Klaus sündis 23. detsembril 1988. aastal. Päev enne jõululaupäeva. See on lapse jaoks kõige õudsem aeg sündimiseks. Sünnipäevakingitused kippusid ikka jõulukingitusteks muutuma ja vastupidi.

Klaus ei saanud varases lapsepõlves sellest päris hästi aru, aga hiljem hakkas ta seda „üks kingitus kaheks tähtpäevaks“ asja vihkama. Kui ta sai 10, tegi ta emale ettepaneku, kas nende pere võiks edaspidi jõule pidada jaanipäeval. Sellest sai ta aru, et sünnipäeva muuta ei saa, sest see kuupäev oli ju kirjas selle kummist lipaka peal, mis emal kummutisahtlis teiste oluliste asjadega plastikkarbis tallel olid.

Nimega oli oma lugu. 88. aasta oli teadagi eestlastele oluline ja seda tänu Allarile. Meie poiss sai pronksi! Ja millise peanõksuga enne finišit. Klausi isa Ago tahtis loomulikult poisile panna nimeks Allar, aga emale meeldis see hõbedapoiss Sulzenbacher välimuselt hoopis rohkem ja kuna naistega vaielda pole tervislik, saigi tulevasest automehaanikust Klaus. Olümpiavõitjaks tuli 1988. aastal Hippolyt, aga see nimi ei tulnud kummagi arvates kõne allagi. Jõehobu, keda vaevavad polüübid, võeh!

Klausi esimene päris oma sünnipäevapidu toimus alles 4. klassis, kui ta esimest korda võis paar klassikaaslast jõulude ja uusaasta vahelisel ajal külla kutsuda. See juhtus siis, kui isa pühade ajal purjus peaga nii õnnetult kukkus, et teda traumapunktist enam koju ei lastud, vaid otse haiglasse pandi.

„Klaus, kallis! Isa on ära, kutsu sõbrad külla,“ ütles ema teisel pühal. „Mina pean nagunii tööle minema, aga sul on siis vaheajal ka rohkem seltsi.“ Takkajärgi sai Klaus aru, et emal oli tavaliselt piinlik külalisi kutsuda, sest isa ei saanud enne 2. jaanuari üldse kaineks. Kuidas ta neid pikki pühi töö juures seletas, sellest ei saanud Klaus kuni tänaseni aru.

Sünnipäev oli vahva. Klassikaaslased tulid hea meelega, sest Klausi jutud üliägedatest asjadest, mis tal kodus kappides ootavad, tekitasid elevust. Kõik vinged asjad olid loomulikult juhuslikult onu juurde ja maale jäänud, aga lapsed on ju kergeusklikud.

Hunnik pseudo-Lego-klotse olid ka toredad. Kolme rattaga autost ja poolikust politseijaoskonnast sai päris ägeda UFO ehitada. Koolisüsteem ei olnud mõnede fantaasiavõimet veel päris ära tapnud. Kerge pettumus jäi klassikaaslasi aga saatma kuni põhikooli lõpuni, sest videomängud jäidki vanaema juurde. Selgus, et vanaisa on täiesti hull mängufriik ja ei luba neid üldse enam ära viia.

Klaus oli lapsena kergelt punakate juuste ja pisut liiga lähestikku asetsevate silmadega inetu poiss. Silmade vahe pole aastatega laiemaks läinud, aga juustega on muutus toimunud küll. Nimelt oli Klaus üks selline õnnetu, kes varakult kiilanema hakkas. Klaus polnud veel 20-ki, kui pealagi juba tonsuuri mõõdu välja andis. Järjest hõredamaks jäänud juuksed vormisid Klausi enesehinnangut ja eluga toimetulekut suuresti.

Sõbrad, kes tegelikkuses ei eksisteerinud, vägiteod, mida keegi kunagi tunnistamas polnud ja asjad, mis ikka maal vanaema juures või onupoja juures hoiul olid, muutusid igapäevaseks. Klaus oskas üksikasjalikult kirjeldada oma võrri, millega ta maal sõitis ja täiesti ehtsat katanat, mis paraku onu juurde ununes, sest viimasel korral oli äratulekuga tavalisest kiirem, kuna isa pidi lennukile jõudma, et Uruguaisse sõita, kus ta kohaliku jalgpallimeeskonna treeneriks oli just saanud.

Kõik teadsid, et Klausi isa oli lihtsalt joodik, kes vaevu töökohta suutis hoida, aga poiss rääkis kõike nii veenvalt, et ka kõige skeptilisemad kuulajad sattusid hetkeks segadusse – aga äkki ongi nii? See kõik oli Klausi repertuaaris juba enne juustekaotust ja kui kiilaspäisus enesehinnangu veelgi alla tõmbas, muutusid jutud veelgi ägedamateks. Võrrist sai kabriolett ja samuraimõõgast hinnaline relvakollektsioon, mis maksab sadu tuhandeid. Lihtsalt ükski normaalne inimene sellise koguga avalikult ei eputa, sest vargaid on ju maailm täis.

Klaus oli tegelikult veidi katki juba lapsena ja kõige suurem hirm oli hirm tuleviku ees. Seda kartis ta väga. Kartus abstraktse homse ees ei kadunud ja suutmatus eluga „päriselt“ hakkama saada süvenes. Ilmselt oli algselt selle taga tema vanaisa, kes ikka pomises: „Kurat küll, mis kuradi inimeseloom sinust saab. Silmad, nagu lestal ja juuksed nagu Kidmanil.“ Vanaisale Nicole tegelikult meeldis, aga Eesti mees seda ei tunnista, et ta mingisse filmitibisse armunud on.

Klaus kartis muuhulgas ka seda, et tulevikus peab ta lastele tegema jõuluvana, aga sünnipäeva joove pole veel lahtunud. Isa oli selle arusaamise temasse sügavalt istutanud, et jõulude ja uusaasta vahel pole mõtet kaineks saada. Kuigi koolisüsteem maalis tulevikupilte järjest värvilistematena, olid hirmud visad kaduma – liiga palju oli asju, mis ei allunud kontrollile. Ei saa ju inimesele öelda, et tulevikku tuleb põnevusega oodata, kui ebaselgus, mis sellega kaasneb, nöörib kõri. Homme võis juhtuda mida iganes. Permanentne vigastus kivi läbi, mis langeb taevast või õnnetu abielu maailmakuulsa filmistaariga või ootamatult süllelangenud varandus, mis löövad katuse sõitma ja muudavad edasise eksistentsi võimatuks. Raske oli homse päeva saabumisest rõõmu tunda.

*

Klaus ei mäletanud enam ise ka, kust tuli see autoremonditöökoja jutt. Saksa DV-st ja Berliini müürist oli ta vaid telekast dokke näinud. Müür langes, kui Klaus polnud veel aastanegi. Dresdeni pommitamisest teadis ta ainult fakti, et britid ja ameeriklased sellise sigadusega teise maailmasõja ajal hakkama said. Ja Dresdenis polnud Klaus ka kunagi käinud. Tegelikult polnud ta üldse Saksamaal käinud ja saksa keeles oskas öelda vaid „danke“, „hände hoch“ ja „übernatürlich“. Ta teadis küll, et tegelikult on õige „aber natürlich“, aga kuna Klaus oli muhe naljavend, siis oli meelega valesti öelda oli nii äge. Teised teda kuigi teravmeelseks ei pidanud, aga see Klausi ei häirinud.

Saksa keel võis Klausi ellu tulla tänu tema poolearulisele onule, kes alatasa „hände hoch“ karjus. Onu oli nii arengus kui mõtetes kinni jäänud nõukogudeaegsetesse sõjafilmidesse. Seal karjusid fritsud ikka vene partisanidele saksa keeles: „Käed üles!“ Muidu rääkisid ka sakslased filmis vene keelt, et lihtne inimene aru saaks, mis jõledusi natsid rääkisid. Ainult automaaditoru vaenlasele suunatud ja ootamatult põõsast välja karanuna hüüdsid hitlerlased oma ainsad saksakeelsed sõnad kogu filmi jooksul: „hände hoch“ ja „hände hoch!“ Vene soldat on ju loll ja ei saa aru, et relvituna püssitoru ees seistes, pole mõtet sibulat edasi koorida, vaid tuleb käed taeva poole tõsta.

Autoremonditöökoda Dresdenis – avar, epoksiidvaigust põranda ja Jaapani päritolu tõstukiga. Ja klientuur… Seda kampa Saksamaa juhtivaid tööstureid ja kaubamaja omanikke, kes oma Volkswagen’eid ja Opel’eid remontimas käisid, pole võimalik lõpuni kirjeldada. Õli, mis käigukasti valati, oli tõelise kullaprooviga ja pidurivedelik lõhnas kui maasikajäätis. Sellisel tasemel teenindust suutsid Saksamaal pakkuda vähesed. Vast ehk paar Audi margiesindust. „Aga Audiga sõidavad ju ainult mehed, kes neli korda abielus olnud,“ seda nalja ei suutnud Klaus ka kunagi endale hoida.

„Kõik jupid, mis autodel vahetatakse, on originaalid, aga B-kategooria hinnaga. 100 000 km hooldus on loomulikult kõigile tasuta. Iga detail, mis deformeerub enne viiendat aastat, vahetatakse välja garantii korras. Keretööde ajaks antakse kliendile asendusautoks Porche, mille ühel uksel suured numbrid „007“ ja teisel „mina sõidan Bondi autoga““, kõlas veendunud reklaamjutt.

Kliendikesksusest, enneolematust hinnapoliitikast ja uhkest järelteenindusest võis Klaus rääkida lõputult. Uhkusega, tõsise näo ja selge häälega, nagu äsja ülikooli lõpetanud turundustibi. Miks ükski kohalik autoesindus teda palganud ei olnud, oli selgitatav vaid sellega, et mitte keegi polnud temast kunagi kuulnud.

Samavõrd, nagu ta armastas oma kujuteldavat autoremonditöökoda, armastas Klaus ka rulluiskudega sõita. Kiiret sõitu tehes oli tunne, nagu sõidaks kabrioletiga – tuul vihises kõrvus ja juuksed lehvisid kukla taga kui siidsall filmistaari kaelas, kui see lahtise autoga Sorrentost sadama poole sõidab, et sealt siis väikese aerupaadiga Capri saarele sõuda. „Kord Pakri saarel ma südame kaot’sin, nüüd enam rahu ma leida ei saa,“ ümises Klaus omaette ja mugistas oma nalja üle naerda. Ta oli ju ikkagi teravmeelne ja huvitav mees.

Pidevast rullitamisest oli Klaus saanud kadestamisväärse keha – reied, nagu Arnoldil, pepu kui Rourke’il. Õlad toetasid pintsakut nagu suuremõõduline Ikea riidepuu – lihapallidega toidetud ja kaks korda laiem kui Prisma oma.

Vaatamata kehale, mis meenutas Adonist, jäi Klaus siiski ebakindlaks. Lapsepõlv, kus prevaleerisid isa ja vanaisa, oli jätnud oma jälje. Joodiku jorin ja avalik halvakspanu ei kasvata enesekindlat noormeest. Ja small talk’ – Klausi õudusunenägu. Tühjast-tähjast rääkimine ei tulnud Klausil kuidagi välja. Ta võis rääkida lõputult autodest või Saksamaast, aga küsimusi, mis tekitanuks lihtsa vestluse, ta esitada ei osanud. „Kuidas sul läheb?“ „Millega sa tegeled?“ „Kus’t sa pärit oled?“ tundusid Klausile nii nõmedad, et nende üle huulte laskmine oli kuritegu enda ja põhimõtete vastu. See probleem vaevas Klausi juba koolist saadik. Vaatamata punakatele juustele, mis aina hõredamaks jäid, oli Klaus tüdrukutele sümpaatne ja seda enam oli tema suutmatus „pisijuttu“ ajada problemaatiline. Südamed võivad ju tuksuda ühes rütmis, aga kui sa istud tüdrukuga diivanil 2 tundi ja midagi öelda ei oska, on tulemus etteaimatav. Sellele diivanile sa enam ei satu.

Sellegipoolest ei olnud Klausil tüdrukute puudust. Ikka leidus mõni, kes tema piitsepist vaimustus või kes oskas pringist tagumikust lugu pidada.

*

Veronika tuli Klausi ellu üsna tavalist teed pidi. Esimesel töökohal, hulgilao väljastusosakonnas, istus laoukse kõrval neiu. Kui oli külm, siis jopega, kui oli suveaeg, siis napi nabapluusiga. Tüdruk tundis numbreid ja telekava, aga raamatud polnud tema teema. Sellest polnud suurt midagi, sest ega Klauski mingi lugemiskunn polnud. Juba teisel päeval teadis Veronika (nii oli neiu nimi), et Klaus on tegelikult Saksamaalt ja vaatamata laitmatule eesti keelele, on noormees hoopis väikeettevõtja Dresdenist. Alguses Veronika ei osanud kahtlustadagi, et jutt Dresdenist pole päris tõsi ja hiljem, kui Klaus talle meeldima hakkas, polnud see oluline. Lihaseline noormees, rulluisid üle õla ja ladus jutt, mis siis, et täiesti arusaamatust teemast, panid liblikud kõhus laperdama.

Südamed, mis enam-vähem ühes rütmis lõid, vedasid värsked töökaaslased lõpuks kohtingule. Kuigi kõrvulukustavat armumist ei olnud, tuli enne „seda“ kohvikus ja loomaaias ära käia.

Noored jalutasid mööda Mustamäe Keskuse parki ja Klaus muudkui jahus oma autoremonditöökojast ja Dresdeni linnast, mis on kõige rohelisem linn Euroopas ja kust on Tšehhi piirini alla 40 kilomeetri jne jne. Töökojast ta väga palju ei rääkinud, sest naisterahvas ei saa selle spetsiifikast nagunii aru.

Kuidas nad voodisse jõudsid, ei saanud kumbki täpselt aru. Klaus ei pidanud Veronikat eriti seksikaks, ta pisut isegi pelgas teda. Kulmud, mis ninajuurel kokku kasvasid meenutasid Frida Kahlot. Tahtmatult mõtles Klaus teda vaadates hoopis Saksa lastefilmide nõia peale, kes Hansu ja Gretet ära süüa tahtis.

Veronika polnud sel päeval seksist üldse huvitatud. Päevad oli just lõppenud ja ta polnud päris kindel, kas pioneerid on ikka laagrist päriselt lahkunud või peidab mõni ennast kasvataja kapis, et siis järsku sealt välja karata. Aga voodisse nad jõudsid.

“Kurat, see naine peab ikka nõid olema,” mõtiskles Klaus, kui avastas end porgandpaljana silitamas Veronika täiesti paljaks raseeritud häbet.

See oli nii ilus! Erutusest pisut pundunud ja perfektselt sümmeetriline. Klaus sosistas imetlusega: “Su veenuse kink on kui Dresdeni linn kahel kaldal, mille vahel voolab Elbe.”

Nüüd sai Veronikal mõõt täis. “Sa ei suuda isegi voodis oma Dresdeni juttu jätta,” karjus ta Klausi peale. “Minu Dresdeni linna ei pääse sa kunagi, kuradi pervert! Linna uks on lukku pandud, luku võti katki murtud.” Veronika ei teadnud isegi, kust see lapsepõlve vemmalvärss talle järsku pähe kargas. See ajas teda ennast pisut naerma, aga ta oli Klausi peale nii tige, et surus muige kiiresti maha. “Korja oma automehaaniku tunked kokku ja kao minema! Ma ei taha sind enam kunagi näha!”

Automehaaniku nali ajas Veronikat veel rohkem naerma, aga ka seekord suutis ta muiet varjata ja kui Klaus punetava näoga uksest välja kadus, puhkes Veronika laginal naerma. “Ma olen ikka ise ka üks paras pervo, kui selliseid ligi tõmban,” ütles ta endamisi.

Veronikat Klaus rohkem ei näinud. Õigemini nägi küll, sest nad töötasid ju koos, aga mõlemad tegid näo, nagu nad teineteist lähemalt ei tunneks. Mõlemad olid solvunud. Veronika enda peale, et ta mehe üldse nii ligi laskis ja Klaus naise peale, et ta välja visati.

Ta oli ju omast arust kõige ilusama komplimendi teinud – Dresdenist kaunimat asja polnud tema arvates olemas.

Klausi oli elus veel mõni armumine ja olukord, vahekord või mistahes -kord, aga ükski neist ei jätnud sellist jälge, mis oleks võrreldav esimese armastuse, lapsepõlvetrauma või hirmuga tuleviku ees. Klaus sai rahulikul elada oma Dresdeni mullis ja reaalsed töökohad odavkaupluses ja köögiviljalaos ei seganud tema jutte edusammudest, mis saatsid tema ettevõtet autode järelteeninduse turul. Käive kasvas, marginaal polnud laita, lõpuks võis ka endale üht-teist lubada. Firma alustuseks võetud laen, sai lõpuks pangale tasutud ja nüüd kukkus iga sent mitte enam panga sahtlisse, vaid oma kukrusse. Elu Saksamaal oli kui hernes!

Iga aastaga muutusid kirjeldused Dresdenist üksikasjalikumaks. Klaus rääkis, et töökoda asub Nöthnitzer ja Pimaer Straße nurgal, vana tootmishoone esimesel korrusel, kus enne oli tehase juhtkonna garaaž. Kui aga Pimaer tänavat pidi edasi sõita, on tänava lõpus ilus puhkekoht – Rastplatz mit Blick, kus uus puidust katusealune, mille all saab ka vihmase ilmaga istuda ja termosest kohvi juua. Seda kohvijoomise juttu rääkides ohkas Klaus alati nii igatsevalt, et oli tõepoolest raske uskuda, et ta seal kunagi tegelikult polnud viibinud. Google Maps – magic!

Ka klientide kirjeldused vastasid reaalsetele arusaamadele reaalsetest inimestest – firma- ja osakondade juhid; muidumehed, kes uhkeldavad uute autodega; peainsener, kes Saksa täpsusega kontrollib kõike, mis tehtud jne. Kõige parem klient oli Peter Kaiser, kes töökojas läheduses pidas puu- ja köögiviljaaeda. Kuna mahepõllundus oli Peteri kirg, siis oli ta sama kirglik ka kõiges muus. Klausi jutu järgi polnud parimaid sõpru tervel Saksimaal, kui tema ja Peter ning Klaus vastas Peteri ootustele ka töökojas. Keskkonnasäästlikult vahetatud õli või käsitsi, ilma suruõhutrelli kasutamata, sissekeeratud polt, olid peaaegu sama „mahe-väärsed“ kui ilma lämmastikväetisteta kasvatatud redis või kaalikas. Miks Kaiser sellisel kõnnumaal mahepõllumajandusettevõtet pidas, ei saanud aru ei Saksamaa põllumajandusamet (kui selline üldse olemas on) ega ka Klaus.

Klausi kodumaised suhted jäid aina lühiajalisemateks. Naised muutusid kiiresti skeptililiseks, kui Klausi jutud Dresdenist omandasid lausa piibellikke mõõtmeid. Päris merd ta kahte lehte ei löönud, aga läbi Elbe jõe kahlas küll paar korda ilma tuukriülikonnata. Tutvused ei lõppenud kisa ja väljaviskamisega, pigem kurva ohke ja kaastundliku pilguga. Mõni pakkus isegi tuttava psühholoogi kontakte.

Kuni tuli Mari. Tegelikult ei tulnud, vaid seisis. Oma lilleleti taga. Põll ees ja põlle all meeste triiksärk, millel peaaegu kõik nööbid lahti. Peale põgusat pilku, jäi Klaus seisma ja üksisilmi jõllitama.

*

Mari kasvatas kevadpealinnas Türil võõrasemasid ja ei midagi muud. Ta oli selle üle uhke ja õnnelik, sest võõrasemad õitsesid aprillist oktoobrini – kogu suve, pool kevadet ja pool sügist veel pealekaubagi. Iseloomu ei kasvatanud Mari kindlasti mitte. Ta oli nõus pea kõigega, nagu eestiaegne koduabiline (taaskord üks Klausi teravmeelne kild).

Kas eestiaegsed koduabilised olid ikka kõigega nõus, nagu Klaus väitis, ei osanud öelda ka tema kõrgesti haritud tuttav kirikuõpetaja Urmas. Klaus ei teadnud täpselt, mida Urmas teab või usub ja miks temast jumalasulane sai, aga kõige targem inimene, keda ta tundis, oli Urmas kindlasti. Mäletate luuletust: „Ma tunnen väikest Urmast, kes ükskord mõtles surmast.“ Ja surmast armastas filosofeerida Urmas küll. Surm siin… ja surm seal…; peale surma ma saan oma laeva… ja laev tõstis purjed üles öises fjordis… Alati ei peagi morbiidseks minema, palderjan on mõnus. Tarmo ja Urmas ei sobi tegelikult ühte lausesse, seda ütles Klaus alati.

Mari oli armas – lihtne ja usaldusväärne, kohe esimesest pilgust. Mari oli läbi ja lõhki Türi tüdruk, selle kõige otsesemas mõttes. Ta oli teadlikult kolm korda Türilt ära käinud – kord Tapal, et käia vennal sõjaväes külas, kord Tallinnas laulupeol ja korra Tagametsal, kus toimus skaudilaager, millest ta salaja poisiks maskeerununa osa võttis. See laager vajaks tegelikult täiesti omaette juttu.

Mari ei pidanud selleks palju tegema, et poiss välja näha, sest ta oli välimuselt üsna Jüri – kõhn kehaehitus, millel naiselikke kumarusi nappis, poisipea ja õrn vuntsiude ülahuulel. Meigi puudumine vaid rõhutas tema ükskõiksust „naiseks“ olemise vastu. „Mari, Mari, vihmavari,“ oli talle lauldud juba lasteaiast saati. Selline vihmavarjuga sarnane kootsu ta oligi – ribid, nahk ja nupp.

Kui nüüd sellest sügavmõttelisest kalambuurist arvata, et Mari oli kole kui vihmavari, siis EI, sest kui sa Mari vaatasid, siis nägid vaid tema silmi. Need olid soojad ja avalad, mis võtsid põlved nõtkuma.

Loskutav oli just võitnud järjekordse Paide-Türi Rahvajooksu ja Pehk lõpetanud sellest laulmise, kui vasakult kolmanda laua tagant avastas Klaus Mari ja tema silmad. Uppumine oli momentaalne, kõrvus kohises ja hingata oli raske.

Kui silme ees juba uduseks läks toimus plahvatus – verbaalne muidugi. Klaus polnud kunagi elus nii palju rääkinud. Autodest, klientidest, Dresdeni parkidest, oma edukusest, Saksa majandusmudelist ja linnastumisest…

Mari kuulas ja tema silmad muutusid. Sinna tekkis uutmoodi helk ja siis hakkas leti taga rääkima ka Mari. Ta võttis lillelised töökindad käest, kohendas põllepaelu ja kevadise suurveena hakkas voolama jutt – Ameerikast, kardinatest ja sisekujundusärist New Yorgi 2. avenüül, mis asus kohe Quantum Brooklyni ööklubi kõrval. „Gowanus kanalil sõitvate pargaste omavaheline tuututamine ajab vahel hulluks, aga seda kuuleb vaid siis, kui öötundidel tuleb õmblustööd teha. Mis teha, staarid ju ei oota,“ leelotas naine kerge muigega.

Mari ärimudel ja kliendibaas olid Klausi omast palju lennukamad. Ei olnud kuulsust, kes Mari käest kardinaid poleks tellinud. Hepburn ja Warhol, Bowie ja Mirren… Mõned neist olid surnud juba enne seda, kui Mari üldse sündis, aga tõde, mis rikub ilusat lugu, on üks sitt tõde – ebavajalik ja eiratav.

See kõik ajas Klausi juhtmed sõlme ja eneselegi aru andmata jõudis Klaus oma jutuga äkki sinnani, et remonditöökojas polnudki enam kõik korras. Tööd jäi iga päevaga vähemaks, elektriarve summa käis üle jõu ja pankrott kummitas ukse taga. Klaus kujutas seda situatsiooni – tühi ja rõske garaaž, mis juba ammu polnud ühtki autot näinud – nii selgelt ette, et silmad läksid vesiseks.

Noor naine, kellega Klaus oli alles tutvunud, lausus äkki: „Klaus kallis, ma annan sulle raha. Saad kõik võlad ja arved ära maksta. Mu New Yorgi kardinafirmal läheb väga hästi.“

Klaus ei saanud aru, kust naine ta nime teadis, sest tutvumiseni polnud nad veel jõudnud, küll aga omasid mõlemad juba korraliku vaadet teineteise „ärist“. Tegelikult vaatas ta Mari, nagu segast. Tema enda Dresden oli Klausi arvates veel enam vähem terve mõistuse ja euroloogika piirides, aga New York ja staaridele suunatud kardinafirma – seda ei suutnud fantaasiamaailmameister alla neelata.

„Ma’i saa seda vastu võtta. Kuidas ma seda maksuametile selgitan?“ pobises Klaus segaselt omaette. Aga siis tabas Klausi põske Mari suudlus. Mari oli leti tagant välja tulnud ja seisis otse Klausi ees, pluusinööbid lahti ning põll näpu vahel.

Sel hetkel sündis otsus – garaažiäri tuleb maha matta ja Ameerikasse põrutada, et seal Mari juures kardinadisaineriks hakata.