Suvi – see on esmapilgul kui lihtsalt neljatäheline sõna. Kuid kui süüvida sellesse, siis tundub see sõna lõputult pikk olev – justkui raudteel sõitmine. Just siit algas minu sõit raudteel. Õppeaasta lõppedes suundusin ma rongijaama, üksinda. Jaamas ei olnud peale minu ühtegi hingelist. Möödus vaid silmapilk, kui mu ees seisis rong. Rong nimega “See lugu jätkub…”. See tekitas minus hirmu, sest ei teadnud, kuhu see rong lõpuks välja jõuab. Kuid mind aitas teadmine – me kõik peame ise oma rongile astuma teadmata, kuhu see viib. Asetasin enda asjad esimesele istmele, mis mul vagunis silma torkas. Teadmatus, kui kaua ma sõidan ei lubanud mul uinuda. Esimesed päevad rongis möödusid üksluiselt – nägin aknast vaid mõnda puud ja nende all õitsemas lilli. Õhkkond rongis oli väga omamoodi, mind ümbritses tihe udu ning keegi mängis klaverit, kuid kes see oli, seda ma ei näinud. Järsku hakkas aknast paistma tume kogu. Mulle näis, et see oli justkui rongijaam… Ja nii see ka oli. Peatusel puudus nimi, mis tekitas minus veidi kõhedust: udu, teadmatus, kuhu sa sõidad ja kõige lõpuks inimtühi rongipeatus. Ma olin tardunud ega julgenud algul enda kohalt liikuda, kuid äkitselt kuulsin ma häält. Häält, mis tundus tuttav.  Ma ei saanud õieti aru, mida see hääl ütles, kuid otsustasin, et siiski järgnen talle. Kõndisin kaua kuniks ma nägin üht inimest – see oli minu tädi. Tädi, kes elab teisel pool maakera. Embasin teda ning seejärel, sõnagi lausumata, võttis ta mul käest kinni ja viis mind ühte hoonesse. Uksest sisse astudes avanes mulle üllatav vaatepilt – seal olid minu teine tädi ning tema abikaasa, pool minu suguvõsa… Sellest hetkest taipasin, et olin sattunud enda tädi ja tema abikaasa juubelile. Mulle meenus, et just see oli suve üks oodatumaid üritusi. Möödus tunde kuniks ma sündmusest ära väsisin ning diivanile magama heitsin. Üles ärgates leidsin end taaskord sellest samast rongist, sellelt samalt istmelt, kus ma vahetult istunud olin. Taaskord laiusid akna taga puud ja lilled, kuid seekord oli vagunis midagi teisiti. Udu oli märksa hõredam kui ta enne oli olnud. Haarates kotist kampsunit märkasin põrandal üht fotot. Seal peal oli kamp noori, näod naeratustega üle valatud. Nad kõik tundusid mulle kuidagi tuttavad, kuid siiski ei suutnud meenutada, kes nad on. Möödus päevi ja nädalaid, kui hakkasin aknast üht helendavat tulukest nägema. Lähemale jõudes sain aru, et see on laulupeo tuli. Seda nähes tundsin hinges soojust ja rõõmu. Kui rong peatuses seisma jäi, jooksin ma rõõmust välja ning ooteplatvormile jõudes seisis minu ees see sama kamp noori, kelle foto ma äsja põrandalt leidnud olin. Selle peale hakkasid mul rõõmupisarad mööda põske alla jooksma – ma olin leidnud oma inimesed. Rääkisime teineteisele lugusid meie rongisõitudest ning seejärel kõndisime mööda üksikut looklevat teerada pidi üha kaugemale ja kaugemale peatusest. Tee peal sai palju naerdud ning lõpuks hakkas männipuude vahelt paistma lauluväljak – oi kui rõõmsad me olime! Lauluväljakul saime kokku enda laulukooriga. Taaskohtumise rõõm oli suur, kuid selle lõpetas ruuporist tulev kutse meie liigiproovi, kuhu me pidime minema. Kui ma enda sõbrannaga laulukaare all laulsin, siis sai mul kõik selgeks. Olles rongis viibin ma justkui teadmatuses, mis tulevik toob. Sellega kaasneb ka hetkene mälukaotus. Kuid nii, kui ma rongist enda jala välja pistan meenub kõik taas. See on kui võimalus viibida hetkes ja märgata seda, mis mind ümbritseb… Kui laulupeo viimane laul oli kõlanud, siis teadsin, et pean tagasi rongi peale minema – me kõik pidime, et uutele võimalustele vastu astuda. Istudes vagunis enda istmele mõistsin, et laulupidu oli aeg, mis ei unune eal – need inimesed, kellega ma seal kohtusin, need on minu inimesed. Peale seda mõtet sulgusid uksed ning mind ümbritses taas udu ja klaverimängija hakkas mängima lugu “Ta lendab mesipuu poole”. Sellise idüllilise noodiga panin päevale punkti… Järgmisel hommikul aknast väja vaadates märkasin sillerdavat merd ja mägiteid, tekkis küsimus, kuhu ma nüüd sattunud olen? Udu seest kuulsin häält, kes ütles: ”Tere hommikust!”. Seda oli ütlemata armas kuulda. Ei möödunud enam palju aega, kuniks jõudsin järgmisesse peatusesse… Rongilt maha astudes tervitasid mind minu tädi pere. Justkui ingel oleks mulle kõrva sosistanud, ütles see sama hääl mulle: “Ilusat puhkust!” Nüüd meenus mullle, et ma pidingi oma tädi perega juulikuus reisile minema ja see aeg oligi nüüd kätte jõudnud. Esimese asjana läksime me ujuma, sest oli niivõrd palav. Arutasime, et mitu jäätist me vähemalt peaksime reisi jooksul ära sööma ja arutluse lõpuks saime vastuseks 10. Reisil olles me käisime matkamas, kiirpaadiga sõitmas, avameres ujumas ja loomulikult ka poodlemas. Need 11 päeva läksid nagu niuhti. Puhkuse viimase päeva õhtul saatis tädi pere mind rongi peale ning seejärel kadusid nad udusse. Aknast välja vaadates nägin linde lendamas, puid kasvamas ning lilli õitsemas. Pöörasin pilgu vahekäigu poole kui märkasin seal udus seismas enda sõbra kuju – ta seisis, lehvitas ja naeratas. See hetk oli üürike, kuid piisas selleks, et mõista seda, miks ma olen selles rongis. Sellele järgnes klaverimängija kasvav ja emotsionaalsem mäng… Ma taipasin lõpuks, miks ma olin selles rongis, kes oli see hääl, millest selline sihtkoht rongile, miks just klaverimäng ja udu. See kõik oli selleks, et ma kasvaksin selleks inimeseks, kes ma tegelikult olen ja mitte selleks, kes kasvab ütlemistest ja ühiskonna normatiividest. Igal inimesel on oma siht, mida mööda käiakse ja kasvatakse, kuid see, kas sellest aru saadakse ja ennast armastatakse – see jääb iga inimese enda teha. Seda taibates ja endale teadvustades katkes klaverimäng, kadus udu, puudest olid saanud minu sõbrad, kes mulle lehvitasid ja sellest häälest oli saanud inimene. Inimene, kes on olemas. See on alles minu teekonna algus ning kellega ma kohtuda võin enda sõidul ja millised hetked tulevad – seda teab ainult tulevik. Nii ma nüüd sõidan ja ootan põnevusega rongis, nimega “See lugu jätkub…”.