivad mõtted meie kodumaa ajaloo tumedamatele aegadele. “Strateegiliselt tähtis transpordisõlm,” meenub mulle Vikipeediast loetud tarkus. Kuid seda vaid momendiks.
Hulga rõõmsate inimestega koos jaama sisenedes tervitab meid suvele kontrastiks rõske ja jahe hämarus. Etendus on välja müüdud. Sigimist-sagimist on palju. Hoone kõikides ruumides koorub lagedelt-seintelt värv. See on romantiline ja ilus, jätab kaua nikerdatud mustri mulje. Suures saalis võib elavalt ette kujutada mitmesuguseid reisijaid, kes seal nii 150 aasta vältel on oma reisiteed alustanud või jätkanud, kes rõõmuga, kes sunniviisi. Seetõttu tundub ka igati mõistuslik, et nüüd on saali vallutanud erisugused kohvrid. Vanaaegsed puitvitstega reisikohvrid, peenemad nahast sumadanid, Luterma vineerist kohvrid, erinevais suurustes kübarakarbid ja efektsed võrkkohvrid. Mõni on tilluke reisikott ning sobilik 1930-ndate stiilis riietatud kübaras naisterahvale, kes ise õbluke ja kelle kleidisitsid suurt ei kaalu. Teine on aga gigantne pagas ja mahutab täispika mehe, vahest ehk tema sihikindla pruudigi sinna kõrvale.
Rütmika muusikalahenduse (helilooja Vootele Ruusmaa) saatel alustab trupp suure hulga pagasi ümber seadmist riiulitele ja seinte äärde ning kesk jaamasaali laiutavate rööbaste kõrvale. Näitlejate riietus on vanamoodne, ent stiilne (kunstnik Rosita Raud). See on möödunud sajandi algupoole lihtne ja argine rõivas, ent siiski ehitud kena kootud räti või kübaraga. Igaüks teab täpselt kust ühe koti võtab ja kuhu viib. Ja veel ühe. Ja järgmise. Näitlejate väga teadlik ja sihitud liikumine pulseerib koos vaatajaga, kelle ees rullub lahti armastus. Küll tantsuna keereldes, õrnalt sosistades, aga vahele ka valusa nutu ja pettumusega.
Mahuka ettevalmistuse käigus on trupp: Maria Ehrenberg, Anti Kobin, Laura Nõlvak, Doris Tislar, Taavi Tõnisson, Risto Vaidla – lavastaja Mirko Rajase juhtimisel tudeerinud Tammsaare armastusdialooge autori erinevatest teostest, mille nimekiri on kenasti antud ka kava tagaosas. Armastus on mitmekülgne. Eripalgeline. Just nagu kohvrid, mis meie ees tantsu löövad (liikumisjuht Hanna Junti). Iga reisikoti sisu vaataja ei näe. Ent järjepanu toovad näitlejad nii ammu loetud, kui ka värskelt avastatud armastusdialooge publiku ette. Trupp avab neid kõnelusi kui üksikuid, hoolikalt välja valitud reisikotte. Klõps ja klõps tehakse meie ees kohvrilukud lahti. Õrnalt keeratakse papist kübarakarbil kaas pealt. Üks kohver on uus ja romantiline, täis ootusi ja unistusi. Või on see armastus? Teine aga, see ammune, juba kantud, tugev ja elunäinud. Viimane kott on ehk vahetanud omanikku – uus valdaja hoiab oma varandust tugevalt haardes. Viimaks avavad näitlejad juba kohvreid, mis raudteejaama maha jäetud. Küll hooletusest või meelegagi. No mitte nimme, aga nii lihtsalt on – see reisikohver siin pole nii armas enam.
Kohvrid seisavad rivis ja riita pidi, suuremad all ja väiksemad tornivad otsas. Mitmed neist on varustatud nimesiltidega, lavastuse rollid jäävad aga nimetuiks. Kui vaatajal peakski meenuma Irma või Rudolf, siis ikkagi on tunne, et armastusejutud laval räägivad meist endist. Tammsaare jutud räägivadki meist endist. Räägivad hingest ja südamest.
„Ma tahan sind sõnadega puudutada.”, ütleb sissejuhatus lavastuse koduleheküljel.
Tammsaare dialoog on nii argipäevane, ometigi nõnda ilusas eesti keeles. Ja ilus on vaadata neid südamest armastavaid ja kaaslasest lahkuvaidki hingi. Ja valus. Ilmtingimata valus. Igale trupiliikmele on leitud sobiv hääl ja roll kanda. On tuttavat, on uut. Lood ja tegelased põimuvad kenasti omavahel. Lavamäng on hoogne ja sujuv nagu suvetuules mühav mets kuskil mahajäetud raudteejaama taga.
Taavi Tõnissoni kuraažikad läbielamised lähevad täkkesse – kurbus läbi naeru toimib paremini kui piinarikas valu. Mesti on võetud jaamahoone kõrvalt etenduse ajal mööda vuravad rongid. Rattaragin katab hetkeks Risto Vaidla südika hääle ja vaataja leiab end hoolikalt kõrvu kikitamas. Sest loobuda ei söandaks küll ühestki sõnast. Publik tuleb kaasa. Ja lõpulaulu järel on võlutöö tehtud. Doris Tislari hääl on tugevalt traditsioone kandev, ühtlasi uinutav ja aatlev. Näitlejail jääb veel vaid kohvrid, mis armastuslugusid täis, üheks riidaks laduda ja unelmais mantlid üll, siit üürikesest peatuspunktist igaüks omateed astuda.
Eesti Noorsooteatrile omaselt on lavastus visuaalselt köitev – ühtaegu detailirohke, samas hõlbus jälgida. See on ilus pajatus ilma loo või tegelasteta, see on hetkede peegeldus meie endi armastustest. Tammsaare kirjeldus meie südameis toimuvast. Mirko Rajas on selle südame põksumise rütmi kenasti üles leidnud.
*
Kaanefoto: Sabine Burger
