1:00 – Öö salalik jahedus voogab vastu nahka nagu madu. Kunagi unistasid
sa põgenemisest. Nüüd oled sa koos minuga. Kadunud.

Mäletan veel ainult, kui ütlesid: “Jah.” Enam pole see tähtis. Öö sinakashallis
hommikumantlis kaovad värvid ja tähendus. Sammud läbi kõrge sahiseva rohu,
pimedas, jalatsid läbimärjad. Hirm tuleb su seest nagu see org täitub paksu
uduga. Terve suur rohutirtsude armee on siin üleval metsas – kriiskav
nähtamatus!!! “Neid on siin nii palju,” sa ütled ja ronid telki ja paned ukse ruttu
kinni, et need sääsed tuppa ei pääseks, “mis teeks?”

Päike heinamaa kohal pani rohutirtsud uuesti kriiskama, kui saabus
telgiseintel mänglevate varjudega hommik. Putukad trügisid valguse poole.
Neid oli seal terve kari. Sa pesed hambad ja loputasid suu telgi vestibüüli
murule, küsides: “Mis päev täna on?” – “Teisipäev.”

Tuul oli kerge. Kogu sini-valge taevas, korraks, ainult meile. Heinamaad on
kõige ilusamad maailmas. Eriti suvel. Sa võiksid püsti tõusta ja keerutada, nii et
päike käiks ümber sinu, elu oleks nagu unenägu. Usun, et tõuseksid lendu nagu
droon.

Tintjad mustad pilved ja neoonroheline mets päikse paistel. Äiksepilved
samas toonis mustikatega, mida sa mulle korjasid. Siis tuli soe vihm ja vaikus.
Loodan, et telk peab vastu. Putukad katte vahel ootavad nagu meie, et sadu
lakkaks, aga see läheb kõvemaks ja müristab. Kuulame ja teeme vestibüülis
tobi.

Äikesel on kainestav vaikus, mis tuleb lähemale nagu loom, ja siis haihtub.
Täiesti kohutav, kuidas aeg lendab kui ma sinuga olen. See äike sai juba läbi.
Õhtu on selge. Pilved punavad, männid punavad, poriloigud asfaltil punavad,
taevas oli nagu verine süda, õhtu hõõgus korraks meile kahele. Olles süüdatud
sulle ja mulle. Päike kukkus, aga öö oli ka meile kahele. Ja tähed ja järgmine
hommik ka, oma päikses pärlendava kaste kildudeks lastud briljandiga, nagu
tõeline armastus. Mis on nii hea, sest võib kesta igavesti.